Runaway elevandipoiss! Run my friend, run!

Iga kord kui ma Tais olen käinud, olen ma Bangkokis, Silomil, kohanud ühte elevandipoissi.
See, et ta elab linnas, on ühele elevandipoisile sulaselge vangla ja piin. Sest ta on oma loomulikust keskonnast välja rebitud, ilma seltsilisteta, selle kära-müra ja vingugaaside keskel. Pidevas ohus, et kui ta öösel tänaval liigub, sõidab talle pimedas mingi auto, mopeed või kes teab mis asi veel otsa. Elevandid on ju tumedat värvi, nii et pimedas on neid raske, kui lausa mitte võimatu kaugelt näha.
Ma ei taha ettegi kujutada, kus ta päeviti elab. Kusagil garaashis tsementpõrandal kindlasti.
Välja tassitakse neid õhtuti, kui pimedaks on läinud. Linnarahvale ja turistidele vaatamiseks ja katsumiseks. Tegelikult on elevantide linnas pidamine hoopis keelatud. Aga nende näitamisest saadav raha on selleks liiga magus, et neid mitte pidada. Ja kindlasti vaatavad ka politseinikud läbi näppude, kui neile väike pistis pihku pista. Jõhker niisiis.
Raha teenimine seisneb muidugi selles, et elevantsikest hoitakse natuke või palju, ma täpselt ei tea, näljas. Noh, samas vist ei pea pidama ka, ma loodan, sest elevandid on nii suured loomad, et nad tahavad kogu aeg süüa. Igatahes tuleb turist, või siis kohalik inimene, kes heldib, ja ostab niinimetatud "omaniku" käest ananassikotikese. Või banaanikobara. Ja söödab selle vantsile sisse.
Ma iga kord luban, et ma seda enam ei tee, aga mul hakkab sellest elevantsipoisist alati taas nii hirmus kahju, et süda kisub sees valust kokku. Nii ma siis jälle "libastun", ja selle kotikese taas ostan. Vanasti oli see 20-30 bahti, nüüd aga juba 100 bahti. Tegelikult pole asi ju rahas, kuigi, mida rohkem raha see "omanik" saab, seda rohkem on tal põhjust vantsi linnas vangistuses hoida, vaid selles, et sellega sa toetad loomade väärkohtlemist.
Ja kui nii mõelda, siis elevandid ju on päeval üleval, ja pimedas öösel tahavad nad siiski magada. See on ju nende loomulik elureshiim. Sellel elevandipoisil on igatahes öö ja päev täiesti segi.
Niisiis, nagu näete, ostsin ma ka viimane kord talle ananassi, mis talle ilmselgelt rõõmu tegi.
Ta on muide täitsa välja õpetatud seda nuruma.
Näiteks kobab ta oma londiga mööduvaid inimesi, ja inimesed teadagi heldivad kohe, kui vantsipoiss isiklikult londipuudutusega nende poole pöördub, silmis nii kurb-nii kurb pilk.
Samal ajal muide, kui ma vantsule ananassi söötsin, sõimasin ma seda vastikut "omanikku" rämedal kombel, et ta on vastik jõhkard, loomapiinaja ja üldse on ta oma halva käitumise tõttu järgmises elus ise see tänavaelevant. Et piinelgu siis, ja vaadaku kui hea tal siis olla on.
Muidugi vaatas ta mind selle peale ükskõikselt, ja ei reageerinud absoluutselt mitte kuidagi. Ma siiralt arvan, et teda sõimatakse samamoodi umbes 100 korda päevas läbi. Ja ta on selle peale täiesti immuunseks muutunud. Kahju muidugi. Kui oleks saanud, oleks ma talle ühe korraliku matsu munadesse andnud. Tõsiselt. Igatahes oli elevandipoisil ananassi üle siiralt hea meel, ja ta andis mulle ühe suure elevandipoisi musi selle peale. Noh, võibolla ta juba mäletas mind ka, sest ma olen teda tõesti iga kord nende Tais käikude jooksul näinud.
Eelmine kord möödusin ma temast, tehes südame külmaks, aga tema tatsas mulle paar sammu kohe järele, nagu oleks ta mind tegelikult ka ära tundnud, ja haaras mult õrnalt londiga ümbert kinni. Kuigi ta on alles lapseke, on ta siiski suur, ja ta lont pikk. Niisiis haaras ta õrnalt londiga ümber mu keskkoha, ja toetas pea veel õrnemalt mu õlale, silmanurgast mind kurvalt-kurvalt vaadates. Kui keegi väidab, et tema selle peale ei heldiks, ja tema süda ei puruneks, tuleks ta vangi saata, sest nii kalgi südamega inimesed on ühiskonnale ohtlikud.

Igatahes nüüd viimane kord, ühel minu viimastest öödest Bangkokis, istusin ma Champ´iga öösel kohvikus Silomil. Olime just tulnud DJ Stationist, ja teel G.O.D.-sse. Tahtsime lihtsalt ühe mõnusa cappuccino vahele teha. Kohvik oli maja siseses orvas, tee ääres. Nii umbes kell 4 öösel.
Ühel hetkel ma aga arvasin, et ma näen hallukaid. Et ma olen nii purjakil, et asjad on minu jaoks juba päris segi.
Sest ma nägin, et üks elevant jookseb hirmsa kiirusega mööda, nagu filmis. Nii kiiresti, et ma nägin teda ainult hetkeks. Vilksamisi. Ma kangestusin, mu silmad läksid pärani kui tõllarattad, ja suu vajus kolksti ammuli. Ma ju tean, et Tais elavad elevandid, aga et nad Bangkoki tänavatel omaette rallit panevad, vot see oli midagi uut. Möödus mingi aeg, ja siis jooksis kätega vehkides ja midagi arusaamatut karjudes meist mööda, samas suunas, üks mees. Siis sain ma aru, et polnudki hallukas, vaid reaalne actionfilm siin käsil. Sest see mees oli "kuulus" diktaator, vihatud "omanik", hingetu uss. Seesama, kes minu elevantsipoissi enda vangina pidas.
Mu hing hõiskas rõõmust, ja taaskord sain ma aru, et vabadus on meie kõikide õigus. Mu kallis-armas elevantsupoiss lasi selle vastiku mehe juurest lihtsalt jalga. Lõpuks ometi oli tal karikas täis saanud. Ma loodan, et ta ennem põgenemist ikka virutas talle oma londiga ühe korraliku tou. Ta näitas oma iseloomu, ja oma tahet, et tegelikult ta vihkab seda isehakanud "omanikku", ja ta ei soovi tema orjuses enam edasi olla!
Kuigi mu õnn on siiras, arvan ma, et ta püüti mingi hetk jälle kinni, ja ta on selle vastiku diktaatori vangistuses kahjuks tagasi.
Aga ma olen samas väga uhke oma elevandipoisi üle, et ta võttis kätte, ja minema jooksis, näidates üles tõelist vaprust ja iseloomu! Thats my boy!
Minu oma sõber-elevandipoiss Taimaalt!
Ma ei tea, kuidas tal antud hetkel läheb, aga ma arvan, et kui ma järgmine kord taas mööda Silomi kõnnin, ja teda näen, ei suuda ma siiski südant kõvaks teha, ja ananassi peab ta minu käest jälle saama.
Aga ma luban, et ma sõiman seda vastikut diktaator-orjastajat samal ajal veel hullemini, kui ma seda kunagi kellegiga iganes teinud olen! Vähemalt see on mu võimuses.