Ulf, Robban ja Calle. Ehk kolleegide kohtumine-vennastumine-fun-fun Tais.

Teine päev Bangkokis. Lobistasin ennast mõnusalt hotellitoas dushi all, eelnevalt värskendava jää-piimakohvi ära juues. Need on siin imelised. 7 Elevenis saadaval igat sorti. Toas oli jahe, mille peale panin konditsioneeri vaiksema peale, ja avasin akna, kust vohas sisse tõeliselt troopiline palavus. Ja ma jumaldan seda kuumust. Neid Tai lõhnasid, ja Tai hääli.
Siis järgnes muidugi alatine probleem, mida selga panna. Millegipärast panevad paljud farangid endale siin olles selga kõige maotumad shortsid, ja vormitumad-värvitumad t-särgid. Jalas räbalad plätud. Mina nende hulka ei kuulu. Kui aus olla, siis tekitab isegi selle võimaluse peale mõtlemine mulle vastikusvärinad. Ma ju ei pane endale ka kodus Tallinnas mingeid suvalisi jõledusi selga. Ja ei usu, et ka nemad oma kodus seda teeksid. Tõesti ei usu. Ometi arvavad nad, et kuumal, ja nende arvates odaval maal, võivad nad välja näha nagu halva maitse etalonid, või võlts-backpackersid. Jah, 20 aastat tagasi boheemid, ja rahatud tudengid, kes ennem püsivama kodu ja elu rajamist tahtsid maailma näha, ja veel viimast korda "hullult" seigelda, nii välja nägidki. Neil polnud raha peeneteks hilpudeks, nad tahtsid ennast mugavalt tunda, ja nad elasidki odavates hostelites, või lausa palmipuu all. Ja see oligi lahe. Aga need tänapäeva võltsbackpackersid elavad tavaliselt siiski kallites hotellides, ja raha on neil ka. Pigem näitab see nende lugupidamatust vastava maa ja sealsete inimeste suhtes, ja iseendi suhtes eelkõige. Kuigi nad sellest viimasest aru ei saa. Nad arvavad, et milleks ma ennast korda pean sättima, ümberringi ainult mingid pärismaalased. Ükskõik ju. Milline arrogants! Aga paraku, nii nad mõtlevad. Kusjuures taid ise käivad väga maitsekalt ja puhtalt riides. Noored lausa imetlevalt stiilselt. Mina tahan endast küll seal hea mulje jätta, ja seda eelkõige iseenda pärast. Ma austan kohalikke inimesi, sest see on ju nende maa.
Noh, saingi ennast sellel teemal välja elada :) Hihhiii :)
Igatahes olin ma lõpuks riides, soeng peas, ja valmis alla suunduma, et üks mõnus hommikukohvi (kuigi oli juba pealelõuna) juua, ja ka värskelt pressitud mahla nautida.
Illar istus juba laisalt laua taga, kohvikann laual mõnusalt auramas ja eri värvi kassid ümber siblimas. Basseini kõrval, meie tavalises lauas. Suured kalad vahtisid meid blaseerunud ilmel, väiksed kalad aga üliaktiivselt edasi tagasi tõmmeldes. Hullud kalad. Aga see-eest meie sõbrad ka.
Kõrvallauas oli aga ennast sisse sättinud kolmene skandinaavlaste seltskond. Vaatasime, et põdrad. Nojah, suhtlema nagu ei kippunud. Mingil hetkel küsis üks neist, ega me soomlased pole. Mina pööritasin silmi, ja keerasin näo selle peale üldse ära. Ma poleks neile isegi vastanud. Oleks neid selle küsimuse peale lihtsalt ignoreerinud, või ainult külma "ei" ütelnud. Illar aga on viisakas inimene, ja vastas neile kenasti, et ei, me pole soomlased, vaid eestlased. Kõrvallaud oli selle peale meeldivalt üllatunud, ja teatas, et nemad jällegi on Rootsist. Ja et nad olid meie juttu pealt kuulanud, ja see tundus neile Soome keelena. Ahsooo, mõtlesin mina, ja pöörasin oma pilgu laisalt nende poole tagasi. Rootslased siis, mnjaaa, what ever. Ja mina arvasin, et just nemad on soomlased.
Illar alustas nendega viisakalt vestlust, aga mina olin vait. Ma ei viitsinud. Mulle lihtsalt tundus, et see on mõtetu projekt. No kohe mitte kuidagi ei huvitanud mind mingite rootslastega suhtlemine. Pealegi ma ei salli neid tavaliselt. Sest rootslased on nagu mingid ei liha ega kala rahvas. Endast lisaks veel liiga heal arvamusel, ja piisavalt arrogantsed. Ja sellega juba minu sümpaatiat ei osta.
Kui ma oma kohvilaksu kätte olin saanud, ja ühe suitsu ka veel teinud, muutusin ka mina lahkemaks.
Ja siis, ohhooo, mis see siis on! Selgus et me oleme täiesti kolleegid. Ulf ja Calle olid SAS-i stjuuardid, ehk siis minu oma firmas tööl. Täitsa kolleegid kohe. Ja Robban on kindlustuses nagu Illar, mis oli nagu veelgi naljakam kokkusattumine. Minu huvi oli ärganud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem sain ma aru, et "ära usu oma esimest muljet" on antud olukorras täiesti õige väljend. Sest pisitasa hakkasin ma aru saama, et tegemist on vist üsnagi normaalsete rootslastega. Et vaata aga vaata, ka see on võimalik. Eriti imponeeris mulle see, et naljasoon, ja naljast arusaamine oli neil täpselt paigas, ja samasugune nagu meil. Selline irooniline ja magus.
Ka nemad olid just äsja Taisse saabunud, ja plaanisid kohal olla kah umbes sama kaua kui meiegi. Ka polnud nad veel kindlad, kuhu Bangkoki järel edasi suunduda. Meie muidugi tahtsime omi vanu sõpru näha Pattayal, ja plaanisime suunduda Jomtieni.
Mõeldud-tehtud. Ka rotsad tegid otsuse sinna suunduda.
Ja kuna jää oli pea lõplikult sulanud, siis tegime plaani, et suundume veel samal õhtul Silom Soi´desse koos pidutsema. Ma olin nendest meie oma rotsadest peale seda trippi Silom´i öölokaalidesse aga lausa vaimustunud. Naerda sai nii, et ma olin peaaegu ribadeks. Kui kellegil on samasugune huumorisoon ja arusaamine naljast, kui mul endal, kui keegi suhtub elusse sellise ladna suhtumisega nagu minagi, ja oskab maailma avarama pilguga vaadata, siis olen ma kindel, et me saame sõpradeks.
Pattayal soovitasime me neile oma hotelle, ja pidu jätkus juba seal. Käisime koos rannas, ja hängisime koos ööelu elada. Me ei käinud üksteisele pinda, ja ei tilpnenud üksteisel sabas, vaid olime koos kui tahtsime, ja andsime üksteisele hingamisruumi, kui vaja. Täiskasvanud inimesed niisiis.
Calle käis vahepeal muide ööpäevaks Rootsis ära. Töövestlusel. Mis läks hästi, ja purseriks ta saigi.
Ulf oli selline mõmmik, kes poistele eriti meeldis. Selline muhe ja rahulik. Taidele meeldib füüsiline kontakt, kui sa nende sõber juba oled, nii siis need poisid tema peal seal lebasidki, ja ennast soojendasid. Nagu oleks Ulf neile mingi suur kaisukaru olnud, või nemad kassid, kes päikese käes peesitavad. Irvitasime teistega, et noh Ulf, said endale järjekordse lapse. Ulf ainult muheles, ja mõmises laisalt, et las nad siin puhkavad mu kõhukese peale toetudes, et mind ei sega, ja jõi stoilise rahuga oma drinksi edasi.
Calle oli nendest taas kõige vaimukam. Aga see on juba selline teema, mida kirjutades edasi ei anna. Igatahes ajas ta mind tõsiselt ja nõrkemiseni naerma, kui ta surmtõsise näoga midagi kommenteeris.
Robban aga oli organisaator. Asjaajaja. Klubi kooshoidja.
Ma muide tegin neile kohe nahhaalselt selgeks, et muidu ma rotsasid ei armasta, aga nende puhul pean ma oma sõnu sööma. Me Illariga tõesti nautisime nende seltskonda, ja meie puhkus poleks paljuski olnud see, kui me neid oma rootslasi poleks kohanud. Nüüd siis on meil omad rootslased olemas :)
Mis tuletabki mulle meelde, et ma pole neile juba ammu kirjutanud. Peab ära tegema.
Ma praegust mõtlen, et kõigepealt need rootslased, siis nüüd veel Chutima, et mis toimub! Kas ma pean äkki oma arvamust rootslastest, kui nipsakatest ja arrogantsetest inimestest, muutma!? Noh, samas on mul alati hea meel olnud, kui ma millestkist valesti aru olen saanud, ja tegelikus hoopiski paremaks osutub. Mul on sellisel juhul alati hea meel oma eksitust tunnistada :)
Vot sellised uued sõbrad siis meil :)