Pasta Tiibeti jakilihaga, roosade põrsaste mäss, ehk notsugripp ja paanika Aasias, pluss vandenõu teooria...

Minu Aasia tuttavaid on tabanud paanika. Ükshaaval manitsevad nad mind ettevaatlikusele seoses selle uue haigusega, mille nimi on seagripp. Nagu ma aru saan, levib see sigadelt inimestele. Ja siis sellelt inimeselt edasi taas teistele inimestele. Nagu mingi kettkiri. Paanika missugune. Mõnes mõttes õigustatud, sest nagu räägitakse, on see selline haigus, mis halvimal juhul võib muutuda laia levikuga epideemiaks.
Hullu lehma tõbe me kõik mäletame, siis veel linnugripp. Jääb mulje, et kalad on veel ainukesed söödavad elusolendid, kes grippi ei jää. Äkki sellepärast, et nad elavad vees, ja seal on neil temperatuuriga, nagu on.
Hea uudis notsugripi kohta on see, et korralikult küpsetatud või keedetud sealiha seda viirust enam endas ei kanna. Ja sealiha ju küpsetataksegi korralikult läbi. Veist me vahest paneme pooltoorelt, aga siga eriti mitte. Söögina, ma pean silmas. Välja arvatud muidugi see kiusatus, kui tahad seahakkliha pipra ja soolaga natuke nosida, mis on muide paljude nõrkuseks.
Niisiis on Aasiat tabanud paanika, ja ma pean oma sealsetele sõpradele muudkui kinnitama, et rahu poisid, rahu, ma hoian ennast, ja hoidke teie seal end ka. No neil on seal kuumas kliimas ka igasugu epideemiad kiiremad levima. Alles see oli, kui kogu Aasia kappas ringi, kabjad kaardus, näolapid peas, sest linnugripp lendas ringi nagu lennuvõimeline emakana, ja siis veel see SARS, ja mis iganes veel.
Aga põssa on ju suhteliselt armas loom. No tõesti on. Muidugi ei sega see mul ka sealiha väga armastamast, aga ma räägin siiski nüüd ainult põssa välimusest, ja sellest, kui ennastunustavalt, kaasakiskuvalt ja ebamusikaalselt nad röhivad, röhh-röhh-röhh-röhh, on nad ju nii armsad loomad.
Aastate eest, kui me koos Marioga mööda Saksamaad gastrollisime, tema sugulasi ja muid tuttavaid külastasime, sattusime me ühes imeilusas maakohas sellise keskmise suurusega sea- ja ponitalli otsa. No seal olid nii armsad põssad, et ma heldisin pea pisarateni. Röhh-röhh ja röhh-röhh, ja need pikkade ripsmetega silmad nii süütu pilguga plinkisid paluvalt minu poole, et anna süüa (sest notsud armastavad ju jubedalt õgida). Ja kui ilusad roosad nad olid. Kas pole armas. Siis astus väärikalt sisse talli omanik. Tere-tere, ja kuidas läheb, ja kuidas notsud meeldivad. Meeldiv maahärra selline. Ma muidugi kiitsin notsusid, ja tema kiitis vastu, ja lisas siis nii muuseas, et noh, kenad need notsud küll, aga homme lähevad nad suitsuvorstiks..... mul vajus suu ammuli, ja pisar tuli silmanurka. Ma tundsin, et mu süda pigistab kokku, ja kogu maailma kurbus vajub mulle otsa. Mingil hetkel käis mu peast läbi mõte, et ma pean need notsud sealt kuidagi vabaks saama, sest nad väärivad elu! Siis aga rahunesin ma vaikselt maha, ja lõpuks sai minus siiski võitu tunne, et ilma hea suitsuvorsti ja grill-lihata oleks mu elu ikka üsna kurb ja söögilaud tühjalt rusuvam. Et noh, igaühel meist on oma saatus, ja ju siis on nende notsude saatus selline, saada heaks ja maitsvaks suitsuvorstiks. Pealegi, nägin ma, oli neil seal majas üsna mugav ja tore elu olnud.
Vot sellised lood on mul sigadega. Igatahes, kui ma kuskil sigasid või seakujukesi näen, võin ma muide täitsa pöördesse minna. Mulle lihtsalt nad väga meeldivad :)
Aga täna pakuti meil siin töö juures Tiibetist toodud maitsestatud jakiliha ribasid. Keele viisid alla. Millegipärast enamusele ei maitsenud, aga mina jah, olin täitsa sillas. Ma olengi selline Aasia maitsete austaja. Kuna keegi neid seal eriti ei söönud, ja ma tegin endale Kostiljaga (kõige parem puljong, mis Eestis saadaval) pastat, võtsin ma sealt peotäie seda jakiliha, ja hakkisin oma pasta sisse. Lihtsalt suurepärane gurmeeõhtusöök tuli, peaks mainima. Nami-nami. Tõesti hea.
Selline päev siis mul. Sigade mäss, ja jakipasta.
Praegust lõpetan siin vaikselt oma tööpäeva, ja vaatab siis mis edasi saab.
Ma muide mõtlesin veel sellist asja, et äkki nendel sigadel ja veistel, lindudel ja muudel tegelastel, on meist lihtsalt kõrini saanud. Et kaua võib kellegile söögiks olla. Äkki nad lihtsalt otsustasidki seal kuskil laudas kollektiivselt haigeks jääda. Umbes nagu, söö meid siis, kui nii väga tahad haigeks jääda. Või ära söö, ja lase meil siin parem rahus edasi lösutada, sest meie oleme nüüd kollektiivsel haiguslehel, seltsimehed.
Tõeline vandenõu teooria :)
Tõeline sigade mäss :)