Haigena võõrsil, ehk seltsis on segasem (uimasem).

Eelmine esmaspäev tabas mind pähe nui. Kujutletav nui siiski. Õnneks. Ehk siis, olin nagu nuiaga, või kuidas seda öeldakse, puuga pähe saanud.
Töö juures ennast kraadides, sain aru, et asi on vist nihu. Palavik hakkas minusse oma salakavaid kombitsaid suruma. Jõuliselt ja tugevalt. Raip selline. Lausa puurima.
Kuidagi sain oma tööpäevaga ühele poole, ja peale seda suhtlesin telefoni teel, nagu alati (selline minitraditsioon, et helistan peale tööpäeva lõppu oma parimad sõbrad läbi) Lauriga, kes enda juurde kutsus. Noh, ma olin suhteliselt kahevahel, sest suht sitt oli juba olla. Ja üha sitemaks läks. Aga kuna ta oli kah kuskil käimas, saime kesklinnas ikkagi kokku. Palace hotelli ees, kui täpne olla. Seisin seal, ja ootasin teda, nagu Viru (Palace´i siis) lits. Ma kujutasin endale seda lihtsalt oma lõbuks ette. Mida kõike inimesed vahest ei fantaseeri, oma lõbuks. Siis võtsime laenutusest paar filmi, ja kobisime tema poole. Mu keha muutus aina lõdvemaks, ja toss kadus kehast vihisedes nagu õhk lõhkilöödud õhupallist. Palavik tõusis nagu laenukoorem, ja aju keeldus korrektselt töötamast, nagu Tallinna linnavalitsus (sorry, aga nad ju pole seal väga arukad, oma miljoni nõuandja ja klounidega komisjonides, ja ma ei tea kes-kus veel) .
Suutsime filmid kuidagi ära vaadata, ja siis jäime lihtsalt magama, sest ega Laurigi end just eriti hästi ei tundnud. Igatahes polnud ma ainuke, kel palavik aina tõusis.
Hommikul sain ma aru, et tööleminekust ei tule absoluutselt mitte midagi välja. Et ole parem inimene nagu lääne Euroopas. Leba ilusti voodis, kuni sa haige oled, mitte ära jookse stalinlikult tööle, lühendades oma isiklikku eluiga, teenides priskeid kroone oma firma omanikule, endale samal ajal aga vaid punaseid krosse. Keerates samal ajal oma tervise lõplikult tuksi. See poleks seda lihtsalt väärt. Niisiis helistasin vastavad instantsid läbi, ja teatasin, et kallikesed, ma küll ei tea, kuidas te hakkama saate, aga mina olen nüüd haige, ja voodis. Tsao-kakao.
Mingi aja pärast vaatasin üles ärganud Lauri täpselt samasugust molli, nagu mu enda oma, ja sain aru, et meid on nüüd kaks, kes siin selle koletisega võitlema peavad hakkama. Haigus on nagu koletis, sest ta on vastik, jälk, orjastav, ebamugav, inetu ja laastav.
Mis siis muud, igatahes sinna me siis jäimegi. Ma ei hakanud isegi proovima koju minekut. Pealegi saime me aru, et kahekesi on meil ehk isegi parem see asi läbi põdeda. Kuna üksi kodus võib esiteks liiga igav hakata, ja kui midagi on, siis poleks nagu mitte kedagi, kes toetaks. Niisiis resideerusin ma selleks perioodiks Lauri juurde. Ja hästi tegin, kui nüüd tagasi mõelda.
Vahtisime filme, kui suutsime, oigasime palavikus, nägime õudusunenägusid, mida haigusega kiputakse nägema, ja jõime meeletutes kogustes teed. Meega. Päeval oli veel kuidagi, aga õhtuti, kui palavik tõusis, ajas ikka nutma küll. Haigeks olemine on kõike muud kui meeldiv.
Aga ütlemata meeldiv oli siiski mitte üksi olla.
Õnneks oli Tõnn-poiss olemas, kes oli ka ainuke, keda me saime "eksplauteerida", et ta meile poest süüa tooks, sest ise me selleks ilmselgelt võimelised polnud.

Neljapäeval käisin ma Lauri kodu kõrval asuvas haiglas, oma perearsti juures. Ehmatasin ta oma väljanägemisega päris ära. Teatasin, et ma sooviks esmaspäevast jälle tööle minna, mille peale ta mulle üsna küsivalt ja kahtlevalt otsa vaatas. Nagu oleks ma talle just äsja hoopis midagi taolist teatanud, et homme kasvavad mulle saba ja sarved, ja laiguliseks lähen ma ka, et pange aga palun see ilusti kirja. Et homsest saab must ametlikult lehm.

Aga kuna klient on kunn, või siis patsient, siis kehitas ta selle peale õlgu, ja ütles, olgu, mine siis esmaspäevast tööle, kui nii väga tahad. Aga lõppu lisas, et kui midagi, siis helistaksin aga julgelt tagasi, ja ta hea meelega jätkab mu haiguslehe daatumit. Ja näha oli, et ta on selles enam kui kindel, et esmaspäeval ma talle tagasi helistangi, ja nutan nii et maa on must, et miks must küll lehma ei saanud, et ma nii-nii väga ju tahtsin.

Ja ma olin ise ka kindel, et tal on absoluutselt õigus. Ja seda kuni pühapäeva lõunani. Sest kuni selle hetkeni olin ma ikka kutu mis kutu. Kutu-piilu öeldakes vist.

Aga siis algas disco-paranemine. Lauril oli see juba päev-kaks varem alanud. See disco-paranemine. Disco-paranemine, sest siis hakkab puus taas nõksuma, ja keha läheb kohe nagu äksi täis jälle.

Laupäeval käisime siiski veel, kuigi ma polnud päris terve, Kosmose kinos Benjamin Button´it vaatamas. Oli pikk, aga hea ja südamlik film. Kosmose kino on selles mõttes hea, et kuni kella kuueni õhtul on seansi hind 25 krooni. Istmed on sama head kui Coca-Colas Plazas, ja ekraan sama lai ja suur. Mingisugunegi kvaliteedierinevus puudub. Igatahes, kui on võimalus mingit filmi hoopis Kosmoses vaadata, vaatan ma seda tõesti parem seal. 100 kroonine hinnavahe..... selle eest saan ma peale kino kuskil meeldivas lokaalis juba kaks õlut lisaks juua. Mõelgem ökonoomselt, ja säästvalt. Olevat lisaks veel moes ka, see säästev eluviis.

Väga hea asi oli veel ka see, et tänu sellele haigusele olime me nädalalõpus korralikud. Ei alkoholile, ja väljas tolknemisele. Puhkas hing, ja puhkas keha.

Ja Lauri oli superlux ja armas. Ilma temata olekski ma lehmaks muutunud :) Hea on teada, et on head sõbrad olemas. Aitäh Laurile! Kui aus olla, siis mul on jubedalt vedanud nendega, aga see on teise jutu teema juba.

Täna on juba esmaspäev, ja ma jälle terve, rõõsa ja roosa. Esimest päeva tööl, ja kohe hea on olla. Noh, kohe hea on terve olla.

Ilm hakkab ka kevadeks pöörama, ja varsti loodetavalt on mätas ka kuiv.

Vot selline nädal oli meil siis Lauriga.

Ellu jäime igastahes, sest umbrohi ei hävine!