Volbrit :)

Volbriöö ei ole eriti minu teema, sest mingi nõiavärk kui selline mulle eriti peale ei lähe. Samuti nagu ka mitte Halloween, mis ju on üsna sarnane üritus.
Kui aus olla, siis meeldivad mulle hoopis Jõulude taolised pühad. Sellised, kus saab tiivad selja peale kinnitada, ja rohkem ülespoole vaadata, mitte aga alla põrgusse.
Aga täna on Volber, ja ma isegi ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Väljas on taas külmaks läinud, ja pealegi on mul homme tavaline tööpäev, samas kui kogu muu rahvas naudib pikka nädalalõppu. Tegelikult see mind eriti ei häirigi.
Eile, nagu lubatud, istusime kenasti Illari juures. Illar, Reio, Kadri ja Lauri. Noh, ja muidugi mina. Sõime wrap´e, ja nautisime laiska õhtut. Hiljem kobisin koju, ja jäin põhimõtteliselt kohe magama. Ma olen kogu see nädal tublilt 9-10 tundi öösiti maganud. Mis on väga tervislik. Sest kui ma ennast välja ei maga, ma ennast hästi ei tunne. Paljudele pole uni üldsegi nii primaarne ega tähtis tegevus, kui minule.
Niisiis olen ma täna tööl, ja eriti siia kirjutada ei viitsigi. Pole tegelikult tujugi.
On olemas ka põhjus, mis mu tuju ära viis, aga see pole selle blogi jutt.
Ilusat Volbrit kõigile!

Pilt Kiievist. Ees Moskva....mis pilt seekord avaneb....

Mõne päeva pärast hakkavad selle aasta Eurovisiooni tegelased Moskva poole jõnksutama.

Rääkisin telefonis just mõni päev tagasi Sven Lõhmusega, selle aastase loo autoriga, kes uuris, kas me Moskvas ikka viina ka võtame. Ma olin kurvalt sunnitud teatama, et kahjuks jääb see ära. Kuigi oleks temaga seda Moskvas hea meelega teinud. Moskvasse ma aga ei lähe, mis siiski ei sega mul sellel teemal natuke siin arutlemast.

See meie delegatsiooni värk sel aasta on kuidagi kummaline. Paadami aeg sai täis, ja etteotsa on pandud uus noor neidis (edaspidi Ms.P.), kes vist ei saa õieti aru, mis on tema tegelikud tööülesanded. Või õigemini, saab aru küll, sest neidis on ju üsna arukas, aga ta tahab selle asemel tegeleda olematu revolutsiooni ja mässuga, mis on üles ehitatud valedele alustele ja põhjustele. Et nagu polegi tähtis, kuidas me Eurovisioonil esineme, või mis koha me seal saame... Et nüüdsest on meil Eesti Laul, ja asi ants. Wow, vot see on revolutsioon tõesti, vot see on midagi kardinaalselt uut! Ainult et.... mis seal peale nime nii uut on, saab aru ainult Ms.P., ja tema kaaskond. Või olen mina asjast valesti aru saanud!? Kas ikka olen?!

Et meile on nüüd ainutähtis kohalik väljund, mitte rahvusvaheline lauluvõistlus. Et lõpuks ometi on saabunud päästja, kes lõpuks ometi annab võimaluse tõeliseks väljundiks heliloojatele ja artistidele oma uute lugude esitlemisel. Nagu poleks neil seda varem olnud, kui asja nimi oli veel labaselt midagi muud, ja seotus Eurovisiooniga lihtne ja ilmne..... siis see nagu polnudki uute lugude väljund...huvitav!

Aga siis oleks võinud ju teha täiesti uue saate, sest ma olen absoluutselt nõus, et meil on Superstaar ja Kaks Takti, kus ainult uued tulijad osa võtavad, aga vanade tegijate jaoks sarnased võimalused peale Eurolaulu tõesti puuduvad.

Samas siiski, kuidas saab üks inimene nii rumalalt väita, et Eestile pole tähtis Eurovisioonil esinemine, kui selline, kui meie võidulaul sinna siiski ju saadetakse?! Siis võiks ju üldse sellel konkursil osalemise lõpetada?! Milleks tuulutada niigi tühja Rahvusringhäälingu rahakotti! No kui ei osale, siis ei osale. Saab seda saadet ka Soome pealt vaadata, või internetist näiteks.

Samas, teades et Eurovisiooni kogueelarve Eestile on 3 miljonit, ei arva ma, et see niivõrd suur oleks. Mõnede palju tühisemate projektide peale raisatakse tunduvalt suuremaid summasid. Ja nagu ma aru saan, on see senini, vaatamata meie netikommentaatorite tilulilujutule, siiski väga vaadatav saade.

Kuidagi valesti on sellele asjale lähenetud. Kontsept Eesti Laulust, kui mingist uuest ja revolutsioonilisest üritusest, nagu seda rahvale serveeritakse, on minu silmis jabur ja läbi mõtlemata luulutamine, ning kärbeste päha ajamine. Põhieesmärk oleks nagu teatud mõttes maha salata ja alavääristada võitja osalemist Eurovisioonil. Nagu läheksid nad sinna pelgalt puhkama ja Moskva linnaga tutvuma..... ja kas nad, või kuidas, ka seal lavale jõuavad, ei oma absoluutselt mingit tähtsust!

Kuigi fakt on, et Eesti Laul ei erinenud mingilgi määral eelnevatest Eurolauludest. Ja võitja läheb Eurovisioonile Eestit esindama, nagu võitjad ennemgi on sinna läinud. Ok, saatejuhid olid teised, ja taustajõud, nagu me lõputiitritest lugesime. Inimeste nimed muutusid, aga muidu oli asi ju täpselt sama, kui ennemuiste, olles nüüd kenasti ja lõpuni aus!

Kui oleks tahetud midagi teistmoodi teha, oleks seda pidanudki teistmoodi tegema. Eesti on väike, ja autorid enamjaolt samad. Pane sa selle konkursi nimeks kasvõi Laul Kuult. Samamoodi valiti ju välja 10 lugu, ning jajah, seekord oli ka shürii seal hindamas. Milles pole tegelikult midagi uut. Ms.P., kes tahtis anda väljundi enamatele kui tavaliselt, oleks siis pidanud seda ka tegema. Antud juhul ei antud. Punkt. Poleks ju olnud probleemi kõigepealt muuta selle saate formaati, ja alles siis hakata rääkima sellest, kui millestki uuest. Näiteks, ja tõesti ainult näiteks, oleks ju võinud 3 vooruse seti korraldada, igas neist 10 laulu. Igast setist oleks edasi pääsenud 3, ja finaalis oleks siis need 9 laulu omavahel võistelnud. See oleks tähendanud 3 korda rohkemat võimaluste andmist, kui anti hetkel. Siis oleks tõesti saanud osaleda need autorid ja lauljad, kes nüüd välja jäid. Ja siis oleks asi tõesti teistsugune olnud, ja oleks andnud ka õigustuse rääkida asjast, kui milleskist erinevamast ja innovaatsemast. Praegust aga olid sõnad, aga tegusid mitte.

Minu arusaam on selline, et ilmselt püüab Ms.P. lihtsalt garanteerida selle, et kui Eesti tulevikus mingil põhjusel enam Eurovisioonil ei osale, jääb kohalik lauluvõistlus Eestis siiski elama, ja tegutseb edasi iseseisva konkursina. Tubli, tore, väga hea ja tervitatav idee! Aga milleks siis kogu see tsirkus ja ma ei tea mis muud seletamatud seletused!? Sellised õlgu kehitama ja muigama panevad!?

Ja kuna me veel siiski osaleme Eurovisioonil, oleks tore ja proffessionaalne ka Ms.P.´l seda tõsiselt võtta. Sest see on tema töö, ja tema kohustus. Selle eest saab ta palka. Tegemist pole kommertskanaliga ja mingi jou-jou saatega, vaid rahva poolt kinni makstud riikliku telekanali osalemisega konkreetsel rahvusvahelisel showl, mille taustal tehakse tõsist ja tasakaalustatud tööd, ja antakse oma töö ja proffesionaalsete tulemustega otseselt aru maksumaksjale. Selle peale "sülitada", ja avalikult alahinnata endale võetud kohustusi, ehk siis naeruvääristada neid ülesandeid, mis sulle antud on (antud juhul Eesti osalemise kordineerimine Eurovisioonil), on ülim ebaproffesionaalsus ja konkreetne ülbus. Või olen ma taas millestki valesti aru saanud?! Aga kuidas siis võtta Ms.P. poolt igal pool ja mitmeid kordi öeldud lauset, et see ei oma mingit tähtsust, mis seal Moskvas toimuma hakkab. Et meid see ei huvita. Me küll läheme sinna, aga muu ei oma tähtsust. Ei see, mida me seal teeme, või kuidas me teeme....mis mõttes ei oma tähtsust?!

Kui inimesele see töö ei meeldi, milleks ta palgatud on, on tal alati võimalus sellest loobuda. Ma ei usu et Ms.P.´d tööpuudus kummitaks. Või oleks ta aus, ja küsiks ERR juhtkonnalt võimalust juhtida ainult Eesti Laulu, ja paluks neil Eesti delegatsiooni ja selle tegevuse kordineerimist Moskvasse juhtima kellegi teise, kellele see nii vastumeelne poleks, ja kes seda asja seal ka asjalikult ning rõõmuga teeks. Kui sa oma tööd ei salli, siis vaevalt et sa ka resultatiivne suudad olla. Ja muide, Eesti laulu edu Moskvas ei sõltu mitte mingil määral Ms.P. tehtud uuest kontseptsioonist, visaku ta või nonstop saldot. Aga ta saab ja peab neile seal toeks olema, ja nende mineku, sealolemise, ja Eesti esindamise võimalikult normaalseks muutma. Paraku edastab ta iga keharaku, ja ka sõnadega neile ja meile kõigile infot, et "I really dont care!"... Ma loodan, et Eesti edu korral ei hakka ta siis endale teenimatuid loorbereid krabama, ega seletama seda sellega, et nüüd on meil Eesti Laulu nimeline kontsept. Sest see kõik oleks temaga ja selle kontseptsiooniga (sic!) sama palju seotud, kui siga käoga.

Ja et sellest loost mingit valet muljet ei jääks, lisan ma ka selle, et ma ei alahinda Ms.P.´t kui professionaali mitte karvavõrdki. Vastupidi, ma arvan et tegemist on väga aruka inimese, äärmiselt asjatundliku tegija, muusikaga seotud tegemistest hinnatud professionaali ja vaieldamatu esitegijaga Eestis. Aga antud asjas on mu arvamus siiski ühene- kuusemetsa tihnikus pole mõtet kapsaid kasvatama hakata.

Aga siin ka üks meenutuspilt Kiievist, kuhu on peale mahtunud pea kogu rahvas, kes Eestist kohal olid. Ajakirjanikud siiski mitte, kuigi, kui aus olla, mina ju kirjutasin päris pika loo, ja Indrek pildistas hunniku pilte, tollase ajakirja Justi jaoks :) Kiiev oli tõeliselt tore kogemus, ja tõeliselt külalislahke ja huvitav linn. Palju erinevam sellest, mida me ootasime. Palju parem. Head mälestused.

Ma loodan, et Eesti professionaalne suhtumine Eurovisiooni ei muutu samasuguseks heaks mälestuseks, nagu möödunud ajad ja kohad, kus kunagi Eurovisioonide jooksul käidud on..... sest kuigi Eurovisiooni ei pea võtma surmtõsiselt, kuna tegemist on eelkõige fun´i ja mõnusa meelelahutusega, peavad lauljad ja delegatsioon täitma seal oma ülesandeid professionaalselt ja tõsiselt. Ehk puust ja punaselt: kui eetris on komöödia, on sellele eelnev ettevalmistamisprotsess ja tulemused olnud siiski professionaalide tõsise ja raske töö tulemus.

Tikkri saabumine!

Homme on siis selline päev, et Hiiumaalt saabub külalisesineja. Kadri, ehk Tikker.

Pildil vasakul pool nurgas.

Ta asub nüüd Hiiumaal, ja selle tõttu me teda eriti tihti Tallinnas ei näegi. Kuna tal siin otseseid töökohustusi pole, ja projektid, millega ta tegeleb, saavad ka telefoni teel aetud, otsustas ta suveks sinna kolida. Tallinnast minema. Niisiis on Tikker tõeline suvekuulutaja :)

Vahest on muidugi kurb, et ta seal Hiiumaal on. Pole kellegiga koos kohvi juua, ja peent klatshijuttu veeretada. Telefon pole ju ka päris see. Pealegi on mul telefonist juba oma töö tõttu üsna kopp ees, nii et ma eelistan vahetut suhtlemist.

Aga homme ta siia Tallinnasse igatahes saabub. Peatub Illari juures, ja Illar kuulutas juba ka välja õhtusöömaaja. Mitte veel ametlikult, aga poolametlikult. Ja poolametlikud asjad on pea sama kindlad, nagu ametlikud asjad. Kavatsen kohe peale tööd Illari juurde suunduda, seal diivanile kukkuda, ja seltskond ongi koos :) Ma naudin juba ette!

Tikker mulle meeldib, sest mul ei hakka temaga kunagi igav. Pealegi on ta, kui vaja, väga asjalik, ja kui vaja, siis selline peokaaslane, et maa on must. Ja ka inimene, kellega juttu ajades saad aru, et ta on tark ja vaimukas.

Ta oli pea ainuke inimene, kes minu eest igapäevaselt hoolitses, kui ma peale seda rasket, selgroomurruga lõppenud õnnetust, voodihaigeks jäin. Ma ei suutnud õieti ei liikuda ega ka midagi muud teha. Ja ta tuli iga päev kohale, ja tegi mida vaja, et ma päris hulluks ei läheks. Mis ei tähenda, et mul teisi abilisi poleks olnud, aga ta oli siiski üks peamistest. No ma ei saanud endale süüagi tehtud, ega kahvlitki puhtaks pestud. Pealegi oli sel hetkel jube tähtis mulle sotsiaalne tugi, ja sõbra toetav õlg. Sellistel hetkedel kaotab see igasuguse labasuse, banaalsuse ja lollilt sentimentaalse tähenduse, sest seda ongi füüsiliselt vaja, seda õlga. Ka vaimselt.

Niisiis on tal süda õiges kohas. Sest sõpra tunned hädas.

Tikril on Hiiumaal ema, kes on minu teine sõbranna. Äärmiselt vitaalne daam. Ja isa. Ja Kassu, koerapuhmakas. Samuti miljon sõpra, kellest osad on praegust ka mulle head tuttavad. Üldse on Hiiumaa tegelikult üks väga tore paik, ja sealsed inimesed, mulle siiralt tundub, tunduvalt sõbralikumad ja teistsugusemad, kui muud Eesti elanikud. Ja just positiivses mõttes. Miks ma muidu igal suvel kord või paar sinna alati kohale sõidan!

Vot selline hea sõbranna tuleb meile homme Tallinnasse külla :)

Pasta Tiibeti jakilihaga, roosade põrsaste mäss, ehk notsugripp ja paanika Aasias, pluss vandenõu teooria...

Minu Aasia tuttavaid on tabanud paanika. Ükshaaval manitsevad nad mind ettevaatlikusele seoses selle uue haigusega, mille nimi on seagripp. Nagu ma aru saan, levib see sigadelt inimestele. Ja siis sellelt inimeselt edasi taas teistele inimestele. Nagu mingi kettkiri. Paanika missugune. Mõnes mõttes õigustatud, sest nagu räägitakse, on see selline haigus, mis halvimal juhul võib muutuda laia levikuga epideemiaks.
Hullu lehma tõbe me kõik mäletame, siis veel linnugripp. Jääb mulje, et kalad on veel ainukesed söödavad elusolendid, kes grippi ei jää. Äkki sellepärast, et nad elavad vees, ja seal on neil temperatuuriga, nagu on.
Hea uudis notsugripi kohta on see, et korralikult küpsetatud või keedetud sealiha seda viirust enam endas ei kanna. Ja sealiha ju küpsetataksegi korralikult läbi. Veist me vahest paneme pooltoorelt, aga siga eriti mitte. Söögina, ma pean silmas. Välja arvatud muidugi see kiusatus, kui tahad seahakkliha pipra ja soolaga natuke nosida, mis on muide paljude nõrkuseks.
Niisiis on Aasiat tabanud paanika, ja ma pean oma sealsetele sõpradele muudkui kinnitama, et rahu poisid, rahu, ma hoian ennast, ja hoidke teie seal end ka. No neil on seal kuumas kliimas ka igasugu epideemiad kiiremad levima. Alles see oli, kui kogu Aasia kappas ringi, kabjad kaardus, näolapid peas, sest linnugripp lendas ringi nagu lennuvõimeline emakana, ja siis veel see SARS, ja mis iganes veel.
Aga põssa on ju suhteliselt armas loom. No tõesti on. Muidugi ei sega see mul ka sealiha väga armastamast, aga ma räägin siiski nüüd ainult põssa välimusest, ja sellest, kui ennastunustavalt, kaasakiskuvalt ja ebamusikaalselt nad röhivad, röhh-röhh-röhh-röhh, on nad ju nii armsad loomad.
Aastate eest, kui me koos Marioga mööda Saksamaad gastrollisime, tema sugulasi ja muid tuttavaid külastasime, sattusime me ühes imeilusas maakohas sellise keskmise suurusega sea- ja ponitalli otsa. No seal olid nii armsad põssad, et ma heldisin pea pisarateni. Röhh-röhh ja röhh-röhh, ja need pikkade ripsmetega silmad nii süütu pilguga plinkisid paluvalt minu poole, et anna süüa (sest notsud armastavad ju jubedalt õgida). Ja kui ilusad roosad nad olid. Kas pole armas. Siis astus väärikalt sisse talli omanik. Tere-tere, ja kuidas läheb, ja kuidas notsud meeldivad. Meeldiv maahärra selline. Ma muidugi kiitsin notsusid, ja tema kiitis vastu, ja lisas siis nii muuseas, et noh, kenad need notsud küll, aga homme lähevad nad suitsuvorstiks..... mul vajus suu ammuli, ja pisar tuli silmanurka. Ma tundsin, et mu süda pigistab kokku, ja kogu maailma kurbus vajub mulle otsa. Mingil hetkel käis mu peast läbi mõte, et ma pean need notsud sealt kuidagi vabaks saama, sest nad väärivad elu! Siis aga rahunesin ma vaikselt maha, ja lõpuks sai minus siiski võitu tunne, et ilma hea suitsuvorsti ja grill-lihata oleks mu elu ikka üsna kurb ja söögilaud tühjalt rusuvam. Et noh, igaühel meist on oma saatus, ja ju siis on nende notsude saatus selline, saada heaks ja maitsvaks suitsuvorstiks. Pealegi, nägin ma, oli neil seal majas üsna mugav ja tore elu olnud.
Vot sellised lood on mul sigadega. Igatahes, kui ma kuskil sigasid või seakujukesi näen, võin ma muide täitsa pöördesse minna. Mulle lihtsalt nad väga meeldivad :)
Aga täna pakuti meil siin töö juures Tiibetist toodud maitsestatud jakiliha ribasid. Keele viisid alla. Millegipärast enamusele ei maitsenud, aga mina jah, olin täitsa sillas. Ma olengi selline Aasia maitsete austaja. Kuna keegi neid seal eriti ei söönud, ja ma tegin endale Kostiljaga (kõige parem puljong, mis Eestis saadaval) pastat, võtsin ma sealt peotäie seda jakiliha, ja hakkisin oma pasta sisse. Lihtsalt suurepärane gurmeeõhtusöök tuli, peaks mainima. Nami-nami. Tõesti hea.
Selline päev siis mul. Sigade mäss, ja jakipasta.
Praegust lõpetan siin vaikselt oma tööpäeva, ja vaatab siis mis edasi saab.
Ma muide mõtlesin veel sellist asja, et äkki nendel sigadel ja veistel, lindudel ja muudel tegelastel, on meist lihtsalt kõrini saanud. Et kaua võib kellegile söögiks olla. Äkki nad lihtsalt otsustasidki seal kuskil laudas kollektiivselt haigeks jääda. Umbes nagu, söö meid siis, kui nii väga tahad haigeks jääda. Või ära söö, ja lase meil siin parem rahus edasi lösutada, sest meie oleme nüüd kollektiivsel haiguslehel, seltsimehed.
Tõeline vandenõu teooria :)
Tõeline sigade mäss :)

Unine esmaspäev, mõnus kevad ja Facebook´i onud.

Esmaspäev tungis mu ellu nagu mingi paratamatus juba pühapäeva öösel, sest ma ei suutnud kuidagi magama jääda. Mõtted keerlesid ümber selle, palju mul, õigemini kui vähe aega mul veel magada on jäänud ennem hommikust äratust. Magasingi pinnapealselt, aga see on üsna loomulik. Järgmine öö magan ma tavaliselt nagu beebi taas. Ja magada ma oskan :)

Nii ma siis unelesin selle tööpäeva siin maha. Tegin usinasti tööd, aga samal ajal unelesin sellegipoolest.

Midagi erilist nagu ei juhtunudki täna, aga üks tööväline komöödia siiski. Facebookis.

Mingi vanema tüüp, minu arust 55 aastase välimusega inimene, soovis tutvuda ja chattida. Noh muidugi, aga palun. Ma olen heatahtlik, ja jutustada võib ju kõigiga. Endalgi natuke vaheldust ja mõnikord on huvitav ka.

Rääkis siis mulle, et on kuskil UK-s elav üksik gaydad (isa), ja muidu ka väga õnnetu, sest pole boyfriendi leidnud. See viimane asi muutis mu koheselt ettevaatlikuks, sest kui keegi kurdab sulle, sinuga alles esimest korda tegelikult vesteldes, ja sind üldse mitte veel tundes, et ta on jube õnnetu, ja et ta elu on põhimõtteliselt perses, siis ma sellesse tegelikult ei usu, ja selle inimesega hea meelega enam edasi ei suhtleks. Sest ma arvan, et need inimesed pole tegelikult õnnetud, vaid et neile kohe meeldib, kui keegi neid nonstop lohutab ja nende teelskleja kätt hoiab. Pigem siis sellist moodi tähelepanuvajadus. Kind of sick.

Nii, ma siis üritasin talle positiivset juttu vastu ajada, et eks me kõik oleme vahest üksi, ja küll see keegi meie ellu kunagi ikka tuleb, et pole hullu, shallallaaa. See muudkui lalises edasi, et tal lapsed elavad endise naisega üleval korrusel, seal majas, kus ta elab, ja keegi tema peikakanditaatidest seda välja pole kannatanud. Noh, ega ma tegelikult ei imesta ka miks, kui hästi järele mõelda...

Igatahes suutsin ma ta veitsa positiivsemale lainele tuua, ja ta tegi mulle komplimendi, et kenad pildid mul seal facebookis üleval. Loogika et on! Peaks peast ikka päris ohmu olema, ja muidu ka juhm, et endast kolepilte välja riputaksin. Thnx man, oli mu vastus, aga et sul endal ainult üksainus pilt siin, et kas rohkem siis polegi. Vastus tuli, et ta ei oska pilte üles panna. Juhtub, teatasin ma. Et ega kõik ei peagi internetiasju nii hästi oskama. Pole ju mingi eriline näitaja, peaasi et inimene ise tore on. Ja siis hakkas uus nutt ja hala, et ta peab poega paluma, et ta ise on nii muldvana, et ta ei oska internetis nagu midagi eriti teha. Noh, pole hullu, lohutasin ma taas, ja samas uurisin, et kui vana ta siis on. Vastus oli et 41...... millele ma vastasin, kui vana mina olen... Ta logis ennast selle peale kohe internetist välja, ja vaevalt et ta minuga enam suhelda tahab. Järeldused tehke ise ;) Kurb muidugi. Ja kahju temast. Ise on kolme lapse isa, kelle naine ja lapsed on ka peale seda, kui issi gayks otsustas hakata, temaga sõbrad edasi, ja ikka tal nutt ainult varuks. Arvake ära, kui lihtne tal on endale uut elukaaslast leida?! Minu arust peaks ta õnnelik olema, ja trillima-trallima. Aga ehk on ta elus liiga palju head kätte tulnud, ja ainuke asi mida ta selle peale oskab teha, on ainult kurta ja halada. Selle asemel, et selle eest tänulik olla, mida elu talle tegelikult kinkinud on. Ma mõtlen, et ma olin ju temaga viisakas, ma proovisin teda isegi lohutada, ja ma proovisin temasse, vaatamata sellele, et me temaga üldse esmakordselt suhtlesine, siiski positiivsust süstida. Aga ta keeldus mind kuulamast, ja tal olid elust ja enda suhtumisest asjadesse oma kindlad arusaamad. Kurvad ja õnnetud. Tõrjudes eemale ka selle hea, mis seal võiks olla. Ja siis ei suuda ka keegi teine teda aidata. Aga äkki ta siiski, ma loodan, ükspäev saab aru, et tal on tegelikult kõik päris hästi ja korras, ja ta muutub iseenda vastu vähe lahkemaks :) Oleks ju tore :) Leiaks boyfriendi, ja nuusutaks taas kevadisi lilli :) Ma väga loodan!

Aga siin paar kenat suvist pilti ka Tallinna linnast. Päris mõnusaks läheb väljas ju :) Soojaks ja roheliseks. Inimesed ajavad ennast poolpaljaks, ja kõik tunnevad ennast hästi. Kas pole tore :)

Ja internetist ei pea sa ka midagi teadma, et tulevat suve nautida, ja vanusel pole ka tähtsust :) Ole sa siis straightdad, gaydad, Buratino või Pronkssõdur :) Ikkagi on mõnus!

Ole ettevaatlik, mida sa soovid, sest need võivad täide minna....on aeg hakata soovima häid asju :)

Pühapäev on selline päev, et sooviks... et oleks alles laupäev. Et saaks midagi laupäevast teha, ja kaua üleval olla, ja mõelda, et alles homme tuleks pühapäev, ja aega nagu oleks küll ja veel. Samas, kui siiski on juba pühapäev, siis olgu ta siis pühapäev.

Reedel olin Illari juures, ja Krissu oli seal ka. Võtsime napsu, ja lõpuks läks jutt vägagi huvitavaks. Krissuga on hea igatsugu vaimsetest asjadest rääkida. Mitte sellises "Secret" ameerikalikus stiilis, aga midagi sinnakanti.

Ta poetas üsna huvitavaid asju meie vestluse ajal, aga ma ei oska kahjuks ise neid enam siin edasi sõnastada, neid meie räägitud asju. Aga see ei oma hetkel ka tähtsust.

Igatahes oli see väga hariv, see meie vestlus.

Samas lõppes reede minu jaoks kerge shokiga, kui ma koju minnes suhteliselt armutult sõna otseses mõttes ninali lendasin, ja näo- ja randmeidpidi asfaldit kündsin. Veri lendas, ja mu ehmatus oli päris korralik.

Laupäeval ma põdesin seda. Ja isegi mitte niivõrd füüsiliselt, kuivõrd vaimselt. Et kuidas selline asi sai juhtuda, et kas ma olen oma hoiakutelt nii suurde pessimismi langenud, ja negatiivseid mõtteid täis, et mu asjad lähevad, nagu nad mul praegust läinud on. Et kas ma peaksin korraks mõttes maha istuma, ja enda peas ühe suurpuhastuse tegema?! Ilmselt pean. Sest see oli nagu füüsiline hoiatus mulle, et ma enda eest hoolitsema hakkaks.

Aga fakt on ka selles, et täna ma seda ka tegin. Esimese seansi iseendaga. Mille jooksul ma sain aru, et ühest korrast ei piisa. Et see on pikemaajaline protseduur. Tegelikult ei tohiks me kunagi ennast unustada, vaid enda eest pidevalt hoolt kandma.

Ma võtsin vastu otsuse, et midagi ei muutu ennem, kuni ma ise ei muutu. Et on aeg ise ohjad haarata. Seda ma ka tegin.

Surusin endale mõttes pähe krooni, ja otsustasin, et on viimane aeg ennast juhtima hakata, ja ka oma mõtteid valitsema. Olema iseenda elu kuningas!

Siit edasi saavad asjad ainult paremuse poole minna.

Et olgu see ninalilendamine nagu mingitmoodi sümboolse tähendusega. Ma ju tõusin püsti, läksin koju, ja pesin ennast puhtaks. Ja samamoodi olgu vaimsusega. Ma tõusin sealsamas ja pesin ennast puhtaks kõigest saastast, mis mu peas ringi liikus, ja seal kallist ruumi raiskas. Ma viskasin välja kõige selle kõntsa. Ma tegin seda ka kodus. Tegin laupäeval esikusse hunniku asjadest, mis kohe ka sealt edasi, välja prügikasti lendas.

Ma tegin nii oma peas kui ka oma kodus puhastuse.

Sest kui sa tõused püsti, ja ennast sellest sitast sõna otses mõttes puhtaks pesed, ja edasi suudad liikuda, siis jäägu see saast ka seljataha. Jäägu see sinna, ja ma olin sellest vaba! Ja mul on selle üle jube hea meel, sest kellel ei oleks! Oligi aeg!

Ma blokeerisin ära võimaluse, et edaspidi igasugune negatiivne saast ja õnnetused ja ebaõnnestumised end minu külge saaks haakida. Ma olen selle vastu nagu teflon, kust see külge jäämata maha libiseb, ja selja taha maha jääb, mina sellest puutumata! Et ma teen ise oma valikud, mida ma oma elus tahan vastu võtta, ja olen edaspidi kaitstud igasuguse halva ja ebaõnne eest. Sest kes mind sellest ikka kaitseb, kui mitte ma ise. Ja nii see nüüd edaspidi ongi. Mul on hea meel, et ma ninali lendasin, sest see loksutas mind ikka üsna korralikult. Sest olgem ausad, ma olin ninali ka vaimselt. Ja oligi aeg sealt tõusta, ja enda peas need korrektuurid teha!

Täna on niisiis pühapäev, ja muidu ka tore päev. Ilm oli imeilus, ja ma ise ka palju tervem sisemiselt ja väljaspoolt :)

Järgmisel nädalal on 1 mai, ehk Volbriöö. Vaevalt et pidune, aga kes seda teab.

Ja muidu ju ka üks tore kevadine (esimene selline) nädal tulekul. Ja kõik on palju paremini, ja mina jätkan oma sisemisi teraapilisi seansse :)

Päris avameelne asi seda enda kohta siin kirjutada, aga ma tean ka seda, et pea iga inimene on end kunagi sarnasest situatsioonist leidnud. Iseasi on see, kas ta selle ka ära on tundnud, või on ta seda vaid vaevu aimanud.

Igatahes olen ma nüüd iseenda elu ja soovide kuningas!

Nii on mul endal parem, ja teistel ka! Ja see on ju põhiline :)

Long live the King!!!

100´s sissekanne siia Blogisse! Juubel-Juubel, Hip-Hip-Hurraaaaa!!! Palju õnne Ivar :)

See on siis minu 100´s sissekanne siia blogisse. Ei teadnudki, et ma nii tubli olen olnud!

Palju õnne iseendale :)

Lihtsalt vaatasin statistikat, ja sealt see siis mulle selguski. See armas 100 :)

Eks ole seda blogi siin juba päris mõnda aega peetud ka.

Lugesin isegi selle peaaegu otsast otsani mõni aeg tagasi taas läbi, ja täitsa oli mida lugeda. Aga kui aus olla, siis on ta juba piisavalt mahukas ka, nii et võttis ikka paar pikka päeva aega, ennem kui läbi sain :)

Mul pole küll shampust, ja poleks ka kedagi kellega seda kokku lüüa, aga ma siis teen seda oma mõtetes. Asi seegi :)

Ja et 100´st saaks siis 200, ja et see 1000´ki tulemata ei jääks :)

Palju õnne veelkord, Ivar!

Ivar (Muhv nõudmiseni)

:)

TGIF!!! SAY YES!!! I AM MR. YES!!! SMILE :)

Tere jälle :) Reede on käes. Magasin taas pea 10 tundi, aga hommikul oli ikkagi isu voodisse edasi jääda. Magaja nagu ma olen. Norr-norr-norr.
Sel ööl oli uni palju parem, aga siiski nägin ühte üsna kinky´t und. No lausa piinlikku. Õnneks ei teinud mina seal piinlikke tegusid, vaid keegi teine. Mina muide pöörasin silmad seal unes maha, sest mul oli nende inimeste pärast väga-väga häbi.... :)
Nüüd aga on juba keskpäev, ja mõned tunnid töödki tehtud.
Mingeid plaane ma nädalavahetuseks teinud pole, ja ei tee kah. Kui midagi tuleb, siis tuleb.
Täna pidi mingi Eurovisiooni fännklubi kokkusaamine olema, aga keegi jäi haigeks ja keegi taas ei saa tulla, ja muu selline kräpp, nii et jääb ära.
Siis helistasime eile Illariga, et ehk võibolla lähen nende perele külla. Sobiks küll variandina. Aga nüüd meenub mulle, et sel nädalavahetusel peatub nende juures Reio õde. Siis jääb vist see teema ära ikkagi...
Lauril taas on sõps Brightonist külas, et ehk hoopis nendega hängima. Noooh, why not.
Sven on raudselt taas kodune, nii et see teema vist kukub ära.
Ja Pabello pole telefonile või emailile juba mitme päeva jooksul vastanud. Ta vist viidi lihtsalt UFO-de poolt ära. Juhtub.
Aga ma võin ka ju kodus raamatuid lugeda, ja oma riietekappi koristada. Nii et kodus istumise variant... Aga ma ei salli eriti üksi kodus istumist. Ei salli ja kõik!!! Kappi saab alati koristada, ja raamatuid loen ma ennem magamaminekuid niigi.
Aga nagu pildi pealt näha, olen ma Mr. YES, ja ma ei kurda. Olen rõõmus, positiivne, kannatlik, leplik, tugev, õnnelik, armas, kallis, nunnu, magus, kollane, taevasinine, tupsu-nupsu, tuti-pluti, twinky-winky, pehme, ehtne, kerge, elegantne, sest ma olen Mr. YES :)
Eile õhtul jalutasin läbi hämarduva linna, ja õhus oli tõesti tunda kevadet. Millal siin maal päris soojaks läheb, ei tea. Aga vähemalt pole õhk enam nii talvine ja kõle. Aprilli lõpus-mai alguses võiks kevad lõpuks tulla küll. Sellest annab märku ka see, et öösel oli mul tuba täitsa ilma kütmata juba enam-vähem soe. Päevane päike oli läbi akende õhku küttes oma töö teinud. Ehk siis kokkuvõtvalt, jääaeg on läbi.
Oi, ja just praegust tuli email Chutimalt Rootsist, et on nüüd Kariibi mere kruiisilt tagasi. See oli olnud täielik õnnestumine, ja väljalülitumine muust. Täiuslik puhkus. Tuletab mulle mu Tai reise meelde, kus ma kunagi arvutitele mitte ligigi ei lähe, ja Eestist isegi midagi kuulda ei taha. Väljalülitamise ja lõõgastumise viimane õndsus eeldabki, et telefon on välja lülitatud, emaile ei tshekka, ja argiasjadele ei mõtle.
Tal oli muidugi kahju, et ma seekord Taisse ei jõudnud, aga samas oli ta olnud ka mures, et kui ma Taisse jõudsin, nagu ta teadis juhtuvat, siis seal olid samal ajal need vastikud punasärklaste mässud ja muud sellega seotud jamad. Et polnud nagu turvaline aeg, ja turvaline koht, see Bangkok sellel ajal. Nii armas temast, et ta minu pärast mures oli.
Samas tuleb mulle meelde üks aastavahetus mõned aastad tagasi, mil Bangkokis lõhkesid pommid, aga meie samal ajal Illariga olime vaatamata sellele seal siiski eufoorias, ja tervitasime shampuse taga ja miljonite õhupallide keskel uut aastat, nagu poleks mingeid pomme lõhkenudki. Samal ajal saades ärevaid SMS-e Eestist, et olge palun ettevaatlikud, et kas te olete ikka elus. Meedia võimendav mõju. Sest kui uudistes on, et Bangkoki linnas lõhkevad pommid, ja lausa mitmes kohas, siis on inimestel automaatselt selline pilt silme ees, et nii, need lõhkevadki seal iga nurga peal, ja kogu linn on paanikas. Et me oleme nõgised ja räämas, roomates rentslis, viskudes sinna ja tänna, põigeldes plahvatuste ja varingute eest. Näljas ja hirmunud, karjudes ja nuuksudes abi järele. Help-help-help. Samal ajal meie seal Bangkoki linnas ütlesime tõesti help, aga hoopis mööduvale ettekandjale, talle naeratades, ise särav-valgetes särkides, näod õnnest läikimas ja säramas, patsutades seda mööduvat ettekandjat pepule, et- can You help us please, sweethearth, our Champagne is empty soon, bring us new one please. Help us to get wild and happy, a little drunk, to feel good and make it as a big-time new year eve for us. Thank You sweety. Ainuke pommihääl mida me tähele panime ja kuulsime, oli meie shampa pudeli korgi pauk.
Aga käes on jälle reede, ja see on tegelikult tore. Mul on veel 4 tundi tööl olla. Tegelikult on mul siin rahulik, ja sellepärast ma seda asja siin kirjutada saangi.
Täna pakkub keegi jälle kooki, nii et kõhukene aina kasvab :)
Aga ma olen ju Mr. YES, ja ma ei kurda, kaeba ega nukrutse. Ma olen krips ja kraps, heas tujus ja tubli. Ma olen Mr. YES, õnne ja naeratuste saadik :)
Ja ma saadan teile siit kollaseid ja taevasiniseid õnne ja rahulolu molekule, kasulikke baktereid, nooruse eliksiiri kristallikesi, kullaebemeid ja tervisemullikesi!
Peaasi et te õnnelikud oleks, sest ma olen teie Mr. YES!!!

Runaway elevandipoiss! Run my friend, run!

Iga kord kui ma Tais olen käinud, olen ma Bangkokis, Silomil, kohanud ühte elevandipoissi.
See, et ta elab linnas, on ühele elevandipoisile sulaselge vangla ja piin. Sest ta on oma loomulikust keskonnast välja rebitud, ilma seltsilisteta, selle kära-müra ja vingugaaside keskel. Pidevas ohus, et kui ta öösel tänaval liigub, sõidab talle pimedas mingi auto, mopeed või kes teab mis asi veel otsa. Elevandid on ju tumedat värvi, nii et pimedas on neid raske, kui lausa mitte võimatu kaugelt näha.
Ma ei taha ettegi kujutada, kus ta päeviti elab. Kusagil garaashis tsementpõrandal kindlasti.
Välja tassitakse neid õhtuti, kui pimedaks on läinud. Linnarahvale ja turistidele vaatamiseks ja katsumiseks. Tegelikult on elevantide linnas pidamine hoopis keelatud. Aga nende näitamisest saadav raha on selleks liiga magus, et neid mitte pidada. Ja kindlasti vaatavad ka politseinikud läbi näppude, kui neile väike pistis pihku pista. Jõhker niisiis.
Raha teenimine seisneb muidugi selles, et elevantsikest hoitakse natuke või palju, ma täpselt ei tea, näljas. Noh, samas vist ei pea pidama ka, ma loodan, sest elevandid on nii suured loomad, et nad tahavad kogu aeg süüa. Igatahes tuleb turist, või siis kohalik inimene, kes heldib, ja ostab niinimetatud "omaniku" käest ananassikotikese. Või banaanikobara. Ja söödab selle vantsile sisse.
Ma iga kord luban, et ma seda enam ei tee, aga mul hakkab sellest elevantsipoisist alati taas nii hirmus kahju, et süda kisub sees valust kokku. Nii ma siis jälle "libastun", ja selle kotikese taas ostan. Vanasti oli see 20-30 bahti, nüüd aga juba 100 bahti. Tegelikult pole asi ju rahas, kuigi, mida rohkem raha see "omanik" saab, seda rohkem on tal põhjust vantsi linnas vangistuses hoida, vaid selles, et sellega sa toetad loomade väärkohtlemist.
Ja kui nii mõelda, siis elevandid ju on päeval üleval, ja pimedas öösel tahavad nad siiski magada. See on ju nende loomulik elureshiim. Sellel elevandipoisil on igatahes öö ja päev täiesti segi.
Niisiis, nagu näete, ostsin ma ka viimane kord talle ananassi, mis talle ilmselgelt rõõmu tegi.
Ta on muide täitsa välja õpetatud seda nuruma.
Näiteks kobab ta oma londiga mööduvaid inimesi, ja inimesed teadagi heldivad kohe, kui vantsipoiss isiklikult londipuudutusega nende poole pöördub, silmis nii kurb-nii kurb pilk.
Samal ajal muide, kui ma vantsule ananassi söötsin, sõimasin ma seda vastikut "omanikku" rämedal kombel, et ta on vastik jõhkard, loomapiinaja ja üldse on ta oma halva käitumise tõttu järgmises elus ise see tänavaelevant. Et piinelgu siis, ja vaadaku kui hea tal siis olla on.
Muidugi vaatas ta mind selle peale ükskõikselt, ja ei reageerinud absoluutselt mitte kuidagi. Ma siiralt arvan, et teda sõimatakse samamoodi umbes 100 korda päevas läbi. Ja ta on selle peale täiesti immuunseks muutunud. Kahju muidugi. Kui oleks saanud, oleks ma talle ühe korraliku matsu munadesse andnud. Tõsiselt. Igatahes oli elevandipoisil ananassi üle siiralt hea meel, ja ta andis mulle ühe suure elevandipoisi musi selle peale. Noh, võibolla ta juba mäletas mind ka, sest ma olen teda tõesti iga kord nende Tais käikude jooksul näinud.
Eelmine kord möödusin ma temast, tehes südame külmaks, aga tema tatsas mulle paar sammu kohe järele, nagu oleks ta mind tegelikult ka ära tundnud, ja haaras mult õrnalt londiga ümbert kinni. Kuigi ta on alles lapseke, on ta siiski suur, ja ta lont pikk. Niisiis haaras ta õrnalt londiga ümber mu keskkoha, ja toetas pea veel õrnemalt mu õlale, silmanurgast mind kurvalt-kurvalt vaadates. Kui keegi väidab, et tema selle peale ei heldiks, ja tema süda ei puruneks, tuleks ta vangi saata, sest nii kalgi südamega inimesed on ühiskonnale ohtlikud.

Igatahes nüüd viimane kord, ühel minu viimastest öödest Bangkokis, istusin ma Champ´iga öösel kohvikus Silomil. Olime just tulnud DJ Stationist, ja teel G.O.D.-sse. Tahtsime lihtsalt ühe mõnusa cappuccino vahele teha. Kohvik oli maja siseses orvas, tee ääres. Nii umbes kell 4 öösel.
Ühel hetkel ma aga arvasin, et ma näen hallukaid. Et ma olen nii purjakil, et asjad on minu jaoks juba päris segi.
Sest ma nägin, et üks elevant jookseb hirmsa kiirusega mööda, nagu filmis. Nii kiiresti, et ma nägin teda ainult hetkeks. Vilksamisi. Ma kangestusin, mu silmad läksid pärani kui tõllarattad, ja suu vajus kolksti ammuli. Ma ju tean, et Tais elavad elevandid, aga et nad Bangkoki tänavatel omaette rallit panevad, vot see oli midagi uut. Möödus mingi aeg, ja siis jooksis kätega vehkides ja midagi arusaamatut karjudes meist mööda, samas suunas, üks mees. Siis sain ma aru, et polnudki hallukas, vaid reaalne actionfilm siin käsil. Sest see mees oli "kuulus" diktaator, vihatud "omanik", hingetu uss. Seesama, kes minu elevantsipoissi enda vangina pidas.
Mu hing hõiskas rõõmust, ja taaskord sain ma aru, et vabadus on meie kõikide õigus. Mu kallis-armas elevantsupoiss lasi selle vastiku mehe juurest lihtsalt jalga. Lõpuks ometi oli tal karikas täis saanud. Ma loodan, et ta ennem põgenemist ikka virutas talle oma londiga ühe korraliku tou. Ta näitas oma iseloomu, ja oma tahet, et tegelikult ta vihkab seda isehakanud "omanikku", ja ta ei soovi tema orjuses enam edasi olla!
Kuigi mu õnn on siiras, arvan ma, et ta püüti mingi hetk jälle kinni, ja ta on selle vastiku diktaatori vangistuses kahjuks tagasi.
Aga ma olen samas väga uhke oma elevandipoisi üle, et ta võttis kätte, ja minema jooksis, näidates üles tõelist vaprust ja iseloomu! Thats my boy!
Minu oma sõber-elevandipoiss Taimaalt!
Ma ei tea, kuidas tal antud hetkel läheb, aga ma arvan, et kui ma järgmine kord taas mööda Silomi kõnnin, ja teda näen, ei suuda ma siiski südant kõvaks teha, ja ananassi peab ta minu käest jälle saama.
Aga ma luban, et ma sõiman seda vastikut diktaator-orjastajat samal ajal veel hullemini, kui ma seda kunagi kellegiga iganes teinud olen! Vähemalt see on mu võimuses.

Nad tulevad taas! Love invasion from Canada, we love :)

Sain just hea uudise kaugelt maalt, seitsme maa ja mere tagant! Et Sven ehk Toonik, ja Aiki ehk Aiki, on taas tulemas Tallinna linna.

Toonikult kolksatas postkasti email, et olgu ma kena poiss, ja vabastagu ennast juuli alguseks igasugustest muudest kohustustest ja paneks märkmikusse selle ka ilusasti kirja, et juuli alguses oleks ma kindlalt nende päralt. Et kohe läheb kräuks :) Why f**ng not! Damn, I love it! Sest nendega on alati lõbus. Ja pealegi toob see meie konnatiiki vähe vajalikku lainetust juurde.

Kusjuures peale Kanadasse minekut, kus nad juba aastaid elavad, ei tahtnud nad päris tükk aega Eestit külastada. Sest kui nad läksid, oli Eesti hoopis erinevam paik, kui ta praegust on. Samuti, kui sa tahad oma elu muuta, ja kuskil uuesti alustada, siis nagu ei tahagi kohe tagasi tulla, sest see on nagu minevikuga flirtimine. Ja kes see ikka minevikus tahaks elada. Sellepärast ju saigi edasi mindud, et minevikust lahti saada. Mitte et see minevik siis ilmtingimata paha oleks olnud, aga vahest me peame ja tahame uue lehekülje pöörata.

Paar aastat peale seda nad korra siiski käisid, aga selleks see ka jäi.

Siis käis Toonik üks kord veel, ja talle juba täitsa meeldis.

Aga eelmine talv, peale pikka kaalumist ja kahtlemist, tulid nad taaskord koos. Ma ei teagi, mis muljed neil siinsest elust viimane kord jäid, sest talv pole just päris see aeg, kui meil siin tore oleks. Liiga külm, liiga kõle ja liiga rusuv.

Ometi näib, et jää on murdunud, ja taaskord on üle Atlandi lend plaani võetud.

Võibolla on nad seal oma juured nii sügavale saanud, ja sedavõrd kodunenud, et siinkäimine enam mingeid segavaid emotsioone ei tekita.

Kui nii, siis on ju hästi.

Igatahes on uudis hea, ja minu märkmikus kirjas kah.

Ah jah, samal ajal on meil siin Laulu- ja Tantsupidu, nii et ma usun, et ka see on neile üheks põhjuseks tulla.

Laulu- ja Tantsupeod on tegelikult väga śefid. Ma isegi ootan seda üritust väga. Viimast Laulupidu vaadates oli liigutusest pisar ikka päris mitu korda silmis.

Noh, kaks kuud on selleni veel jäänud, ja siis läheb kräuks, nagu Toonik teatas :)

Mitte et meil siin muidu kräud ei toimuks. Aga kallid külalised meie kräudele on alati igati teretulnud :)

Ying Yang

Tere. Nii, nädalavahetuseni on jäänud kõigest üks hommik veel ärgata, sest tänane ärkamine on juba ärgatud :) Olen juba tööl, ja esimene kohvigi ees ja poole peal. Ma olen hommikuse kohvi inimene, sest selle peale ma, nagu öeldakse, "will rise and shine" :)

Kuigi ma magasin viimasel ööl kaua, lausa 10 tundi, magasin ma halvasti. Igasugu muremõtted ajasid mu hulluks, ja nii mõnedki asjad tundusid olevat halvasti. Pealegi sain ma ühe halva uudise eile veel lisaks. Mitte lahendamatu, aga ikkagi halva. Kaua võib tulla halbu uudiseid?! Samas annan ma aru, et keegi mulle ju halba ei taha, ja see mis on, selle olen ma endale ise kaela kutsunud. Et ma pean nende asjadega hakkama saama, ja need asjad lahendama. Ja tegema omad järeldused, et edaspidi mitte enam supis sisse sattuda. Kõige lollim oleks alla anda. Ja seda ma endale ka luban!
Ning ma olen andnud endale ka sellise lubaduse, et siia blogisse ma halbu asju ei kirjuta, ja kui vähegi võimalik, oma elu üle ei kurda. See lihtsalt ei aitaks, ja ei muudaks kah midagi. Minu arust on halbadest asjadest kirjutamine, kui see midagi ei lahenda ja kedagi tegelikult ei aita, ja selleks ka tegelikku põhjust pole, nagu halva aura levitamine. Maailm on praegust niigi negatiivset aurat täis. Viimase aasta uudised ja inimeste hoiak, ka muide tegelikus, pole just ideaalsed ja mitte eriti positiivsed. Samas, halbu asju ei pea matma, vaid need lahendama ja parandama. Et elu paremuse poole läheks. Mitte ainult indiviidi tasemel, vaid ka üldiselt. Aga kõik algab siiski indiviidi tasemel, ja sõltub sellest, mida keegi konkreetselt selle heaks teeb, et nii endal, kui ka ümbritsevatel paremini läheks.
Minu otsus on, üks võimalus kuidas ma iseennast aidata saan, just see, kui ma siia häid ja toredaid asju kirjutan. Et mu jutud, on nad nagu on, oleks sisemiselt positiivsed. Minu enda jaoks on siia kirjutamine üsnagi teraapiline, ja teeb mind õnnelikuks. Ehk on see mingi energia vabastamine. Mõtete panemine elekroonilisele paberile. Mulle meeldib seda teha, ja ausalt öeldes on muidugi tore, et seda ka keegi teine peale minu loeb, aga see pole peamine ega mulle mitte kõige tähtsamaks põhjuseks, miks ma seda blogi pean. Mul on iseendal hea meel seda vahest läbi lugeda, vaadata, mis mu elus head ja huvitavat on juhtunud. Meenutada neid inimesi, kellest ma siin kirjutan, ja olla õnnelik, et ma neid tunne. Sest minu jaoks on mu elu väga ilus kogemus, ja enamus nendest inimestest, kellest siin juttu on olnud, minu jaoks väga armsad ja tähtsad. Las ta jäädagi mulle positiivse energia laadimise kohaks, ja osaks minu mälust, see blogi siin.
Aga nüüd ma pean minema, ja uue kohvi võtma, sest vana sai just otsa.
Ilusat päeva teile :)

Eat that hot sausage, take that delicious meet- nam-nam-nam :D

Kolmapäev on selline hea päev meil, et nädala üks pool saab nagu läbi, ja võib vabalt alustada nädalavahetuseks valmistumist. Soome keeles on selline väljend kolmapäeva kohta, nagu pikku-lauantai. Täitsa tabav, peaks mainima :)

Ja kui kolmapäev õhtusse jõuab, on hea mõelda, et ainult kaks hommikut peabki veel vägisi üles tõusma. Ja varsti ongi käes laupäev. Laupäeval saad sa pöönata ja persetada voodis kaua aga tahad ja lustid, ja teha mida iganes soovid. Igasugu lollusi ja muud sellist. Aga mitte sellest pole mu jutt siin täna. Mitte minu lollustest ja muust taolisest. Vaid hoopis millestki, mis on natsa creepy muideks, mu nokuga sõbrad :)

Nimelt tuli mul täna selline uudis meelde, mis ilmus mõni nädal tagasi lausa Eesti lehtedes.
Nimelt ühel kenal ja päikesepaistelisel päeval (aga Tais ongi pea kogu aeg kena ja päikesepaisteline) astusid Jomtieni politseijaoskonda Tais sisse mees ja naine. Lausa käsikäes või nii.
Naine istus kurva näoga nurka, ja mees hakkas tema peale kaebust esitama. Et naine hammustas teda seksimise ajal peenisest, nii et see rebenes pea kogunisti otsast....ai-ai-ai. Arstid muidugi said asja operatsiooniga uuesti oma paika tagasi. Vist täitsa funkama ka. Aga mees oli siiski üsna vihane.
Naine õigustas end muidugi sellega, et mees jäi talle vahele teise naise pidamisega. Mis on muide Tais ja üldse Aasia kultuuriruumis tavaline asi. Mitte ei võeta mitut naist, aga peetakse kõrvalt ka minor-wife´i, ehk siis lihtlabaselt öeldes armukest. Mehed muidugi peavad seda vägagi salajas hoidma, kuigi päris naised seda enamjaolt siiski aimavad ja teavad. Aga kui sellega otseselt vahele jäädakse, on naisepoolsed meetmed mehele karmimast karmimad. On täiesti tavaline, et mehe peenis eemaldatakse vägisi, kas siis seksimise ajal see ära hammustades, või une pealt noa või kääride abil naksates. Tai arstide jaoks olevat see suisa tavaline protseduur, see tillu-lillu sinna uuesti tagasi õmmelda. Nad on sellel alal niisiis lausa spetsialistid. Harjutamine teeb ju meistriks, või kuidas. Hullemal juhul viskab naine selle kuhugile ära. Pole harvad juhused, et hommikused metrookasutajad, või tänaval jalutajad, leiavad taas kellegi õnnetu peenise ilma omanikuta. Küll tal on seal kurb olla nii üksinda, ma kujutan ette, sel väikesel peenisepoisil. Tihti leiab neid ka avalikest prügikastidest. Niisiis üsna tavaline värk, see nende vägisi eemaldamine.
Aga politseinikud olid seal üsna diplomaatilised, ja tegid mõlemale selgeks, olles ennem kindlaks teinud, et lahutust siiski plaanis pole, et ehk on mõistlik kriminaalasja mitte algatada. Et ehk see paarike lihtsalt lepiks omavahel ära, ja prooviks üksteisele sedasi enam mitte teha. Ei vaataks kõrvalt, ja ei hammustaks naks-naks teineteiselt asju küljest.
Ja läks aega mis läks, aga ära nad seal leppisidki. Politsei täitis seal nendega rohkem perenõustaja ja psühholoogi, kui korrakaitsja rolli.
Mees ja naine leppisid kenasti ära, ja jalutasid käsikäes lõpuks ilusti koju. Lõpp hea, kõik hea.
Sellest samast politseijaoskonnast on siin ka teile ilusti pilt olemas. Õhtuti ja öösiti muide müüakse seal ees grillvorstikesi, mille hammustamine on tunduvalt inimsõbralikum, ma pakun. Ja tavaliselt hammustan seal ka mina oma vorstikesi. Ma muidugi aiman, et kui ma seda nüüd seal järgmine kord teen, tuleb mulle meelde teadagi mis ..... :)
Aga taid on armuasjades vägagi põlevad ja temperamentsed, nii et hoia alt, kui sa seal suhteid looma hakkad :) Aga parem tuline ja kuum, kui leige ja lahja. Kuumad vorstikesed teadagi on vägagi isuäratavad :P
Ja selle grilli ümber seal muide, on alati rahvast kellele kuumad ja mõnusad vorstikesed meeldivad.... igatsugu sorti ja igasuguse kujuga.... ja kui isu on, miks ka mitte.... ühte vorstikest nautida.... või siis paari.... :)

Sveni juures. Natasha from Russia. Hiline pikk-poiss Lauri pool. Hi5 uus kuum sõber.

Täna siis teist päeva peale oma minipuhkust tööl.
Eile teatas "kurb" Sven, et ma olen suure kuritööga hakkama saanud. See seisnes selles, et ma oma puhkuse ajal temale külla ei jõudnudki. Muidugi ei jõudnud! Ma ju magasin ja laisklesin, nagu poleks homset!
Läksin siis peale tööd tema juurde, et see viga parandada.
Vahtisime telekast moodsaid saateid, nagu näiteks "Saladused", ja siis "Ameerika Supermodell". Viimasel oli lausa finaal. Ma olin Natasha poolt, sest Natasha was from Russia :)
Mingil hetkel laekusid Illar ja Reio kohupiimataskutega. Ja lõpuks veel Lauri. Nagu mingi kogunemine. Natasha from Russia poolt polnud peaaegu mitte keegi, aga keegi mulle eriti vastu vaielda ka ei julenud, sest ma võin vist noaga äsada, kui ma mingile võistlusele kaasa hakkan elama. Aga tegelikult ma nägin, et keegi minu eelistusi seal siiski ei jaganud :) Noh, tegelikult ma ikka vist ei äsa noaga, aga hirmus sõjakaks muutun küll. Üldiselt on see vist pigem selline naljakas vaatepilt, ja kodurahu huvides keegi minuga eriti ei vaidle ka. Kuigi ma saan aru, et nad ei jaga asjast tuhkagi, ja ei jaga matsu ära, et mina tean alati kõige paremini, kes võitu väärt on. Iseasi on see, kas see minu lemmik ikka võidab..... :)
Natasha from Russia ei võitnud, vaid hoopis mingi latiino-bitch. Selge see, Ameerikas on ju hiiglama suur latiinode kogukond, ja nendele peab ju meeldima. No tõesti!

Igatahes oli tore chit-chattida, nii et oli igati kena kogunemine.
Pärast lonkisime iga roju oma koju. Mina muidugi Lauri juurde, sest sotsiaalsete loomadena tundus meile, et juttu jätkuks veel kauemaks. Jatkuski.
Lauri oli just vanematel külas käinud, niisiis oli tal kott head-paremat täis.
Jube hea pikk-poiss kartuli ja koduse kastmega. Kook otsa. Hilisõhtune õhtusöök. Kas saab olla midagi paremat. Pikk poiss, Lauri ema tehtud, oli nii hea, et minestasin mõnust peaaegu ära :) Vahtisime Animal Planetist dokke loomadest, ja ausalt, see on parim meelelahutus. Nalja naba-auguni. Mingitest ahvidest oli film, ja siis mingitest suslikulistest. Kuna loomad on meie mõlema nõrkus, siis oli Animal Planet parim valik.
Mul on nüüd kaks nädalat mingi imelik graafik. Kella 10-st kella 18-ni. Ma olen harjunud kas 8.30-ks, või 11.30-ks minema. Nagu ei harju kuidagi ära selle 10-se vahetusega.
Hi5-s on mul uus sõber eilsest, ma vaatasin. Tai kutt, kes on muay-thai proff. Tai poksija Eesti keeles. Ma vaatasin, et wow, mis tüüp. No ikka räme huvitav ja kena inimene. Mul polegi ühtegi sõpra veel Tais, kes muay-thaiga tegeleks. Igatahes on kindel see, et kui ma Bangkoki lähen, tahan ma temaga kindlasti kohtuda. Kindel mats. Ma olen isegi nõus ta võistlus-matshe vaatama minema, kui vaja :) Arvan et on huvitav. Kuigi muay-thai on suht karm sport, mulle see meeldib. Panen sellest kutist siia pildi kah üles hiljem. Võibolla :)
Täna olen siis tööl, ja on teisipäev nagu teisipäev ikka.
Siin paar pilti, kus on ka minu töökoht peal. Minu tööpaiga aknad paistavad ka. Otsi üles, millised :)

Oli hea nädal- PUHKASIN!!!

Nii, mul oli lausa 10 päeva puhkust. Magasin palju. Väga palju. Magasin ennast lihtsalt välja.
Käisin Lauri pool, ja Illari pool. Oleks tahtnud Pabello poole, ja Sveni poole minna, aga kahjuks ei jõudnud.
Siis käisin veel Anneli sünnipäeval, ja kohtusin ka Peteriga Budapestist.
Superluks õhtud mõlemad.
Siis Illar viis mind solaariumisse, ja see vuntsis mu välimust natuke kevadisemaks.
Ja korteris askeldasin natuke ka.
Igatahes kirjutan kõigest siis hiljem :)

Ulf, Robban ja Calle. Ehk kolleegide kohtumine-vennastumine-fun-fun Tais.

Teine päev Bangkokis. Lobistasin ennast mõnusalt hotellitoas dushi all, eelnevalt värskendava jää-piimakohvi ära juues. Need on siin imelised. 7 Elevenis saadaval igat sorti. Toas oli jahe, mille peale panin konditsioneeri vaiksema peale, ja avasin akna, kust vohas sisse tõeliselt troopiline palavus. Ja ma jumaldan seda kuumust. Neid Tai lõhnasid, ja Tai hääli.
Siis järgnes muidugi alatine probleem, mida selga panna. Millegipärast panevad paljud farangid endale siin olles selga kõige maotumad shortsid, ja vormitumad-värvitumad t-särgid. Jalas räbalad plätud. Mina nende hulka ei kuulu. Kui aus olla, siis tekitab isegi selle võimaluse peale mõtlemine mulle vastikusvärinad. Ma ju ei pane endale ka kodus Tallinnas mingeid suvalisi jõledusi selga. Ja ei usu, et ka nemad oma kodus seda teeksid. Tõesti ei usu. Ometi arvavad nad, et kuumal, ja nende arvates odaval maal, võivad nad välja näha nagu halva maitse etalonid, või võlts-backpackersid. Jah, 20 aastat tagasi boheemid, ja rahatud tudengid, kes ennem püsivama kodu ja elu rajamist tahtsid maailma näha, ja veel viimast korda "hullult" seigelda, nii välja nägidki. Neil polnud raha peeneteks hilpudeks, nad tahtsid ennast mugavalt tunda, ja nad elasidki odavates hostelites, või lausa palmipuu all. Ja see oligi lahe. Aga need tänapäeva võltsbackpackersid elavad tavaliselt siiski kallites hotellides, ja raha on neil ka. Pigem näitab see nende lugupidamatust vastava maa ja sealsete inimeste suhtes, ja iseendi suhtes eelkõige. Kuigi nad sellest viimasest aru ei saa. Nad arvavad, et milleks ma ennast korda pean sättima, ümberringi ainult mingid pärismaalased. Ükskõik ju. Milline arrogants! Aga paraku, nii nad mõtlevad. Kusjuures taid ise käivad väga maitsekalt ja puhtalt riides. Noored lausa imetlevalt stiilselt. Mina tahan endast küll seal hea mulje jätta, ja seda eelkõige iseenda pärast. Ma austan kohalikke inimesi, sest see on ju nende maa.
Noh, saingi ennast sellel teemal välja elada :) Hihhiii :)
Igatahes olin ma lõpuks riides, soeng peas, ja valmis alla suunduma, et üks mõnus hommikukohvi (kuigi oli juba pealelõuna) juua, ja ka värskelt pressitud mahla nautida.
Illar istus juba laisalt laua taga, kohvikann laual mõnusalt auramas ja eri värvi kassid ümber siblimas. Basseini kõrval, meie tavalises lauas. Suured kalad vahtisid meid blaseerunud ilmel, väiksed kalad aga üliaktiivselt edasi tagasi tõmmeldes. Hullud kalad. Aga see-eest meie sõbrad ka.
Kõrvallauas oli aga ennast sisse sättinud kolmene skandinaavlaste seltskond. Vaatasime, et põdrad. Nojah, suhtlema nagu ei kippunud. Mingil hetkel küsis üks neist, ega me soomlased pole. Mina pööritasin silmi, ja keerasin näo selle peale üldse ära. Ma poleks neile isegi vastanud. Oleks neid selle küsimuse peale lihtsalt ignoreerinud, või ainult külma "ei" ütelnud. Illar aga on viisakas inimene, ja vastas neile kenasti, et ei, me pole soomlased, vaid eestlased. Kõrvallaud oli selle peale meeldivalt üllatunud, ja teatas, et nemad jällegi on Rootsist. Ja et nad olid meie juttu pealt kuulanud, ja see tundus neile Soome keelena. Ahsooo, mõtlesin mina, ja pöörasin oma pilgu laisalt nende poole tagasi. Rootslased siis, mnjaaa, what ever. Ja mina arvasin, et just nemad on soomlased.
Illar alustas nendega viisakalt vestlust, aga mina olin vait. Ma ei viitsinud. Mulle lihtsalt tundus, et see on mõtetu projekt. No kohe mitte kuidagi ei huvitanud mind mingite rootslastega suhtlemine. Pealegi ma ei salli neid tavaliselt. Sest rootslased on nagu mingid ei liha ega kala rahvas. Endast lisaks veel liiga heal arvamusel, ja piisavalt arrogantsed. Ja sellega juba minu sümpaatiat ei osta.
Kui ma oma kohvilaksu kätte olin saanud, ja ühe suitsu ka veel teinud, muutusin ka mina lahkemaks.
Ja siis, ohhooo, mis see siis on! Selgus et me oleme täiesti kolleegid. Ulf ja Calle olid SAS-i stjuuardid, ehk siis minu oma firmas tööl. Täitsa kolleegid kohe. Ja Robban on kindlustuses nagu Illar, mis oli nagu veelgi naljakam kokkusattumine. Minu huvi oli ärganud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem sain ma aru, et "ära usu oma esimest muljet" on antud olukorras täiesti õige väljend. Sest pisitasa hakkasin ma aru saama, et tegemist on vist üsnagi normaalsete rootslastega. Et vaata aga vaata, ka see on võimalik. Eriti imponeeris mulle see, et naljasoon, ja naljast arusaamine oli neil täpselt paigas, ja samasugune nagu meil. Selline irooniline ja magus.
Ka nemad olid just äsja Taisse saabunud, ja plaanisid kohal olla kah umbes sama kaua kui meiegi. Ka polnud nad veel kindlad, kuhu Bangkoki järel edasi suunduda. Meie muidugi tahtsime omi vanu sõpru näha Pattayal, ja plaanisime suunduda Jomtieni.
Mõeldud-tehtud. Ka rotsad tegid otsuse sinna suunduda.
Ja kuna jää oli pea lõplikult sulanud, siis tegime plaani, et suundume veel samal õhtul Silom Soi´desse koos pidutsema. Ma olin nendest meie oma rotsadest peale seda trippi Silom´i öölokaalidesse aga lausa vaimustunud. Naerda sai nii, et ma olin peaaegu ribadeks. Kui kellegil on samasugune huumorisoon ja arusaamine naljast, kui mul endal, kui keegi suhtub elusse sellise ladna suhtumisega nagu minagi, ja oskab maailma avarama pilguga vaadata, siis olen ma kindel, et me saame sõpradeks.
Pattayal soovitasime me neile oma hotelle, ja pidu jätkus juba seal. Käisime koos rannas, ja hängisime koos ööelu elada. Me ei käinud üksteisele pinda, ja ei tilpnenud üksteisel sabas, vaid olime koos kui tahtsime, ja andsime üksteisele hingamisruumi, kui vaja. Täiskasvanud inimesed niisiis.
Calle käis vahepeal muide ööpäevaks Rootsis ära. Töövestlusel. Mis läks hästi, ja purseriks ta saigi.
Ulf oli selline mõmmik, kes poistele eriti meeldis. Selline muhe ja rahulik. Taidele meeldib füüsiline kontakt, kui sa nende sõber juba oled, nii siis need poisid tema peal seal lebasidki, ja ennast soojendasid. Nagu oleks Ulf neile mingi suur kaisukaru olnud, või nemad kassid, kes päikese käes peesitavad. Irvitasime teistega, et noh Ulf, said endale järjekordse lapse. Ulf ainult muheles, ja mõmises laisalt, et las nad siin puhkavad mu kõhukese peale toetudes, et mind ei sega, ja jõi stoilise rahuga oma drinksi edasi.
Calle oli nendest taas kõige vaimukam. Aga see on juba selline teema, mida kirjutades edasi ei anna. Igatahes ajas ta mind tõsiselt ja nõrkemiseni naerma, kui ta surmtõsise näoga midagi kommenteeris.
Robban aga oli organisaator. Asjaajaja. Klubi kooshoidja.
Ma muide tegin neile kohe nahhaalselt selgeks, et muidu ma rotsasid ei armasta, aga nende puhul pean ma oma sõnu sööma. Me Illariga tõesti nautisime nende seltskonda, ja meie puhkus poleks paljuski olnud see, kui me neid oma rootslasi poleks kohanud. Nüüd siis on meil omad rootslased olemas :)
Mis tuletabki mulle meelde, et ma pole neile juba ammu kirjutanud. Peab ära tegema.
Ma praegust mõtlen, et kõigepealt need rootslased, siis nüüd veel Chutima, et mis toimub! Kas ma pean äkki oma arvamust rootslastest, kui nipsakatest ja arrogantsetest inimestest, muutma!? Noh, samas on mul alati hea meel olnud, kui ma millestkist valesti aru olen saanud, ja tegelikus hoopiski paremaks osutub. Mul on sellisel juhul alati hea meel oma eksitust tunnistada :)
Vot sellised uued sõbrad siis meil :)

Munad ees ja munad taga :)

Munad ees ja munad taga :)
Algavad munadepühad. Tegelikult Kristuse ristilöömine, ja ülestõusmine. Aga enamus seda ei tea. Teavad et on munade, jänkude ja pajuurvade püha. Noh, kuidas kellelegi.
Kuna ma pole enam kaks nädalat ühtegi tilgakest õlut võtnud, ja muidu on ka uimane periood olnud, siis täna on viimane aeg seda olukorda muuta. Sotsiaalseks muutuda.
Ja otsus on vastu võetud.
Peale tööd suundun otsejoones Illari ja Reio juurde. Ja mind on seal meeles peetud, nagu ma juba kuulsin. Ehk siis on külmikus tervelt 8 Heinekeni õlut ootamas. Oeh, ei jõua ära oodata!
Ka Lauri liitub meiega.
Niisiis sõbrad jälle koos. Mis saab olla parim!
Panin täna kohe paremad riided selga. End arust :) Mul on mingi ammu saadud Calvin Kleini punane pikkade varukatega top. Nii, vaatsin, et miks ma küll seda varem pole kandnud. Ja siis mu imeilusad uued, Bangkokist ostetud, Paul Smithi terava ninaga, valgest nahast ja samsist tennised. Ilm on juba täitsa tennise-kandmise-sobilik. Lumi on sulanud, ja asfalt kenasti kuiv ka. Uus sonks peas kenake. Miks ka mitte ennast vähemalt iseenda jaoks üles lüüa. Noh, mitte otseselt üles, aga kenad asjad vähemalt selga sobitada :) Pühade kohaselt. Kes mind veel siis peeglist armastab, kui mitte ma ise.
Tegelikult on need munadepühad nagu mingi ajamärk, et kevad on ametlikult siin. Varsti lähevad puud ja põõsad punga, muru roheliseks, ja õhk kevadiselt pehmeks oma soojust aimatava tuulega. Mõnus.
Ja varsti on mul sünnipäev. Seda ma see aasta ei pea, ja kinke kellegilt kah ei oota. Loodan, et rahvas saab sellest aru. Pole nagu mingi number seda pidada.
Igatahes ootan väga tänase tööpäeva lõppu!
On aeg lõbutseda, kesvamärjukest mekkida ja sõpradega üks chit-chat maraton korraldada :)

Uus sonks.

No nii, saabki see töönädal täna ühele poole. Ja neli päeva seda oligi. Peale seda tuleb mul 10 päeva vabadust, ehk siis puhkus. Mu hing on muidugi pisarates ja kurb, et ma selleks ajaks Taisse ei pääse, aga seda magusam saab see järgmine kord olema. Kuigi ma oleks nõus sinna isegi 5-ks päevaks minema. Nii hullult ma igatsen seda soojust ja muud seal :)

Töönädal oli suhteliselt inimlik. Kuigi, kui aus olla, oli hommikuti päris raske ärgata. See haigusenädal oli ju nii, nagu ta oli. Magasin pikalt ja laialt, mis on ka ainuõige asi teha, kui tahad tegelikult ka terveks saada.

Igastahes käis eile Renaldo mul töö juures kohvil, ja kui ta mu soengut vaatas, siis teatas ta nii temale omaselt, et see on jube ja õõvastav vaatepilt. Oligi. Välja kasvanud ja puha. Mitte eriti kena vaatepilt. Teatas kuivalt, et ma peale tööd talle külla läheks, et ta ajab selle asja korda.

Muidugi olin ma pöördes ja õnnelik.

Peale tööd kibinal-kabinal ma sinna siis suundusingi.

Renaldo tegi kana riisiga. Imehead muide, sest lisaks käärikasutuse oskusele, on ta ka imehea kokk. Tõeliselt hea. Ilma igasuguse allahindluseta. Noh, öelgem siis nii, et tal on kätt. Igasugu asjadeks.

Sonksi sain ka pähe, ja elu jälle nagu lill. Väga ilusa soengu. Kui vähe on vaja õnneks.

Sven kobis ka kohale, kuigi ta on haige, aga ta elab kohe seal kõrval, ja nii me seal siis aelesime mõnusalt.

Igatahes olen ma nüüd taas väga kena ja ponks :)

Kui sellest muidugi mingit kasu ka oleks siin tuimas Eestis....

Haigena võõrsil, ehk seltsis on segasem (uimasem).

Eelmine esmaspäev tabas mind pähe nui. Kujutletav nui siiski. Õnneks. Ehk siis, olin nagu nuiaga, või kuidas seda öeldakse, puuga pähe saanud.
Töö juures ennast kraadides, sain aru, et asi on vist nihu. Palavik hakkas minusse oma salakavaid kombitsaid suruma. Jõuliselt ja tugevalt. Raip selline. Lausa puurima.
Kuidagi sain oma tööpäevaga ühele poole, ja peale seda suhtlesin telefoni teel, nagu alati (selline minitraditsioon, et helistan peale tööpäeva lõppu oma parimad sõbrad läbi) Lauriga, kes enda juurde kutsus. Noh, ma olin suhteliselt kahevahel, sest suht sitt oli juba olla. Ja üha sitemaks läks. Aga kuna ta oli kah kuskil käimas, saime kesklinnas ikkagi kokku. Palace hotelli ees, kui täpne olla. Seisin seal, ja ootasin teda, nagu Viru (Palace´i siis) lits. Ma kujutasin endale seda lihtsalt oma lõbuks ette. Mida kõike inimesed vahest ei fantaseeri, oma lõbuks. Siis võtsime laenutusest paar filmi, ja kobisime tema poole. Mu keha muutus aina lõdvemaks, ja toss kadus kehast vihisedes nagu õhk lõhkilöödud õhupallist. Palavik tõusis nagu laenukoorem, ja aju keeldus korrektselt töötamast, nagu Tallinna linnavalitsus (sorry, aga nad ju pole seal väga arukad, oma miljoni nõuandja ja klounidega komisjonides, ja ma ei tea kes-kus veel) .
Suutsime filmid kuidagi ära vaadata, ja siis jäime lihtsalt magama, sest ega Laurigi end just eriti hästi ei tundnud. Igatahes polnud ma ainuke, kel palavik aina tõusis.
Hommikul sain ma aru, et tööleminekust ei tule absoluutselt mitte midagi välja. Et ole parem inimene nagu lääne Euroopas. Leba ilusti voodis, kuni sa haige oled, mitte ära jookse stalinlikult tööle, lühendades oma isiklikku eluiga, teenides priskeid kroone oma firma omanikule, endale samal ajal aga vaid punaseid krosse. Keerates samal ajal oma tervise lõplikult tuksi. See poleks seda lihtsalt väärt. Niisiis helistasin vastavad instantsid läbi, ja teatasin, et kallikesed, ma küll ei tea, kuidas te hakkama saate, aga mina olen nüüd haige, ja voodis. Tsao-kakao.
Mingi aja pärast vaatasin üles ärganud Lauri täpselt samasugust molli, nagu mu enda oma, ja sain aru, et meid on nüüd kaks, kes siin selle koletisega võitlema peavad hakkama. Haigus on nagu koletis, sest ta on vastik, jälk, orjastav, ebamugav, inetu ja laastav.
Mis siis muud, igatahes sinna me siis jäimegi. Ma ei hakanud isegi proovima koju minekut. Pealegi saime me aru, et kahekesi on meil ehk isegi parem see asi läbi põdeda. Kuna üksi kodus võib esiteks liiga igav hakata, ja kui midagi on, siis poleks nagu mitte kedagi, kes toetaks. Niisiis resideerusin ma selleks perioodiks Lauri juurde. Ja hästi tegin, kui nüüd tagasi mõelda.
Vahtisime filme, kui suutsime, oigasime palavikus, nägime õudusunenägusid, mida haigusega kiputakse nägema, ja jõime meeletutes kogustes teed. Meega. Päeval oli veel kuidagi, aga õhtuti, kui palavik tõusis, ajas ikka nutma küll. Haigeks olemine on kõike muud kui meeldiv.
Aga ütlemata meeldiv oli siiski mitte üksi olla.
Õnneks oli Tõnn-poiss olemas, kes oli ka ainuke, keda me saime "eksplauteerida", et ta meile poest süüa tooks, sest ise me selleks ilmselgelt võimelised polnud.

Neljapäeval käisin ma Lauri kodu kõrval asuvas haiglas, oma perearsti juures. Ehmatasin ta oma väljanägemisega päris ära. Teatasin, et ma sooviks esmaspäevast jälle tööle minna, mille peale ta mulle üsna küsivalt ja kahtlevalt otsa vaatas. Nagu oleks ma talle just äsja hoopis midagi taolist teatanud, et homme kasvavad mulle saba ja sarved, ja laiguliseks lähen ma ka, et pange aga palun see ilusti kirja. Et homsest saab must ametlikult lehm.

Aga kuna klient on kunn, või siis patsient, siis kehitas ta selle peale õlgu, ja ütles, olgu, mine siis esmaspäevast tööle, kui nii väga tahad. Aga lõppu lisas, et kui midagi, siis helistaksin aga julgelt tagasi, ja ta hea meelega jätkab mu haiguslehe daatumit. Ja näha oli, et ta on selles enam kui kindel, et esmaspäeval ma talle tagasi helistangi, ja nutan nii et maa on must, et miks must küll lehma ei saanud, et ma nii-nii väga ju tahtsin.

Ja ma olin ise ka kindel, et tal on absoluutselt õigus. Ja seda kuni pühapäeva lõunani. Sest kuni selle hetkeni olin ma ikka kutu mis kutu. Kutu-piilu öeldakes vist.

Aga siis algas disco-paranemine. Lauril oli see juba päev-kaks varem alanud. See disco-paranemine. Disco-paranemine, sest siis hakkab puus taas nõksuma, ja keha läheb kohe nagu äksi täis jälle.

Laupäeval käisime siiski veel, kuigi ma polnud päris terve, Kosmose kinos Benjamin Button´it vaatamas. Oli pikk, aga hea ja südamlik film. Kosmose kino on selles mõttes hea, et kuni kella kuueni õhtul on seansi hind 25 krooni. Istmed on sama head kui Coca-Colas Plazas, ja ekraan sama lai ja suur. Mingisugunegi kvaliteedierinevus puudub. Igatahes, kui on võimalus mingit filmi hoopis Kosmoses vaadata, vaatan ma seda tõesti parem seal. 100 kroonine hinnavahe..... selle eest saan ma peale kino kuskil meeldivas lokaalis juba kaks õlut lisaks juua. Mõelgem ökonoomselt, ja säästvalt. Olevat lisaks veel moes ka, see säästev eluviis.

Väga hea asi oli veel ka see, et tänu sellele haigusele olime me nädalalõpus korralikud. Ei alkoholile, ja väljas tolknemisele. Puhkas hing, ja puhkas keha.

Ja Lauri oli superlux ja armas. Ilma temata olekski ma lehmaks muutunud :) Hea on teada, et on head sõbrad olemas. Aitäh Laurile! Kui aus olla, siis mul on jubedalt vedanud nendega, aga see on teise jutu teema juba.

Täna on juba esmaspäev, ja ma jälle terve, rõõsa ja roosa. Esimest päeva tööl, ja kohe hea on olla. Noh, kohe hea on terve olla.

Ilm hakkab ka kevadeks pöörama, ja varsti loodetavalt on mätas ka kuiv.

Vot selline nädal oli meil siis Lauriga.

Ellu jäime igastahes, sest umbrohi ei hävine!