Beach-sun-fun :)

No nii, ma siis jätkan oma Tai memuaaridega.

Olimegi siis oma mugava limuga lõpuks Jomtienis kohal, otse hotelli ukse ees. Meid tervitati ülevoolavalt, ja mida sa hing veel igatsed :)

Mõnus, sinine meri loksub 10 meetri kaugusel. Poolpaljad õnnelikud inimesed jalutavad rahulolevate nägudega edasi tagasi. Päike paistab eredalt, ja on nii soe-nii soe :)

Siin ka üks kena pilt Illarist, kes sööb oma hommikusööki. Tom Yam Gai. Tema suur lemmik :)

Mina tavaliselt võtan ärgates külmkapist maasikapiima ja jääkohvi, ning tuunasandvitshi. Neid erinevaid maitsepiimasid ja jääkohvisid on seal müügil tohutul hulgal ja eri sortimendis. Ja mõnusalt head ja odavad on nad seal ka.

Siis siirdun ma alla, oma hotelli lobisse, mis, nagu ma juba kirjutasin, on võrreldes varasemaga mõnusaks ja hubaseks kohaks vuntsitud. Tellin suure kruusi kohvi, ja naudin uue päeva algust. Saadan Illarile SMS-i, et istun juba all, ja valmis tegudeks. Kuniks ma teda ootan, lobisen ja naljatan ma ettekandja-poistega. Nad on seal üsna usinad ja hoolsad muide, masseerides samal ajal, kui ma kohvi lürbin, mu õlgasid, ise mesijuttu ajades. Ehk siis teevad su olemise nii mugavaks, kui üldse võimalik.

Kui saabub Illar, istume seal veel nii pool tundi- tunnikese, ja siis edasi randa.

Rannas on meil oma sexsioon, kus me juba aastaid hästi tähtsalt oleme resideerunud. Oma sõpsid on seal tööl, ja see teeb asja tõeliselt lihtsaks. Isegi, kui me sinna alles pealelõunaks kohale loivame, on nad meie jaoks esireas kaks kohta vabana hoidnud, ja pole mingit muret, kuhu istuda. Kuidas nad seda teevad, me ei tea. Vist ajavad piitsaga igasugu tühitallajaid eemale, kuniks VIP´id saabuvad. Meie siis :)

Rannamõnudest pole mõtetki kirjutada, kuna seda on üsna võimatu kirjeldada, sest nii kirjeldamatult mõnusad-mõnusad on need mõnud :)

Tegelikult pole Jomtieni rand selles mõttes ehk päris nii ilus, kui mõne paradiisisaare oma, aga pole tal häda kah midagi. Vesi on normaalne, ja liiv puhas.

Mulle meeldib sealne täiuslik teenindus. Lauake on ees, ja tool istumise all. Joogid ilmuvad lauale võluväel, ja sugugi mitte plastiktopsides, vaid peenetes klaasides, jääga, puuviljaga dekoreeritult. Nagu mingis peenes lokaalis :) Lihtsalt istu, joo ja naudi.

Samuti imponeerib mulle seal ka see, et seal on palju rahvast. Aga mitte kunagi liiga palju. Ma ei suudaks olla rannas, mis on tühi, sest mul hakkaks igav. Ok, kui ma oleks kellegiga, kellega mul just mesinädal käsil on, oleks ehk tõesti inimtühi paradiisirand see parim, aga muidu.... I need some action! Ja ma vajan teenindust. Et poiss aga jookseb, kui ma sõrmega vibutan, ja on inimesi kellega suhelda, ja kauneid "mereelukaid", keda vaadata :)

Seal liigub tõesti igasugu "elukaid". Nii uusi nägusid, kui ka vanu tuttavaid. High season´i ajal on hordide kaupa Tai poisse oma maakodu riisipõldudel töö katkestanud, et Pattayale kolida. Teenindama vanaldasi valgeid mõnusaid paksmagusid (mitte halvas mõttes), ja ise kah noore inimese elu elama ning seda nautima. Vanemate silme alt ära. Niiöelda freelancer´i magusat või siis hoopis kibedat elu maitsma. Tegelikus on see, et noorte ja kobedate farangidega pidutsetakse niisama tasuta, lõbu pärast, aga vanade ja paksude käest kasseeritakse päeval seltsiteenuste pakkumise eest raha. Fair enough :) Hundid söönud ja lambad terved :) Ja keegi ei kobise ka. Tegelikult on see just nimelt see, et hundid söönud, lambad terved, sest nii nagu kasutavad Tai poisid ära neid vanemaid härrasid, et raha teenida, kasutavad ka need vanemad härrad ära neid noori ja vormis poisse, et natuke lõbutseda. Ja see raha, mis nad tipiks annavad, on nende sissetulekute juures ikka üsna väike. Oma kodumaal nad seda endale lubada ei saaks.

See situatsioon on kohati väga naljakas, kui näed päeval rannas kedagi, kellega eelmisel ööl klubis hängitud sai, ja ta ainult noogutab sulle tagasihoidlikult....istudes mingi vanema, täidlasema härra seltsis. Ja kui see härra peaks korraks lahkuma, näiteks pipimajja, jookseb ta kähku-ähkides sinu juurde, et siis kiirustades seletada, solly-solly, ma ei saa sinuga rääkida, sest ma olen oma "rahakotiga". Et muidu see "rahakott" muutub armukadedaks, ja siis on krõshka-mõshka-paha-paha. Noh, raha vajab teenimist, ja mulle teeb see ainult nalja. Tavaliselt patsutan ma poisile rõõmsalt itsitades õlale, et ära muretse musi, mine ja lõbusta oma "rahakotti", pole hullu, küll õhtul klubis jälle näeme ja lõbutseme :) Töö on töö, ja töö vajab tegemist.

Tegelikult, kui rahast rääkida, siis on suhteliselt nõme, kui sa oled seal koi. Ehk siis teen ka mina nendele vahest välja, aga mõistlikkuse piirides. Ja hea meelega. Sest fakt on selles, et koid pole Tais moes, ja nii võid sa üsna varsti ja kergesti ebapopulaarsete inimeste nimekirja sattuda. Aga olles nüüd lõpuni aus, on see summa, mis mul selle peale kulub, ikka üsna väike. Nii et see pole isegi mainimist väärt.

Ja mis vahet sel on, et osad neist seal oma "rahakottide" tühjendamisega tegelevad, sest rannas on alati hordide kaupa tegelasi, kes pole saanud, või lihtsalt viitsinud endale selleks päevaks isklikku "rahakotti" leida. Nad on mõnikord natuke laisad, need poisid seal, ja nii nad siis vahelduseks logelevadki niisama. Käivad sinuga lobisemas ja häbematult flirtimas, sest nad on väga suhtlemisaldid, mängivad omavahel palli, ja vedelevad lihtsalt vees, nagu kalad.

Ja vees vedelemine on seal ju hoopis midagi muud, kui Pirital näiteks. Vesi on vannisoe, ja ka mitte nii soolane, kui Baltimere lombikeses.

Ja kuna ümbruskonnas on hulgi igat sorti restorane, saad sa menüü endale otse randa tellida. Valid välja, mida kõht himustab, ja poisid toovad sulle selle otse randa lauale nautimiseks kohale. Me tavaliselt ei viitsi sellepärast nii palju vaeva näha, püsti tõusta ja riidesse panna, et sööma minna. Parem on süüa sealsamas, ja oma laisklemist jätkata. Me oleme ju puhkusel!

Tavaliselt on see selline seltskondlik tegevus, nagu siinolevalt pildilt ka näha on :) See naiska, kes meiega istub, on meie piirkonna manicurelady. Selline vana sõber juba läbi aastate. Tuli näed, ja istus ka meiega, et natuke keha kinnitada, ning niisama juttu ajada. Tum istub samuti meie seltsis. Tum on selline kõrgema klassi poiss, seal Pattayal :) Tum on eelmisel pildil ka. Igati tore poiss :)
Neljanda pildi peal on aga tegelane, kes ühel sumedal ööl meile suvalisel tänaval vastu jalutas, ja möödudes, lihtsalt lambist, nagu muuseas, küsis: Ivar, how are You.... Mul nagu vajus suu kergelt (päris palju tegelikult) ammuli, et mis värk, ma näen tüüpi esimest kord, ja ta lihtsalt teabki mu nime! Ja ma olin ikka päris kindel, et me pole varem kohtunud. Nii ma küsisingi, et palun nüüd ilusti seletust. Vastus tuli varmalt: Buddha told me :) No vaata aga vaata seda Buddhat, jagab kõigile mu nime siin lahkelt :) Hiljem ta tõesti kinkis mulle Buddha´ga kaelaehte, see kutt. Täitsa kena sellise.

Kolmandal pildil aga on tüüpiline "mereelukas", kes igavledes rannaribal ringi jalutab.

Teisel pildil aga on selle ranna kõige seksikam "mereelukas"! Onju! Tunnete ära :)

Selline rannaelu meenutus siis.

Väga tahaks seal istuda ja chillida tegelikult.

Naljakad mälestused.

Kohe üldse ei viitsi esmaspäeval vara ärgata. Tööle mineku vastu pole mul nagu midagi, aga asjad võiksid olla siiski nii, et saan kõigepealt välja magada, ja alles siis läheksin tööle :)

Reede oli päris tore. Võtsime mõned napsud, kuid kuna väsimus vedas vägisi ja füüsiliselt külili, jäi välja minemine ära. Ja oligi hea. Sai vähemalt magada.

Laupäeval koristasime Illari keldrit, kus leidus igasugu huvitavat kraami. Pilte igat sorti, ja muid vanu asju, mis olid juba ammu kadunuks tunnistatud. Mu lemmikud olid igat sorti fotod. Nii vanemad, kui veel vanemad. Paar tükki isegi sellised, mille peal mina poseerisin. Üks näiteks tehtuid aastaid tagasi Viru Veinipööningul. Seal peal poosetab koos minuga ka kergelt vineste silmadega Lauri. Illar kahjuks peale ei jäänud, sest tema oli teisel pool kaamerat. Aga me oleme seal pildil selliste titemollidega, et see tundub päris kentsakana. Tekib küsimus, kuidas meile küll veini müüdi?! Tegelikkuses olen ma selle pildi tegemise ajal siiski umbes 30 aastane, aga tõesti, ma näen välja nagu ehe 16 aastane tiinekas. Kuidas saab 30 aastaselt välja näha selline titemoll, ma ei tea. Enda arust olin ma siis ikka jube vana juba. Oleks ma sellest ise aru saanud, et ma nii titemoll välja näen, oleks ma seda ka rajusti ära kasutanud, sest titemollid on ju Eesti Vabariigis moes..... if You know, what I mean. Ah jah, ma elasin sel ajal hoopis Helsingis..... seal aga pole titemollid moes, vaid ikka normaalselt endavanused inimesed suhtlevad normaalselt endavanustega. Lauri aga on üldse mingi 11 aastase näoga :) Nagu kaks tiinekat oleks vanemate tagant raha pätsanud, ennast kuhugile kõrtsi salaja sisse smungeldanud, et siis end elus esimest korda pidulikult täis juua :)

Teine pilt on tehtud Pariisis, selle aastatuhande alguses, kus me Illariga, nagu tõelised suurilma tegelased, "juhuslikult" kohtusime. Umbes et, oo tsau, sina ka Pariisis, no läheme räägime juttu kusagil peenes lokaalis, et kes seda teab, millal meie teed taas ristuvad mööda maailma metropole rännates :) Istume seal Champs Elyseél ühes peenes baaris, terrassil. See oli tõesti selline fancy koht, kus tehti sellist toredat asja, nagu facecontrol, ennem kui sinna istuma lubati. Ma mäletan, et see oli esimest korda elus, kus ma sellist asja nägin, või õigemini tähele panin. Kuigi ma olin ennem sedagi ringi rännanud, ja peenetes klubides käinud. Igatahes kvalifitseerusime me kenasti, ja nii me seal siis oma mitte sugugi odavaid drinke tipsutamegi. Ma mäletan, et Illar võttis tuplacalvados´i :) Natuke eemal seisis tuledesäras Triumfikaar, ja üle tee asus Pariisi kõige kuumim gayklubi "Le Queen". Ja see klubi oli kuum mitte ainult gayde hulgas, vaid seal armastas käia kogu Pariisi koorekiht. Modellid, muusikud ja muud hullud :) Ega seal sees midagi erilist polnudki, kui ainult see, et me nagu oleks pidanud ennast hästi tähtsana tundma, et sinna sisse saime. Klubi nagu klubid ikka. Me nimelt suundusime pärast seda peent baari justnimelt sinna. Muide, tegelikult me tundsimegi ennast tähtsatena, sest meid lasti ilma järjekorrata, ja ilma piletiraha maksmata sisse :) Miks....no kas saab olla rumalamat küsimust, me ju nägime nii modellid välja :) Aga ilusad olid ka teised külastajad seal. Kas ta ka antud hetkel sama uhke enam on, see klubi, puuduvad mul andmed.

Sellised toredad pildid siis.

Igatahes tegime me päris tublisti tööd, seal all keldris, ja lõpuks ma enam muud ei suutnud, kui ainult kiunuda ja haleda häälega vinguda, kuidas ma nüüd tahaks juba diivanil rullida, ja tõelist laupäeva nautida. Mingi hetk läks Illaril süda haledaks, ja nii me siis läksimegi rullima.

Siis tuli külla Hannu, kes tegi meile süüa, ja tõi mulle päris kalleid kingitusi :) Moodsa Hugo Bossi triiksärgi ja KC alukad :) Ma tean, et algselt ei olnud need päris mulle mõeldud, aga see, kellele need olid, sai hakkama millegi sellisega, et ta enam ei väärinud neid kinke. Ja ju oli kingisaajate listi järgmine nimi siis minu oma :) Ja ma armastan kinke saada :)

Menüüs oli muide põhjapõder Rudolph, kes oli väga maitsev. Kukeseene kastme ja metsiku riisiga. No imehea. Siis tegime kergemad napsid, ja suundusime X-i. Seal selgus imelugu, et külastajate vähesuse tõttu on Angeli klubi allkorrus kinni! Ja ma toonitan, et tegemist oli laupäeva õhtuga! Nojah, kui kinni, siis kinni. Oli lõbus ka seal X-is. Edasi kulgesime G-punkti, kus oli nagu seal alati on.

Põhiline on see, et kuigi ma jõin ainult õlut, ja mitte üldse nii suurtes kogustes, olin ma kogu pühapäevase päeva täiesti kutu-piilu. Nagu oleks alkoholimürgituse saanud.

Kogu Lätte 9 osales heakorrastustalgutel, mille käigus tehti keldris suurpuhastus, kus oleks pidanud ka mina osalema, aga ma tõesti olin läbi nagu Läti raha (isver, kuidas mõni vanasõna võib tõeks osutuda). Nii ma olingi kohutavates piinades ja poolunes, kogu see päev, aga õhtuks sain kuidagi ikka kargud alla, ja enamvähem talutava enesetunde.

Mitte just meeldiv pühapäev.

Aga täna on uus nädal, ja kõik on jälle tibens-tobens :)

Siin on muide pilt, kus ma pole enam titenägu, vaid see on täitsa kaasaegne üllitis. Kõigest aasta vana, ja Amsterdamis tehtud. Mäletan, et see oli vägagi tegus pealelõuna.... :)

La teva decisió :)

Reede :)

Nagu alati, mul plaanid puuduvad.

Samas polegi vaja mingeid plaane teha. Ausalt. Äkki niisama magan, või äkki korraldab keegi mulle ootamatult mingi üllatuse :)

Igatahes oli palju tööd sel nädalal, ja väike lõõgastus kulub kohe kindlasti ära.

Ilm võiks ka soojem olla, ja päike näiteks paista.

Siis oleks veel rohkem tibens-tobens.

Aga ega siis midagi, ilusat nädalavahetust, ja ärge siis liiga palju lollusi tehke :)

Joe, my friend, my love, my soulmate!

Ma tunnen Joed juba ammu. Kui päris täpne olla, siis sain ma temaga tuttavaks oma esimesel reisil Taisse. Ja nüüdseks olen ma seal käinud juba mõnusalt viis korda :) Kas pole tore :)

Igatahes töötas ta sel ajal "?-Mark" baaris, Pattayal. See oli ja on osaliselt senini üks kõige sõbralikemaid baare Pattayal, kus nad pole läinud julma rahalüpsmise peale, nagu paljud muud sealsed baarid, vaid rõhuvad just sellele, et igaüks seal end lihtsalt mõnusalt tunneks. Pealegi on see alati see baar, mis uksed kõige kauem lahti hoiab. Isegi siis, kui baar juba ametlikult kinni peaks olema. Siis pannakse muusika lihtsalt vait, ja aetakse asju vaiksemalt.
Tegelikult ei saa me kunagi väita, et need Tai inimesed, kellega me seal tuttavaks saame, meile ka tegelikult sõbrad on, kuigi meile see nii tundub. Sellepärast ei saa ma seda ka Joe puhul päris sada protsenti väita. Aga ma usun, et see siiski on nii.

Esimesed korrad me lihtsalt lõbutsesime koos, ja ta pühendas seal baaris end alati meile. Aga seda tehakse pea kõikide toredate farangidega, kui just mingi pissheadiga tegemist pole.

Kõik siiski muutus, kui ma olin seal kolmandat korda käimas. Ma nagu vaatasin, et Joe suhtumine on muutunud. Istus mu ees, ja vaatas mulle sügavalt silma, naeris iga mu lolli nalja peale, nagu oleksin ma just maailma parima naljaga hakkama saanud.

Ühel õhtul sain ma aru, et ta vist on minusse armunud. Võtsime napsi, ja kui kell juba päris hilja oli, jalutasin ma koju. Järgi jooksis ähkiv-puhkiv Joe, ja teatas kindlalt, et tema tuleb nüüd minuga kaasa. Aga mina polnud kohe üldse sellises tujus, et kedagi kaasa võtta. Nii ma ka teatasin. Aga Tai inimesed ei anna nii lihtsalt alla, olles oma sisemuses, vaatamata vaoshoitud käitumisele, tunduvalt emotsionaalsemad, kui meie põhjamaalastena. Igatahes tagasi ta ei pööranud, ja kindel pilk silmis, teatas ta veel kindlamalt, et tema tuleb ja kõik. Wow, milline enesekindlus :) Ma olin aga nii väsinud, et ma lihtsalt vaatasin talle otsa, ja teatasin sama resoluutselt, vastuvaidlemist mitte salliva tooniga, et ei Joe, sa lähed nüüd oma koju. Joe hakkas nutma, ja lonkis mu kannul edasi. Ta tõesti nuttis nii siiralt, et mul oli seda valus vaadata. Aga ma jäin endale kindlaks. Lõpuks ta karjus jalgupidi maad trampides, et ta pole mingi moneyboy, ja et ta tõesti tahab minuga koos olla, sest ma meeldin talle tõsiselt, ja ta ei taha minult sentigi, kui ekslikult niimoodi peaksin mõtlema... Milline draama! Seda kõike jätkus kogu teekond, aga lõpuks läks ikka nii, nagu mina tahtsin. Ta läks oma koju.

Sealsamas baaris oli sel ajal tööl ka Jippon, kes mulle hullupööra meeldis. Ja näha oli, et Joele see taas ei meeldinud. No kohe üldse mitte. Aga ta oli tark ja vaoshoitud käitumisega poiss. Jippon ei saanud sellest kõigest mitte kunagi teada. Jippon on nüüd läinud, aga sellest olen ma juba kirjutanud ka....

Pärast seda oli Joe solvunud :( Käitus külmalt viisakalt, ja tegelikult vist isegi vältis mind.

Ma ei tahtnud, et see nii jääb, ja korraldasin temaga ühe tõsise jutuajamise. Ma olen ise tegelikult selles suhtes aravõitu, ja tavaliselt ei korralda eriti tõsiseid jutuajamisi, aga seekord võtsin ma ennast kätte, sest ma tahtsin, et siia ei jääks mingeid probesid õhku rippuma. Sest Tai on maa, kuhu ma just põgenengi argirutiini ja probleemide eest. See veel puudub, et mul seal mingid asjad õhku jääks! Ei-ei-ei, see peab olema, ja jäämagi minu probleemivabaks oaasiks, kuhu ma saan alati rõõmuga tagasi tulla!

Igatahes sain ma Joega asjad jonksu, ja kõik oli jälle hästi.

Peale seda on nii, et Joe saadab mulle tihti SMS-e ja vahest on ka helistanud, kui ma Eestis juba olen. Ja täiesti suvalistel aegadel :)

Lisaks sellele on Joe ka kannatlik ning järjepidev :)

Järgmine kord hakkas see juba ka mõjuma, ja nii ta mu ära rääkiski, ja minu juures ka vahest maandus. Hoppaaa :) Mille üle mul on ütlemata hea meel :) Aga ta sai ka aru, et ma olen üks litsakas tegelane..... ja ma ei saa sinna tõesti midagi parata, sest elu vajab elamist :) Siiski ei näidanud ta kunagi välja oma pettumust, aga kui ta sai aru, et mul on keegi muu käsil, ta lahkus, ja nagu mulle tundus, selleks, et seda mitte pealt näha. Äkki on selle asja nimi armukadeduse arukas ennetamine :)

Ja nüüd oli ta tööl mu hotellis. Puges mulle kavalalt kohe esimesel ööl kaissu :) Kavalpea selline :)

Ta pole just selline tüüpiline ilusmees seal, aga temas on midagi, mis mulle tegelikult meeldib. Midagi, mida paljudes kenades meestes seal pole. Seda nimetatakse vist nii- Suur Süda.

Ma tean, et meil ei saa kunagi olema midagi rohkemat, aga never say never :)

Tal on minu särk, mida ta pole kunagi ära pesnud, ja see on tal kapis eraldi ära pandud. Kui tal minu igatsus peale tuleb, võtab ta selle välja, nuusutab, ja mõtleb mu peale.... so much like Brokeback Mountain :) Taidel on muide komme inimesi nuusutada. Niimoodi, et me ei pane seda ise tähelegi, aga neil tõesti on selline komme. Nad on väga tundlikud sellele, kui sa peaks higi järele haisema. Lõhnad on nende jaoks väga tähtsad.

Aga selle särgi asja lobises mulle välja tema sõber. Ise ta seda mulle rääkinud pole :)

Noh, särgi küsis ta minu käest juba üle-eelmisel korral.

Vot sellised lood on mul Joega :)

Mina ja mu taim!!! Kõik on jälle hästi :)

Kummalisi asju juhtub mu elus viimasel ajal. Poisid tulevad tänaval Jumalast rääkima, Viru tänava ülekäigu kohal pahvatab mu peale jasmiinilõhna pilv Taist ja nüüd siis jälle uus asi.

Nimelt ostsin ma kunagi, aastaid tagasi, kolm ühesugust potitaime, mille nime ma isegi ei tea. Kaks neist surid mõne aja jooksul välja, mis on muidugi kurb lugu, sest ma pole kunagi eriline rohenäpp olnud. Aga üks neist jäi elama, ja kasvas jõudsalt edasi.

Novembris viisin ma oma taimed Illari juurde, sest keegi pidi neid ju kastma. Nii mu taim sinna jäigi, koos paari muuga. Sel talvel, kohe peale novembrit, läks tal aga muld hallitama, ja taim ei jõudnud enam edasi kasvada. Hakkas hoopis närbuma. Ju oli ta keskkond siis liiga umbseks muutunud. Ühel päeval avastasin ma ehmatusega, et Illar on mu taime hoopis maja koridori surema viinud, milles ma ei saa teda ka süüdistada, sest see polnud ju tema taim. Ja kõige krooniks avastasin ma ühel hetkel, et mu taime järas lisaks sellele, et ta niigi närbus, halastamatult ka maja ühiskass, nimega Sass.

Ma olin nõutu ja kurb, ega osanud ise midagi ette võtta. Aga mulle tundus, et mu taim peab elama jääma! Niisiis jäi mulle vaid üks väike lootus, et ta saab iseendaga ise hakkama, see minu taim, ja peab siiski vastu. Ma rääkisin temaga vahest, ja silitasin, kui möödusin. See oli ainus asi, mida ma tema heaks teha oskasin...

See talv oli mulle üks halvemaid aegu üle aegade. Kõik oli läinud nii, nagu ta ei oleks pidanud minema. Aga ma lubasin endale, et asjad lähevad paremaks! Kui poleks halbu aegu, ei saaks me aru, millal need taas head on, ega oskaks selle eest tänulikud olla. Ja mingil seletamatul kombel imbus mu teadvusesse tunne, et kui saab hakkama mu taim, saan hakkama ka mina. See tundus mulle jube tobedana, aga ma ei saanud seda mõtet oma peast. Ma oleks nagu seotud olnud selle oma taimega! Täiesti seletamatu, aga mõned asjad lihtsalt on minu elus sellised seletamatud, nagu te vist juba aru olete saanud :)

Täna hommikul aga tabas mind meeldiv üllatus, mu taim oli ülevalt uued, tugevad ja kenad lehed välja sirutanud! Ta oligi hakkama saanud! Ja ma tean, et see oli märk ka mulle, et kõik saab olema korras, ja asjad lähevad ainult paremuse suunas :) Sest ma olen ju temaga seotud :)

Niisiis on see kevad alanud päris kenasti. Ja mu taim sirutab ennast välja, nagu ka mina, ja naudib sooja päikest ja mõnusat, saabuvat suve :) Ma räägin temaga senini, ja silitan alati, kui kohtume :)

Sest kõik saab olema nii nagu peab, kõik saab olema parimas korras :)

Bangkok-Pattaya, DD Inn, November 2008

Kusagil varem jäid mul siin pooleli minu reisimuljete meenutused eelmise aasta novembritripist Illariga Taisse. Ma siis jätkan :)
Bangkok-Pattaya.
Olime Illariga juba mõned päevad Bangkokis olnud, ja ihu ning hing ihaldas vaheldust. Merd ja päikest, kui aus olla :)
Tavaliselt oleme me sinna bussiga sõitnud. See on imelihtne. Taksoga Ekemai bussijaama (nii 50 bahti), ja sealt edasi bussiga (120 bahti) juba Pattayale, mis lähevad iga natukese aja tagant. Sõit on kiire ja korralik, bussid täitsa normaalsed. Varem võttis see aega natuke kauem, aga nüüd, kui uus kiirtee on täiesti valmis, saab kohale kõigest paari tunniga. Ja Pattaya bussijaamast ühistaksoga (30 bahti) siis viimane ots, 15 mintsane sõit Jomtienini. Kusjuures läbi Pattaya, nii et saad muiates juba kesklinnas chillivaid inimloomade horde vahtida :) Ja inimloomi leidub seal tõepoolest igat sorti. Karvaseid ja sulelisi :) Seekord aga, kuna me olime eelmine öö päris varaste hommikutundideni liikvel olnud, teatas Illar, et me läheme Pattayale hoopis limuga. Et laiame natuke :) Limu saab nii 1000 bahtiga kätte. Limusiin on Tais mitte see pikk kolakas, mida me Eestis arvame limusiiniks olevat, vaid tavaline, paremas korras uus sõiduauto, mis pole päris takso. Me olime niisiis mitte eriti värsked, ja Illarile tundus, et see taksoga bussijaama, sealt bussiga edasi, ja sealt veel taksoga hotelli sõitmine on meile liiast mis liiast. Mis mul muud üle jäi, kui nõustuda. Ja tegelikult tundus see mulle lausa ahvatlevana, see võimalus :) No kes ei armastaks mugavust :)
Kuna Tais saab kõike, mida sa ihaldad, koheselt organiseerida, oli limu viie mintsa pärast juba kenasti trepis. Meil alles hommikukohvid pooleli, ja suitsud tegemata. Pole hullu, limu ootas kannatlikult, kuni me valmis olime, Sefka Ilefkast (7Eleven) mõnnad joogid kaasas, ja here we go, Pattaya :)
Sõit oli mõnus, nagu oligi arvata, kui mitte arvestada seda, et vahepeal hakkas ootamatult lausvihma sadama. Nagu sein tuli alla. Nähtavus vähenes nullini, ja tee muutus ikka väga libedaks. Kui nüüd käsi südamele panna, siis võttis ikka kõhedaks küll, sest sellise vihmaga on avariid kerged tulema. Kas kimad ise metsa (palmisallu), või kimab keegi sulle sisse. Õnneks nii ei läinud, ja Pattayale jõudsime me elusate ja tervetena.
Me elasime Illariga eri hotellides. Mis aga siiski asetsevad täiesti kõrvuti. Kuidagi nii on see aegade jooksul välja kujunenud.
Minu DDInn nimeline hotell valmistas mulle aga täieliku üllatuse. Aastate eest, kui ma seal esmakordselt peatusin, oli see odav, kuid mugav paik. Samas aga oli sealne ööportjee kuri kui kobra. Ei saanud sa kedagi oma tuppa vedada, ja ka muidu oli ta kõike muud kui meeldiv olend.
Hiljem vahetusid omanikud, ja asjad muutusid ikka palju sõbralikumaks. See, mis selle hotelli mulle armasaks muutis, oli see, et ta oli mõnusalt odav, puhas, täpselt ranna ligidal, ja toas oli olemas kõik, mida üks farang oli harjunud saama.
Seekord aga oli asi veelgi rohkem paremuse poole muutunud! Kõigepealt oli juba eemalt näha, et all asuv fuajee oli tundmatuseni muutunud. See oli nagu restoran-lounge nüüd. Seinad kenas toonis värvitud, uus korv- ja muu mööbel muretsetud, kena valgustus.
Ja siis sammub mulle vastu minu enda oma Joe-poiss! Minu armas Joe´kene :) Siin temast pilti pole, aga edaspidi tuleb.
Väljas rippus suur vikerkaarelipp, ja kõik paistis olevat palju rõõmsam kui varem.
Joe kaisutas mind, ja teatas, et ta on nii-nii õnnelik, et ma tulin. Yeah baby, yeah, muidugi ma tulin, ja ma olen rohkem kui õnnelik, et ma siin saan olla :) Et kui ta nägi mu broneeringut, pani ta kinni just selle toa, kus ma alati olen armastanud olla. Ja Joe juba teab, millist tuba ma armastan, sest ta on nii mõnedki ööd, minu eelnevatel visiitidel seal minuga koos veetnud :) Joest, kes oli varem tööl "?-Mark" baaris, oli nüüd saanud hotelli manager. Ja Joe oli mulle valmistanud ka sellise üllatuse, mis mulle siiralt pisara (Swarovski kristalli) silmi tõi- minu toas ootas mind roosikimp, millele oli lisatud tagasihoidlik paberike kirjaga: "Welcome to DDInn, Ivar! Joe". Nunnumeeter hüppas lakke :) Tegi ikka õnnelikuks küll. Noh, aga Joega meil ongi selline eriline suhe.... :)
Hotellil on nüüd uued omanikud. Taani-Tai paar. Kusjuures seda Tai poissi teadsin ma kah varasemast ajast, ja tegemist on väga toreda tüübiga. Niisiis oli minu jällenägemisrõõm missugune :) Siin pildil on ta mustas särgis, ja kaisutab mind :) Kas pole armas :) Sellised hotelliomanikud mulle meeldivad! Ta boyfriend oli samuti tore ja äärmiselt sõbralik tegelane.

Sellest hotellist, mis ennem oli olnud kergelt vaenulik, ja siis neutraalne, oli nüüdseks saanud rõõmsameelne gayhotell. Ja muide, ma olen kindel, et just tänu sellele, et mina selle endale igakordseks elupaigaks välja olen valinud :) Kuidagi teisiti ei saanud need asjad minnagi. Ja näha oli, et hotellil läks hästi.
Kui ennem oli all lage plats, ja kole ruum, siis vähe ülesvuntsimist, uus mööbel, õige valgustus, ja head teenindajad olid selle muutnud üheks igati meeldivaks oaasiks, kus kas hommikul, või siis kasvõi päeval, rääkimata õhtutest, sai meeldivalt istuda ja jalga sirutada. Seal sai kõike. Süüa, juua, niisama chillida, lobiseda, ja ennast lihtsalt hästi tunda. Ja see oli kogu aeg rahvast täis. See koht meeldis inimestele.
Samuti olid uuenduskuuri saanud toad. Seinad olin värskema värvi all, linad-rätikud uuemate vastu vahetatud, vannitoas uued boilerid ja hügieenilisem olukord, toas uued ja uhkemad konditsioneerid. Mida sa veel õnneks vajad :)
Vot näed, saab küll. Õiged inimesed, õige koht, õige suhtumine, ja õige kontseptsioon, ja asi toimib! Me olime Illariga heas mõttes suisa kadedad, et me ise seda kohta ei oma, ja seda asja seal ei aja. Niivõrd lihtsalt geniaalne tundus see kontseptsioon. Aga et sellest aru saada, peab sealt ise läbi käima.
Niisiis on see hotell nüüd lausa õigustatult mu teine kodu Pattayal :)

Tüm-tek-tek, kizz-kizz-bang :)

Vot nii tahaks praegust istuda Tais, terrassil, Singha ees, õhk ümberringi soe-soe, muretult, ja teha kellegiga üks korralik kizz-kizz-bang :)

Mmmmmmmmmops!!!!!!

Uitmõtted, kummalised juhtumised, ja soovid mis täituvad :)

Selle aasta Eurovisioon on siis möödas, ja selle asjaga on siis aasta lõpuni ühel pool.

Eile õhtul lonkisin Illari juurde, ja helistasin alt uksekella, nii et näpp villis. Mitte keegi ei avanud, mitte keegi ei reageerinud. All right, whats that. Kuna mu fantaasia lendab nagu vaja, olin ma kindel, et seal üleval käib üks äge tinks-tonks, ja süüdi olen jälle mina, kes oskas valel ajal saabuda :) Närvid läksid täitsa mustaks. Aga ei olnud tinksu-tonksu, sest nii umbes 15 mintsa hiljem pisteti maja nurga tagant peanupp välja, ja tehti huhhuuu. Terve seltskond oli hoopis maja taga, korrastas aeda, ja istutas elupuid. Väga asised elanikud seal majas, jääb mul selle peale üle vaid konstanteerida. No oli tõesti kenam, see aed. Üks elupuu jäi neil lõpuks üle, ja mina siis seisin õigesse kohta seal aias, kuhu see elupuu peaks kasvama saama pandud. Sinna ta ka istutati. Niisiis on see nüüdsest minu puu. Ülejäänud aja istusin aia ääre peal, jõin termosest kohvi, suitsetasin mõnuga, ja sain aru et maatöö pole minu jaoks :)

Pärast tegime pannil sashlõkki, lürpisime teed, ja vahtisime "Little Brittain" osasid. See on päris lõbus seriaal, ja tuletas mulle meelde neid Briti väikelinnu ja sealseid elanikke, keda ma kunagi seal õppides nägin ja kohtasin.
Mingi aeg läksime magama, aga ennem seda tegime õues viimased konid. Jalutasime aias, ja seal meenus mulle Tai. Babylon´i aed, ja sealne igavene suvi. Ai-ai-ai, kuidas tahaks seal olla :)
Siin on üks pilt Babylon´i aiast. Väike osa ainult sellest, aga mingi pilt ikka. Õhtuti on seal tegelikult lahedam. Ja teine pilt lennukist Bangkoki Suvanabhumi lennuväljale all.
Tegelikult tundub mulle, et ma lihtsalt vajaks ühte korralikku puhkust kuskil Eestist eemal!
Hetkel pole küll Tais olemiseks parim aeg, sest sajab mussoonvihmasid, aga ikkagi. Tahaks suve, mis on suvi, puuvilju, mis on puuviljad, pidu, mis on pidu, randa, mis on rand, päikest, mis on päike, sööki, mis on eksootiline ja hea, inimesi, kes on siiralt õnnelikud, naeratusi, mis pole teeseldud, shoppamist, mis ei rööviks rahakotti, seksi, mis ajaks hulluks :) Tais on lihtsalt kogu see pakett olemas :)
Aga vaatame kuidas need asjad siin kulgevad.
Sest ole ettevaatlik, mida sa soovid, kuna need soovid võivad täituda :)
Ja miks mitte soovida üht korralikku puhkust justnimelt Tais!
Mõni päev varem juhtus minuga Viru tänava valgusfoori juures kummaline lugu. No väga kummaline. Täiesti suvalisel hetkel tõi tuul mulle ninna pahmaka jasmiinilõhna. Täpselt seda audentset Tai oma! Ma täitsa ehmatasin, aeglustasin sammu, ja vahtisin imestunult ringi, et kust see siis nüüd tuli. Ei saanudki aru. Aga ma arvan, et see tuli Taist :) Tuul tõi selle minu ninna 8000 kilomeetri kauguselt. Ekstra minu jaoks :) Juhtub....minuga :)
Kas pole tore :)
Niisiis puhkus!!!

God has spoken to me!!! Tüm-tek-tek :)

Täna hommikul see siis juhtus! Kaks kenat mormooni tulin mulle tänaval vastu, kui ma olin teel tööle, ja teretasid viisakalt, soovides alustada vestlust. Minu pika elu jooksul on see tõesti esimene kord, kui keegi mulle tänaval Jumalast rääkima tuleb. Ja see oli tegelikult väga armas. Kuna olin teel tööle, polnud mul selleks kahjuks aega, ja ma lahkusin viisakalt vabandades. Aga mulle meeldis, et Jumal saatis oma inimesed minuga rääkima. Ju ta siis mõtleb mu peale seal üleval, ja pole mind maha jätnud :) Lohutav teada.

Ja oli see nüüd Jumalast, või millestkist muust sõltuv, aga Eesti selle aastane Eurovisioonil esinemine oli samuti nagu Jumalalt täieliku heakskiidu ja õnnistuse saanud ettevõtmine. Ma olin väga rahul juba sellega, mida ma eelvoorus nägin. Aga see, mis avanes ekraanidel finaalsaates, ületas kõik ootused. Ja ma vaidlen vastu- see polnud needus, mis Moskva Eurovisioonil murtud sai, vaid see, et eelnevatel aastatel saadetud lood lihtsalt polnudki ei piisavalt huvitavad, ei ka nii tugevad, ega ka mitte omanäolised, et paremaid kohti saada, kui nad said. Mõned neist on olnud lausa rumalad, või on tegemist olnud lihtsalt mitte midagi ütlevate, nõrkade lugudega. See, mis meie jaoks tundub olevat omanäoline, ei pruugi seda olla teiste maade vaatajate jaoks. Noh, paljud nn. "arvamusliidrid" ja "muusikaasjatundjad" siin Eestis arvavad, et nad on kohutavalt avara silmavaatega ja kosmopoliitsed, samal ajal tegelikkuses esindades lihtlabast kolklust, kitsarinnalisust ja piiratud silmaringi. Põhjus, miks ma ma neist nii arvan, on see, et need samad inimesed on peale igat järjekordset Eesti fiaskot Eurovisioonil alati ja kõvahäälselt siunanud ja kirunud, et kogu Euroopa on lihtsalt matslik, loll ja meie tõeliselt hõrku maitset mitte jagav pööbelmass.... võibolla on asi olnud hoopis vastupidine!? Noh, ega ülikool matsi riku.

Sel aastal aga oli meil taas üle aastate hea ja omapärane lugu, head esinejad, ja üldse loksus kõik omale kohale. Ma tahan loota, et see lugu oli Lõhmuse poolt mitte näpukas, vaid tema teadlik areng heliloojana, mis teda selle looni ja esitajani viis. Sellisel juhul võib teda tõesti suur tulevik oodata :)

Minu isiklik lemmik sel aastal polnud aga sugugi mitte Norra võidulaul "Fairytale". Sest ma ei taha ainult muinasjuttu. Ma eelistan reaalsust. Aga ma saan aru, et see Norra-Valgevene poiss ongi veel liiga noor, et elust liiga palju teada ja tahta, ja tema kogemus armastusest on pigem selline "puppy love". Kuigi muusikuna on ta saanud ja saavutanud juba rohkem, kui mõni teine kogu elu jooksul kokku. Noored unistavadki palju, ja selles pole midagi halba :) Niisiis oli ta tegelikult seal laulus aus, ja ei luisanud suurtest ja pikaajalistest tunnetest-hülgamistest, mida inimene ainult vanusega kogeb. Selle eest talle 10 punkti.

Minu süda kuulus hoopis Taani loole "Believe Again" ja selle esitaja Brinck´ile. Mitte muinasjutt, vaid täiskasvanud mehe laul armastusest. Natukene kurb, aga ikkagi täiskasvanulik. Mulle tõesti see lugu ja sõnum meeldis, ja ma olin pisut kurb, et ta ainult 13-nda koha sai. Aga see ei murdnud minu armastust selle loo vastu :) Ja varsti saan ma ka Brinck´i täispika CD! And I will love to listen it :)

Teine lugu, mis mulle meeldis, jäädes ka muidu teisele kohale, oli Islandi Yohanna. Imeilus laul, ja imeilus esitus. Imeilus laulja, ja imeilus delfiin, mis tagant üle tähistaeva hüppas :) Kui see lugu oleks võitnud, oleks Islandi rahvas küll täbaras olukorras olnud. Kui varem oli Islandi riik Ebay´s müügil ilma Björk´ita, siis nüüd oleks nad pidanud ka Björk´i kauba sisse lisama :)

Või siis mõned vaalad püüdma, ja Jaapanile maha müüma..... masu ajal peab keegi ju oma elu ohverdama.... :-O

Aga kuna Island siiski ei võitnud, võivad vaalad seal Islandi ranniku lähistel rõõmsalt edasi sulpsutada :)

Suured maad, ehk siis Prantsusmaa ja Inglismaa, olid sel aastal asja tõsiselt käsile võtnud.

Prantsusmaa, kes jäi kaheksandaks, oli kohale saatnud Patricia Kaasi.

Ja Inglismaa, kes platseerus viiendale kohale, oli loo autoriks kaubelnud Andrew Lloyd Webberi.

Rohkem meeldis mulle siiski Inglismaa. See polnud küll võitjalugu, aga äärmiselt siiras esitus ja esitaja, ning muidu ka armas meloodia.

Samas Prantsusmaa plaadiümbris on väga Eurovisiooniteemaline ja ilus. Üks minu lemmikutest. Muide ka Eesti plaat nägi super välja.

Aga selle aasta vaieldamatumalt meeldejäävaim lause Eurovisioonil oli "Tüm Tek Tek" :) Lahe! Tüm Tek Tek!!! Niisiis Türgi loo pealkiri. Mulle ka meeldis see lugu. Kusjuures palju enam, kui Armeenia idamaine tümps. Kuigi Armeenia üritas kostüümidega olla selline audentne idamaa, oli minu jaoks audentsem tegelikult hoopis "Tüm Tek Tek". Ja rõõmsam, ja tantsitavam :) Seda, mida me Eurovisiooni tümpsulugudest just ootamegi!

Ja Istanbuli läheks ma iga kell tagasi!

Twitteri vahendusel aga selgus, et meie Eesti lugu meeldis ka Saksa laulu taustal burleski harrastanud Dita von Teese´ile :) Kui ma alguses arvasin, et see on mingi Eesti pressi poolt ülespaisutatud uudis, siis mu väike tuhnimine netis selgitas, et nii ta tõesti arvaski. Seda sõnab nii ta oma Twitter lehel, ning seda on ka laialdaselt tsiteerinud välismaised väljaanded. See oli täitsa uudis kohe Euroopas. Talle meeldis lisaks ka Ukraina ja Taani. Panete tähele, Taani! Dita juba teab, mis hea on :)

Tegelikult, kui veel oma lemmikuid nimetada, siis meeldis mulle väga ka Venemaa lugu, mis oli väga ilus ja südantlõhestav. Samuti Israel.

Malta laulja on lihtsalt hea, aga selle aastane lugu polnud nagu päris see. Ka Hispaania lugu oli nõrk, samas kui laulja oli taas super, ja ka tema show üle ei saanud kurta.

Aga Kreeka Sakis..... kes võimles nii et vähe polnud, lauldes samal ajal This Is Our Night....ja ööks see jäigi. Hommik koitis ikka ilma võiduta, ja Eestile pidi ta ka alla vanduma. Mingis mõttes sain ma sellest sellise kergema mininaudingu, sest kreeklased on viimastel aastatel meie lugudesse suhteliselt nipsakalt suhtunud. Õigustatult, aga ikkagi :) Ja Sakises puudus see siirus ja loomulikus, mida me tema esinemise juures Istanbulis nägime. Kõik oli nagu korras, aga tegelikult polnud ka. Sellise peaaegu valmis loo (kordan- peaaegu valmis) ja siirusega mitte priiskava esitusega kaugele ei jõua. Kahjuks. Hea õppetund paljudele tulevastele Europüünele püüdlejatele. Muidu on ta aga hea laulja, ja päris omapärane artist.

Auhinna andis Norra poisile loomulikut üle eelmise aasta võitja, Bilani Dimake. Bilani Dimake ei tahtnud kohe üldse seda auhinda enam edasi anda, ja hoidis seda enda käes vägisi edasi :) Lõpuks suutis Sasha nimeline uus võitja selle tema käest siiski välja rebida, ja ohkas selle peale ka kergendatult..."odtal" (andis ära) :)

Peab mainima, et Dima show finaali alguses oli täitsa tore.

Üldse oli kogu see üritus tore ja uhke. See tsirkus, ja need kile peal, nö. vees sees hüppavad inimesed, vahepausi ajal.

Ka olid Alsu ja Ivan Urgant tunduvalt paremad saatejuhid, kui eelvoorudes olnud Natalya Vodyanova ja Andrey Malakhov.

Vaatasime kogu seda üritust Svenky juures. Jõingi selle oma naeratava õllepuntsu tühjaks, ja olime mõlemad õnnelikud. Nii mina, kui ka mu armas puntsu :)

Muust rahvast olid kohal Pabello ja Karla. Pabello napsi ei võta, aga seda ma parem ei kommenteeri.... See eest Karla oli hoos, ja temaga ning Sveniga lõime me klaase hoogsalt kokku.

Siis osales veel Karu-Rain, aga ma ei ole selles eriti kindel. Sest Karu-Rain on alati täiesti vait, nii et mul on vahest hiljem selle meenutamisega, kas ta ikka tegelikult ka kohal oli, või ma ainult kujutasin seda ette, raskusi...

Karin oma sõbrannaga liitusid meiega ainult tunnikeseks, nii et nendega me peaaegu ei arvesta.

Ja siis Paula koos oma sõbrannaga. Nemad Eurovisiooni ei vaadanud, kuna nende elus on hetkel tähtsam see, kuidas nende soeng välja näeb, ja kas on ikka õige jume näos. Noh, ma saan sellest ka aru, sest kui sa oled nii 21-23 aastane, siis ongi su näonahk juba nii luitunud ja kortsus, et sa pead sinna tonnide viisi jumestuskreemi ja muud ollust määrima, et mingigi välimus saavutada. Nemad elutsesid kogu saate vältel vannitoas, ja lahkusid kell 23.30, kui saade alles poole peal oli, sest Angelisse saab kuni kella 00.00-ni tasuta sisse.... (sic!)

Niisiis oli seltskond tore, aga on ka toredamaid Eurovisiooni vaatamisi olnud. Sest tavaliselt on rahvas olnud samal lainel, ohtralt napsi võtnud, kui vaja ka hullunud, ja nalja on saanud naba-auguni. Oli lõbus ka seekord, aga vaoshoitult. Samas, kui Eurovisiooni vaadates ma eelistan eelnevalt kirjeldatud, hullunud õhtut. Vaoshoitult võin ma vaadata pühapäeva õhtust "Eesti otsib lemmiklaulu". Eurovisioon on siiski vaid korra aastas. Selles mõttes mul ei vedanud. Aga see polnud siiski ka nende inimeste süü, kellega ma selle õhtu seekord veetsin.

Tegelikult on kogu saade kenasti linti ka võetud, ehk siis tuleb suve poole lihtsalt üks kordusvaatamine korraldada. See pole küll päris see, aga noh, nimetagem seda lihtsalt teemaõhtuks :)

Olen uurinud ka Moskvas olnutelt, kuidas siis seal oli. Ja muljed on olnud eranditult positiivsed.

Kõigepealt oli minu jaoks suureks üllatuseks kuulda, et Purga oli Eesti fännidesse palju sõbralikumalt, toetavamalt ja toredamalt suhtunud, kui tema eelkäija Paadam! Ma pole küll nõus selle uue Eesti Laulu kontseptsiooniga, aga see selleks.

Teine meeldiv uudis oli see, et Moskvas oli igal pool (Euroklubis ja Arenal) tasuta õlu voolanud, kuna üks õllefirma oli ürituse peasponsoriks. Viimati juhtus see Riias. Vanad head ajad :) Niisiis oleks mu Moskva reis ikka väga odavaks tulnud, kui ma selle ette oleksin võtnud, sest alkohol oleks mulle kogu mu sealviibimise aja tasuta suhu voolanud :) Õllejoodik nagu ma olen :)

Ja ka trantsport oli akreditatsiooniga tasuta olnud. Metroo ja bussid.

Vot sellised kolm uudist siis.

Eks neid kuuleb edaspidi rohkemgi.

Aga täna on meil siin teisipäev, ja homme murdub nädala selgroog, sest on juba kolmapäev :)

Lisainfo peo kohta :) Ja vaadake milline special õlukene mul on :)

Siin ongi see õllepunts, mille ma täna kaasa võtan, lõpuni tühjaks joon, ja peale seda kas rõõmu- või kurbusepisaraid tilgutan, vastavalt sellele, kuidas Eestil seekordses Eurovisiooni finaalis läheb :)

Saade on pikk, peabki suur õlle olema :)

Nagu näete, on mul special õlleke, kel on lausa tegu ja nägu, ja kes nii armsasti ka naeratada oskab :) Käes on tal ruupor, millega ta huikab: joo mind, palun joo mind, mu kallis Ivar-poiss :)

Saturday Fever. Eurovision Big Bang :) "Telefoniterrorshow" :)

Laupäev ongi siis lõpuks käes. Lahe.

Ma läksin eile koju, nagu endale olin lubanud, ja heitsingi magama. Peale seda, kui olin mõned peatükid raamatut lugenud.

Aga ei, asjad ei lähe nii lihtsalt, et sa lähed aga reedel koju, loed natuke raamatut, ja heidad siis kenasti magama. Et see päris nii ei läheks, hoolitsevad juba su enda kullakallid sõbrad :)

Ma olin pea magama jäämas, kui hakkas peale telefonitrall. Helises telefon. Otseühendus Tartuga. Tere-tere. No tere-tere. Illar. Aru saada, et juba mõnusalt vipsis ja vopsis :) Nad käisid kogu kambaga muusikali "Queen" vaatamas, kus lauljad ja muusika olid olnud super, aga muu asja kohta, et provintsi moodi võimlemine, raporteeriti mulle. Aga see selleks. Peale etendust toimus väikest viisi afterparty, kust mulle siis parajasti helistatigi. Lauri oli seal, ja Tikker muidugi ka. Ja teatati väga resoluutselt, et täna, nii kui nad Tallinnasse jõuavad, on välja minek, sest homme nemad enam erinevatel põhjustel juua ei saa. Nagu ma juba mainisin, olin ma selleks ajaks täitsa voodis, teki all, ja suhteliselt unine. Pealegi tundsin ma ennast halvasti, sest eelmisel ööl, nagu mäletate, magasin ma vaid mõned vaevased tunnid. Üritasin tasa ja targu siis seletada, et minust nagu asja ei saa. Aga kus sa siis sellega, seda ei võetud kuuldagi, et mis mõttes pole valmis :) Nii tunni aja pärast tuli uus telefonikõne, et nemad on juba teel Tallinna poole, ja pangu ma ennast juba heaga kohe riidesse, ja sättigu valmis. Et mingu ma nüüd juba kohe ette X-i, et nemad on varsti seal. Seekordseks helistajaks oli Lauri. Ja kuulda oli, et nad olid ikka väga bravuurses meeleolus seal autos. Mäo kandist tuli veel üks kõne, ja nõuti, et kas ma olen juba valmis, et tunni aja pärast on nemad autoga mu maja all, ja võtavad mu peale. Või et mingu ma nüüd tõesti ette sinna X baari neid ootama, nagu nad juba varem olid soovitanud. Selle peale teatasin ma, et ei, oki, ma tulen välja, aga ootan neid siiski kodus, mitte X-s. Lesisin nii umbes pool tundi veel voodis, ja siis paningi ennast riidesse. Õnneks ei hakanud ma sonksi pähe keevitama, et las jääb viimaseks asjaks. Lugesin veel raamatut, silmad vägisi kinni kukkumas, ja ootasin, millal nad siis saabuvad. Et olgu, lähen siis teen nendega need mõned drinksud seal kuskil urkas. Ikkagi reede, ja homme saab pikalt magada. Ja siis tuli kõne Laurilt, et Illar oli autos lõpuks magama jäänud, ja tema ka juba suht tujutu välja minemise suhtes. Selge, jääb ära, mille peale kiskusin end mõnuga riidest lahti, ja uni tuli põhimõtteliselt silmapilkselt. Mida oligi arvata. Aga kujutage ette, kui vihane ma oleks nende peale siis olnud, kui ma oleksingi sinna X-i läinud, istunud ja oodanud, endal nii sitt olla, tegelikkuses unistanud hoopis sellest, et magada oma soojas voodis, jummala üksi igavledes, ja oleks siis tulnud see kõne, et tore et sa end sinna X-i vedasid, aga meie ikka seekord ei tule...... Siis oleks küll suled ja pask lennanud :) Tõsiselt !!!

Aga lõpp hea, kõik hea :)

Magasin ennast korralikult välja, kui helises taas telefon. Svenky. Kes tegi ennast nii tähtsaks, et wow baby-baby :) Et tema nagu ei mõtelnudki nii tõsiselt, et seda Euro üritust enda juures korraldada, aga kuna mina olen seda juba meedias ja üle ilma suure suuga levitanud, seda uudist, siis ta enam tagasi ka ei astu. Et koristab oma kvartira siis ära, aga joogid-söögid toogu kõik ise. Ma sain paraja peatäie muidugi naerda selle peale :) Esiteks on ta korter kogu aeg normaalselt korras, nii et see jutt, kuidas ta nüüd seal tundide viisi korda peab looma, oli üks kuri trikk, kuidas mind halvasti tundma panna :) No see muidugi ei õnnestunud, sest mind ei saa eriti halvasti tundma panna :) Ja nii ma siis naersingi, et kuule Svenky, mis sa lobad, sul pole seal midagi eriti koristadagi :) Saades aru, et see trikk ei läinud läbi, vastas ta, et nojah. Nii, ja siis see, et ma selle uudise meediasse paiskasin. Ma naersin selle peale nii, et pidin täitsa ausalt veetsu, pissi poti peale jooksma, sest niimoodi hakkas mu allkorrus selle vappumise peale tilkuma :) Teatasin Svenkyle, et kui see siinne blogi on meediaväljaanne, mida sajad tuhanded loevad, olen mina Dima Bilan, ja Eurovisioon toimuks sel aastal Tallinnas, mitte Moskvas :) Et musirull, seda blogi loeb siin mingid hädised 5 inimest max, et ära nüüd niimoodi ka mind meelitada ürita :) Ja et keegi sellest nüüd valesti aru ei saaks, siis mitte need inimesed pole hädised, kes neid üllitisi siin loevad, vaid see number. Sest ega neid palju just pole, kes sellest värgist siin teab, ja seda ka jälgib. Aga te saate must ju aru :)

Igatahes oli see lõbus, see Svenky kõne, ja mul hea meel, et me täna õhtul tema juures koguneme!

Ja mõni aeg tagasi olid veel mõned telefonikõned. Helistas Illar, kes ootas, kepsud all värisemas, hambaarsti kabineti ukse taga. Ei saa salata, pole just palju neid inimesi, kelle kepsud seal ei väriseks. Lohutasin siis Illarit, ja proovisin rääkida, et tähtis pole see valu, vaid see kena resultaat, mida hambaarst korda saadab. Kes meist ei igatseks Hollywoodi naeratust :) Paha asi on muidugi see, et ega tast eriti Eurovisiooni vaatajat peale seda pole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem :) Võtame selle siis ilusti linti nüüd, ja vaatame mõni teine nädalalõpp kordusena, kui Illar taas jonksus on :) Igatahes hoian ma talle pöialt, sest ega see hambaarst just naljaasi pole, teame me ilmselt kõik.

Pärast seda helistas Lauri, kes on kuskil Tallinna lähistel asuvas, imeilusas turismitalus. Proovidel. Ehala tuur tulekul, ja kogu see esinejate kupatus põrutas neil sinna, et rahus ja segamatult neid laule ja muud seal harjutada. Õhtul teevad grilli, võtavad mõned napsud, ja vaatavad Eurovisiooni. Halb asi selle juures on see, et oleks tahtnud, et ta Tallinnas oleks olnud, ja seda meiega koos Svenky juures vaadanud. Aga arusaadav, töö vajab tegemist.

Aga igav meil seal Sveni pool olema ei saa, teades et Paabel ja Karla, ja muud elukad on igastahes kohal, nagu viis kopikat :)

Kindel aga on see, et see saab olema väga eriline seekord, see Eurovisiooni finaalsaade. Kuna läbi aastate on Eesti taas osalemas, ja väga hea lauluga. Väga hea etteastega, väga ilusate esinejatega. Ma tõsiselt pakun ja loodan kohta top 10-s.

Niisiis tassin ma oma 5 liitrise õllepuntsu kaasa, ja maandun 9-st seal, meie täna õhtuses peastaabis Svenky juures :)

Kerge värin on juba sees. Selline hea ootusvärin nimelt :)

Siin on pilt aga Istanbuli Eurovisioonist. Muide Türgi on üks seekordseid favoriite.

Eurovisioonini on jäänud 4 tundi!

GO EESTI GO!!!!!

They did it! Lõhmus and girls are super! Now till saturday!

No nii, täna on siis reede, ja tööpäev sai ka läbi. Mõnus.

Aga eile oli veel mõnusam, sest Eesti suutis end taas läbi aastate Eurovisiooni eelvoorust lõppvooru laulda. Selle peale kummutasin ma kohe mitmed liitrid õllekest sisse. Hopa :)

Nagu oli kokku lepitud, suundusime Illari juurde. Illar tegi wrape, ja nii see siis läks. Kuulasin nende Londoni muljeid, ja lobisesime alguses niisama.

Sain Londossist kingitusi ka. Uue Starbucksi termostassi. Täpselt samasuguse, nagu mul varem oli. See varasem läks salajasi teid pidi jalutama, ja pole seniajani tagasi jõudnud. Mh, huvitav, kus ta küll võib juba olla. Siis musta t-särgi hõbedase tekstiga "Journey to the HEARTH of fabulous". See on muretsetud "Priscilla, kõrbe kuninganna" muusikali etenduselt. Väga fancy :) Olin siiralt rõõmus ja tänulik Illarile ja Reiole. Nii kena nende poolt.

Siis vaatasime Eurovisiooni, ja oli täitsa lahe saade. Mulle meeldis see tegelikult rohkem, kui esimene eelvoor. Lemmik oli loomulikult Taani. Brinck. Mulle meeldis laul, ja mulle meeldis laulja. Meeldis palju rohkem, kui Kreeka või Norra. Kreeka laulu esituses võimeldi küll suurepäraselt, aga midagi oli nagu puudu. Ja Norra laulu esitus oli ka nõrgem, kui ma oleks oodanud. Aga samas polnud neil nagu viga ka midagi. Ukraina oli nagu tsirkuse-etendus. Hea selline :) Leedu oli kah hea, aga mitte nii hea kui Taani :) Siis aga tuli tõeline üllatus, meie oma Eesti! Kui lahe valgus, kui normaalne kaameratöö. See, kuidas need ekraanid alguses üles tõusevad. Super! Kostüümid olid viimase peal, ja Sandra oli enesekindlus ise. Tõeliselt hea! Ja ta naeratas nii salakavalalt, mis andis asjale ikka palju-palju juurde. Ma olin siiralt üllatunud, ja hakkasin tõeliselt ka uskuma, et nii, see laul saab nüüd küll edasi! Peab saama, sest see oli hea!

Poole pealt saabus ka Lauri, ja nii me seal istusime ja vahtisime, silmad ootusest punnis, nagu linnud õrrel :) Kui läks edasisaanute ettelugemiseks, olid minu närvid juba täitsa ribadeks. Kui seitse maad oli juba nimetatud, ja nende seas mingid kummalised maad, kelle edasisaamist poleks ma isegi unes osanud arvata, olin ma enam kui kindel, et no nii, läheb jälle, nagu alati. Aga ei! Kaheksanda maana kuulutati välja Eesti, ja ma olin õnnest lausa pisarais :) Päris hea ja kergendav tunne oli. Kuna lugu ja esitus olid nii head, oleks see olnud vist küll viimane piisk Eesti karikasse, kui me edasi poleks saanud. Siis vist oleks Eesti küll oma osalemise sellel konkursil igavesti lõpetanud. Aga õnneks nii ei läinud. Mul oli eile siiralt hea meel, ja ma olin siiralt õnnelik, et me sinna lõpuks midagi asjalikku ja arvestatavat olime saatnud. Palju õnne Lõhmusele ja tüdrukutele, kes esinesid! Super-super!

Täna on siis niiöelda puhkepäev. Olin küll tööl, aga siiski. Et on reede, mind kah eriti ei huvita. Varakult magama, et homme taas uue poweriga esineda :) Seekord Svenki juures. Seal hea suur telekas, ja rõdu suitsetamiseks kohe kõrval. Ja mõnus kamp tuleb kohale. Mida veel vaja :) Ja on, kellele seekord ka kaasa elada!

Igatahes olen ma tänu eilsele nagu pilvedes :) Vaata pildi pealt, et mitte kujutlustes, vaid lausa päriselt :)

Aga vaatame siis homme, kuidas meil edasi läheb :)

From Russia with Love!

Lahvatas skandaal. Selle aasta Valgevene päritolu Norra laulja Alexander Rybak visiteeris Kirkorovi härrat tema residentsis, laksates seal viina, ja haugates peale kalamarja. Arvake ära, kas ma poleks tahtnud kambas olla :)

Aga skandaal ise on selline, et Vene meedia pasundas välja, et Kirkorov on Venemaa shürii esimees. Kõigepealt on viga see, et see avalikuks tehti, sest see oli EBU poolt keelatud, teiseks ka see, et selle Norra poisi eelnevalt mainitud visiit on nagu väikest viisi shürii liikme mõjutamine.

Tegelikult on asi lihtne. Vahet pole, et ta seal käis, sest see laul sai nii ehk naa edasi. Polnud vajagi kedagi mõjutada, sest tegu on tugeva looga, ja ma absoluutselt ei imesta, kui see lugu ka lõpuks kogu selle kupatuse võidab, sest tegelane on ikka väga karismaatiline, ja laulu esitus väga veenev. Iseasi on see, kas see slaavimaiguline lugu just meeldib, aga muus osas on asi ikka väga võidu järele lõhnav. Kuigi, kahetsusega pean sel juhul teatama, et siis jääb ka järgmine aasta minu poolt vahele. Lihtsalt Norra on juba nii f***ng kallis maa, et kui sinna kaheks nädalaks minna, peab võtma suure-suure laenu kaela, et hakkama saada :) Vist nagu ei viitsi :)

Aga Kirkorov ise on äärmiselt muhe ja tore tegelane. Niipalju kui mina teda tean, näinud olen, ja mingil määral ka suhelnud. See, et ta vahest staarilikult käitub.... no mina käituks ka, ja palju hullemini, kui ma sama kaliibriga tegelane oleks :)

Aga nagu näete, olen mina Kirkorovi kõrval väike poiss :)

Eurovisioonini on jäänud veel kolm tundi, ja hetkeni, mil me teada saame, kas Sandra saab edasi, viis. GO EESTI GO!!!!!

Äraarvamismäng :)

Arva ära, kus ma olen :)

Nimelt olen ma siin pildil, aga kus täpselt?

Vastused palun jätta kommentaaridena.

Auhinnaks..... ma pean alles välja mõtlema, mis see saab olema :)))

Head arvamist!

Bud-poisid, 2-ne E-day ja London presentas :)

Eile jalutasin peale tööd läbi linna koju. Rahulikult tipa-tapa. Vaatasin inimesi, kes linnas ringi kolasid, ja see on lausa omaette tegevus. Huvitav selline. Eelkõige turiste, keda on mitut sorti. Lõbusad keskeas abielupaaridest koosnevad kambad, kes kuskil restoranis end juba parajalt purjakile on võtnud, ja suunduvad hotellituppa edasi tipsutama. Sellised toredad on nad tavaliselt. Näha, et nad tõesti naudivad oma puhkust, ja seda, et saavad kasvõi natukeseks eemal olla oma tavalisest argirutiinist.

Siis mingid igavlevad paarikesed, kes ei tea, kuhu minna, või mida teha. Plaanitus paistab välja juba nende pilkudest. Nagu oleks see reis nende jaoks rohkem suur pingutus, kui lõõgastumine.

Siis on omaette vaatamisväärsuseks kiimased, 30-40 aastased, üksikud välismaa mehed, kes igat mööduvat naist himuralt vahivad. Tavaliselt on nad riides nagu kontorirotid. Või pigem siiski kontorirotid, kes on küll kontorist väljas, aga kelle riietus näitab, et vaba-aja riietus pole just nende lemmikriietus. Tegelikult on see taotluslik, selline yupi-casual, et ka vabal ajal ümbrusele märku anda, kui eduka mehega ikka tegemist on. Boring.

Ja siis muidugi kampadena liikuvad, ja t-särgi väel olevad meestekambad UK-st, või kuskilt sealt kandist. Isegi vaatamata sellele ainult t-särgi väel, kui väljas on külm mis külm. Nad on sõltumata kellaajast alati joviaalselt purjakil, ja kellel alati omavahel midagi jube naljakat seletada on. Arvata on, et ka nemad on siin naistejahil, aga ma usun, et enamus neist lõpetab selle öö lõppude-lõpuks ikkagi oma hotellivoodis üksinda. Sest omavahel on ju nii lõbus, ja kui paaritumisaeg lõpuks käes on, on naised juba jagatud, või kutid juba nii purjakil, et enam ei jaksa. Noh, tuleb tuttav ette :)

Niisiis on läbi linna jalutamine päris huvitav tegevus, ja tervislik ka.

Koju jõudes lugesin natukene raamatut, ja heitsin varakult magama. Magasin õilsad 10 tundi, sest teada on, et täna kavatsen ma mõnusalt napsitada. Naps kuulub Eurovisiooni juurde :) Ja pikk magamine ennem napsitamist on hea enesetunde ja vastupidavuse põhiliseks eelduseks. Pluss korralikult täis söödud kõht :)

Plaan on siis selline, et peale tööd lähen kohe Illari ja Reio juurde. Illar teatas mulle juba rõõmusõnumi, et kapis ootavad kenad Bud poisid :) Oooo jeeee, niiiii toreeee!!!!!!!! Vaatame algatuseks esimese eelvooru videot, ja siis kella kümnest algab teine voor, kus osaleb ka Eesti. Ma nii loodan, et meil seekord hästi läheb, ja et me finaali edasi pääseme!

Eurovisiooni nädalal on iga päev laupäev! Nii mõnus, kaks lisa laupäeva siis sel nädalal :)

Illar ja Reio tulid eile Londonist, nii et ma tahan näha ka nende seal tehtud pilte ja kuulata toredaid suurlinna (oh, ma armastan suurlinnu) muljeid ja uudiseid. Ma kujutan juba ette kui puhanud-puhanud-puhanud, ja värsked-värsked-värsked nad peale seda citybreak´i on :) Selline meeldiv kadedus minu poolt loomulikult :)

Siin pildil on Illar ja Reio :) Ja Elo-Liis ka (Elo-Liis on üks nendest, kellele mingil kummalisel kombel meeldis just Portugali lugu) :)

Igatahes kirjutan ma oma muljed Eurovisiooni teisest voorust siia hiljem. Online´is saab aga jälgida minu koheseid reaktsioone Facebook´i lehel :)

Paljudes inimestes on muidugi suurt hämmeldust tekitanud minu viibimine Eestis, mitte Moskvas. Et miks ma ometi seal melu keskel pole. Oleks hea meelega, aga läks teisiti. Moskva on kindlasti üks sellistest kohtadest, kuhu ma hea meelega oleks läinud, aga esiteks ei saanud ma puhkust, ja teiseks poleks ma lihtsalt finantsiliselt seda kahte nädalat seal välja vedanud. Kui kuskil on kallis, on seda Moskvas. Eriti, ma tuletan meelde, kui seal kaks nädalat järjest olla. Majutus, väljas käimine, söömine-napsitamine-klubid-trantsport jne.

Aga pole hullu, ka telekast, ja koos siinsete sõpradega, on seda huvitav ja tore vaadata :)

Okas siis, veel paar tundi tööd, ja siis, Eurovision, here we go!!!

GO ESTONIA GOOOOOOOO!!!!!!!!!!!!!!!!!

B-day and E-day :)

Eelmine pühapäev oli taas siis see päev, kui ma aasta vanemaks sain. Kui sain... Sest mulle tundub, et me saame siiski mingil määral aega kontrollida, ja mitte üldtuntud reeglite järgi elada, vaid neid enda omadega kohandada. Niisiis ei pea aeg meie jaoks olema vääramatu jõud, vaid võib olla ka sõbralik hoovus, kes sulle vahest vastu tuleb, ja mõneks ajaks peatub, arvestades ka sinu soove :) Kõik oleneb koostöösoovist.



Igatahes helistas laupäeval mulle Hannu, ja viis mu välja. Danke Hannu :) Oli täitsa lõbus, peaks mainima. Kuigi Angelis polnud eriti suurt rahvaste liiklemist, polnud see ka liiga tühi. Tehti isegi mingit showprogrammi, ja loomulikult sai taas kõvasti napsitatud.
Kuna Illar oli ära Pariisis ja Londonis, olin ma talle nö. majavalvur. Pühapäeva õhtul sirises uksekell, ja sisse kappas Lauri. Viis mintsa hiljem sirises uksekell taas, ja sisse kappas juba terve kari: Sven, Karla ja Renaldo.
Lauri oli kooki teinud, ja nii me seal istusime niimoodi toredasti. Pühapäeval eriti jooma ei kipu. Vahtisime telekast Eesti Lemmiklaulu Eurovisiooni eri, ja lobisesime niisama. Loomulikult sain kingitusi, mida ma armastan vägagi saada. Olles samal ajal ise suhteliselt vilets kinkide kinkija. Igal ühel oma anne :)
Sain nahkkoti, lõhna, luxshampooni ja balsami, DVD ja teatri pileti. Väga armas :)
Töö juurde viisin pannkooke soolaste ja magusate täidistega. Selline tore näksimine. Ja kollegid kinkisid mulle 5 liitrise õllepuntsu, mille kavatsen laupäeval ära lahendada, ja Chanelli deosticki.
Eks ma pean selle peo oma sõpradele kah kunagi maha, aga mõned ajad hiljem siiski. Kes kannatab, see kaua elab :)


Eile oli aga Eurovisiooni 1-ne eelvoor, kus Eesti veel ei osalenud. See, kus meie tshikid osalevad, toimub homme, 14-l mail.
Vaatasime seda sama seltskonnaga. Ainult Karla oli Tartus, ja Illar ikka veel Londonis.
Mis siin ikka öelda, lava oli viimase peal, ja tehnilised parameetrid muidugi parimad, mida 2009-l aastal maailmas võtta on. Võimas. Lugudega oli natukene teine lugu. Pooled neis olid haledad, või halenaljakad.
Edasi pääsesid siiski enamvähem normaalsed laulud.
Island, kelle laul ja laulja olid tõesti päris head. Siis muidugi Türgi, kuigi paljudele eestlastele selletaoline stiil ei meeldi. Aga kuna ma olen Türgis käinud, on mu suhtumine sellisesse stiili tunduvalt kodusem. Nii, siis ka Soome, kuigi see lugu oli kergelt 90-ndate maiguline, aga muidu täits tore. Rootsi ooperidiiva stiil polnud päris minu rida, aga arvata oli, et paljudele see siiski meeldib. Malta Chiara on muidugi klass omaette, kuigi see lugu pole nii tugev, kui olid tema kaks eelmist Eurovision entry´t. Portugal tundus mulle jube, aga samas Facebook paljastas mulle, et nii mõnedki mu headest sõpradest pidasid seda täitsa heaks looks.... ja nendel inimestel on minu teada täitsa hea muusika maitse. Noh, maitse üle ei vaielda. Andorra edasi ei saanud, kuigi oleks seda väärinud. Samas Bosnia-Herzogovina lugu sai, olles lausa üks fännide lemmikutest.... milliste fännide, tahaks ma küsida?! Israel mulle täitsa meeldis, kuigi videos pääses see lugu ikka palju paremini esile. Samas taas ei meeldinud see paljudele eestlastele. Armeenia oli taas mitte minu maitse, aga arvata oli, et edasi ta saab, kuna Lõuna- ja Kesk-Euroopas läheb selline stiil peale, ja mitte vähe. Rumeenia oli nagu kohalik Pussycat Dolls, ja polnud tal häda midagi. Täitsa kuulatav tütarlaste-pop.
Muidugi oli seal ka selliseid etteasteid ja laule, et karju vaid appi. Et miks-miks-miks. Samas meenub mulle, et mitte nii kauges minevikus, on ka Eesti selliseid lugusid sinna saatnud, mille peale ma olen suutnud vaid jõuetult sosistada, oh miks-miks-miks.
Ja mis vaheesinemine see veel oli...... armeekoor lõugas Katjushat nii et vähe polnud, ja helesinine lennuk, pluss roosa tank (sic!) toodi kah veel lavale. Oo man...... roosa tank, ma ei uskunud oma silmi :) Lõpuks kalpsasid lavale veel Tatu eided, ja selline see kompott siis oligi. Aga kõlbas vaadata küll.
Homme on teine eelvoor, ja ma siiralt loodan, et meie Sandra oma tüdrukute pundiga saab seekord edasi. Tegemist on tõesti looga, mida ei pea häbenema. Ma loodan, et ta pääseb ka laval esile. Ennem neid on kahjuks suur Ukrainlaste show, ja peale seda läikivad ja vananevad mehed Hollandist. Noh, ma ei taha midagi veel ennustada, aga loodan siiski kõige paremat. Alates Lätist, mis oli juba 2003-l aastal, pole me kuhugile saanud, ja üldse nagu arvestatavad olnud. Nüüd oleks aeg sellel asjal muutuda.
Siin aga mõned pildid mu üle-eelmisest sünnipäevast Tais. Minu lilled, ja minu tort (saabub Igoriga). Ja Bilan Dima kah mu embuses (mitte Tais, vaid Ateenas) :)

Operatsioon DVD-mängija. Amsterdami mälestus. Nädalalõpp.

Reede. Õhtu. Mida meile veel vaja on :) Nädalavahetus on alanud.

Töönädal oli nagu ta oli. Nagu ikka. Pidi tööd tegema, ja kohusetundlik pidi ka olema. Nagu ikka :)

Selleks nädalavahetuseks mul plaanid Puuduvad. Puuduvad suure P tähega. Täna lähen emergency missioonile. Laadin kodus DVD mängija kokku, ja viin Laurile. See ongi tegelikult Lauri oma, kui aus olla, ja oli minu käes ainult kasutamiseks. Tema oma viskas lõplikult otsad, ja kui aus olla, siis kasutab ta seda atribuuti minust ikka kordades rohkem. Ehk siis viin laenatud asja tagasi :) Ja ütlen aitäh, et seda kasutada sain :) Ja teen ühe kena kniksu kah :)

Aga mulle meenub praegust hoopis tänu Laurile meie eelmise aasta tripp Amsterdami. Äärmiselt lõbus ja lahe reis. Täpselt samal ajal, aasta tagasi, see toimus. Amsterdamis oli siis soe, puud olid lehtes, lilled õitsesid, inimesed käisid ringi särgiväel, ja nautisid saabunud suve. Ja meil oli seal nii mõnus. Amsterdam ongi mõnus. Pisike, aga kosmopoliitne. Väga hollandlik (rahvuslik), aga äärmiselt tolerantne. Inimsõbralik ja kirju.

Olime seal pika nädalalõpu. See oli tegelikult minu sõprade kingitus mulle sünnipäevaks. Pärast korraldasin, kodus tagasi olles, neile ka peo, mis oli ka tore, nagu alati.

Siin aga üks pildike Laurist Amsterdamis.

Ma väga igatsen Amsterdami. Väike coffee-shop, väike baarituur, ja hästi palju nalja :)

Chinatowni restoranid, ja jalgrattaga üle kanalisildade rallitamine, väliõhukohvikus chillimine ja palju ilusaid inimesi :) See ongi Amsterdam.

Aga see siin on Tallinn, ja Tallinn on kah mõnus, kui siin juhuslikult soe juhtub olema.

Igatahes, ilusat nädalavahetust!

Love is best thing, what´s gonna happen´ to us!

Mõnda aega olen ma tundnud ühte poissi. Heteroseksuaalne, ma kahjuks pakun. Aga äärmiselt sümpaatne ja kena. Väga kena. Mitte coverboy tüüpi, aga just sellise huvitava välimusega. Inimene, kelles on väga palju headust. Tead, sellest saad kohe aru. Ja selliseid inimesi pole just palju.

Me oleme siiski lihtsalt tuttavad. Räägime juttu, kui näeme, aga ei midagi enamat.

Mõned ajad tagasi sain ma aru, et ta meeldib mulle. Et selline võiks mu boyfriend olla. Et tema võikski mu boyfriend olla. Ma lihtsalt mängisin selle mõttega, sest ma tean, et ma ei näita, ega ütle talle seda kunagi välja, kuidas ma teda vaatan, ja mida ma tema vastu tunnen. Selline salakiindumus :)

Ja mõni päev tagasi tuli ta mulle keset päeva vastu. Ees prillid, ja igati viksi välimusega. Ma ei pannud kiirustades teda tähelegi, aga kui ta mind nähes naeratas, ja ma sain aru, et keegi naeratab mulle, ja ma ta ära tundsin, siis käis mul jõnks südame alt läbi. Teretas ja edasi ta sealt läkski. Talle sobisid need prillid.

Niisiis taipasin ma, et jah, olen vist kergemat sorti armunud olekusse jõudnud :)

Mulle meeldib see tunne. Ma tean ka, et see on mul selle poisi vastu selline salajane ja armas, heatahtlik kiindumus, mis vaikselt lihtsalt möödub. Ja kunagi tulevikus, kui me kusagil taas näeme, ma naeratan, ja mõtlen soojalt, et kui sa vaid teaksid, mida ma sinu vastu ühel ilusal kevadel tundsin :)

Ma olen õnnelik, et ma seda tunnet veel unustanud pole :) Kevad ju!

Ja ma kavatsen sel kevadel ja suvel väga romantiline olla, ja väga palju armastada :) Väga palju! Ja ma tean, et see üks ja õige jalutab mulle ühel ilusal ja soojal (või olgu kasvõi külmal) päeval-õhtul-ööl-hommikul vastu, vaatab mulle silma, ja mina talle, ja me saame mõlemad aru, et see keda me siis enda vastas näeme, ongi see minu oma! Päris minu oma :) Meile mõlemale :)

Olgu, ma tean, et see on nii magus ja roosa ja lääge, mida ma siin nüüd kirjutasin, aga ma kavatsengi olla just selline, arvaku teised, mis tahavad :)

Love is all we need!!!!!!!

Neljapäevased mõtted....

Täna on neljapäeva õhtu, ja käes on maikuu mis maikuu. Tore muidugi.

Nädal on päris kiiresti läinud. Suhteliselt samalaadne omasuguste seas. Käin tööl, ja siis kas koju, või paar korda ka Lauri poole. Lauri juures on tore, sest siis saab niisama lobiseda ja koos telekast tulevaid saateid kommenteerida. Minusugusel sotsiaalsel "loomal" läheb üksi kodus olles vahest lihtsalt igavaks see üksi olemine.

Telesaadetest aga siin üks lugu. Kanal 2-e reporterist tulnud võikast loost. Nii kanal kahelik, nii reporterlik, nii eestilik! Ühes külas nimelt on alkohoolikust mees, äärmiselt ebameeldiv inimene. Põhimõtteliselt jätis ja kõnts, kes tapab ja ründab küla loomi noa, vikati, haamri, või millega iganes veel. Naabritel sai sellest kõrini, ja nad kaebasid asja kohtusse. Väga õieti tegid muidugi. Igastahes kohtukutsetele see mees ei reageeri, ja vihast vahutades, agressivselt seina tagudes, teatas ta kaamera ees praalides, et tema sõbrad teevad nende naabrivanamuttidega, kes tema peale kaebasid, üks-null, ja öelgu nad varsti oma eludele head aega. Just like that. Samal ajal tuli taustaks Koit Toome lugu "Sellest Saab Meie Suvi". Asja teeb võikaks just see, kuidas reporter seda kajastas, ja selle kokku oli monteerinud. Põhimõtteliselt tuleb telekast avalik tapmisähvardus, ja nemad lasevad taha seda laulu. Kujuta seda oma vaimusilmis ette. See näitab, kui rõve see saade reporter on, ja kuidas ta väärkujundab keskmist eestlast just selles suunas, mida me inimese juures kõige rohkem ei salli: ülbus, lugupidamatus, vihkamine ja kaastunde puudumine. Selliseks rullnokaks, kellele tapmisähvardus on lihtsalt meelelahutus ja huumor.... ma isegi ei suuda ega taha siia juurde enam midagi lisaks kommenteerida. Aga see paneb mind mõtlema, et kas ma ikka pean oma ülejäänud elu sellises riigis veetma, kus selline suhtumine ja mentaliteet on nagu telekanali primetime saate põhiiseloom, kultiveeritud hoiak. Sest järelikult on see ja saab olema ka siinse rahva keskmine ja enamlevinud suhtumine ja hoiak!

Igatahes olen ma seda juba ennem mõelnud, ja teen nüüd lihtsalt teoks, et kanal kahe reporter jääb minu arvelt ühe vaataja võrra vaesemaks. Kusagile peame me piiri tõmbama. Minu oma läks siit

.

Eelmine nädalavahetus muide, jatkus kenasti, kui nüüd möödunud aegu meenutada.

Reedel istusime tüdrukute ja mõne poisiga Illari juures. Kuulasime chilli mussi, ja veetsime lihtsalt hästi aega. Mõni naps käis muidugi asja juurde :) Välja ei läinud, ja õieti tegime.

Laupäeval see-eest vaatasime Koorilahingu saadet, mille oleks ülekaalukalt pidanud võitma WAF koor, aga võitis saate kõige nõrgem, tüdrukute harrastuskoor Tõrvast. Eesti maarahvas sai jälle ärapanemist demonstreerida, et umbes, teeme sellele linnavurlede kambale ära. Nii tavaline :)

Sest nii see ju oli. Loogiline on, et valitakse parim, mitte ei helistata pimesi kellegi poolt, kes esindab nagu mingit olematut minusarnasust. Antud juhul lihtsat maarahvast siis. Vaesed Tõrva tüdrukud olid siin kõige suuremad ohvrid. Väga rumalalt kukkus igastahes välja. Aga noh, võitis kes võitis, nauditav oli see saade igal juhul. Ja ma armastan Aunaste kommentaare!

Hiljem liitus ka Hannu, ja teadagi viis tee Angelisse. Kuna seal esines Cherry Wine´i nimeline drag, kes on väga lõbus "daam" NYC-st. Pühapäeval olime taas Illari juures, ja vahtisime Eesti Laulu. Kah tore saade.

Selline see eelmine nädalavahetus siis oligi.

Tuleva kohta aga ei oska nagu midagi veel öelda.

Illar ja Reio on Londonis. Kuni kolmapäevani. Kadestan, ja päris tõsiselt.

Arvan, et hängin Lauriga.

Sellised lood siis.

Aga ilusat reedet, ja kenat nädalavahetust kõigile :)

Ja järgmine nädal on juba Eurovisiooni nädal!

Next day.....

Ma unustasin oma Paul Smith´i kotti eile öösel Angelisse. Täna olen ma tööl, aga uksekaart jäi eelmainitud kotti. Loomulikult! Thnx goodness, ma sain lõpuks siiski sisse, tänu armasale kolleegile Annely, sest muidu oleks kirja läinud ropp tööluus, ja sellele oleks kergemal juhul järgnenud räme noomitus. Ja halvimal juhul poleks see olnud mitte ainult räme noomitus, vaid crash´iv töölt vallandamine, ja siis oleks asi olnud ikka päris pees.... Viimase aja sündmused tööareenil on tegelikult vist kõik ettevaatlikuks teinud, sest aru saada on, et töökoht pole mitte kellegile iseenesest mõistetav ja kindel asi.

Kotti jäi ka wifi kaart, nii et adjöö Facebook, HI5, Twitter ja muud seksikad netilehed, kuhu ma hetkel nii hirmsasti sisse himustaks logida (tööarvutis on nendele saitidele blokk peale pandud).

Oeh, ja ma magasin ainult vaevased 3-4 tundi. Arva ära, kas sellest piisas?! Kui ma veetsus nina puuderdamas käisin, vaatas mulle peeglist vastu äärmiselt kummaline, kergelt öövastav ja rariteetne loom: maismaavaal. Ehmatasin ennast kangeks, sest ma arvasin, et ma pole seal üksi...aga hetk hiljem taipasin siiski, et see on minu enda peegelpilt seal peeglis, mis peegeldab füüsiliselt minu enda veedetud ööd Volbril... Kas ma jätkan?

Ok, ma jätkan. Puudel ja põõsastel on suured rohelised pungad :) Võililled on kohe õitsele puhkemas :) Päike ei ole enam haige ja kaame näoga, vaid naeratab bling-bling isegi siis, kui temperatuur pole veel päris see (ehk soooooooeeeeee) mida ootaks ja tahaks! Ja sõbrad on ikka needsamad, kelleks sa neid pead :) Või isegi paremad :) Kas saab veel imalamaks minna?! Saab-saab :) Ok, ma jätkan :)

Eile siis oli selline päev, et kõigepealt olin tööl. Kuu viimane päev..... ei midagi lõbusat. Lisaks sellele jooksid omad asjad nii kokku, nagu mikrijuhe ümber hullunult viskleva ja väänleva, pealegi äärmiselt halva harrastuslauja kaela nurgataguses karaokebaaris, kus klaasi laua peale panna ei saa, sest see on nii tümaks ja auklikuks tambitud (muide isiklik kogemus)....

Aga just siis kui see juhe mind juba niimoodi kägistas, et mul pilt eest hakkas kaduma, sain ma aru, et võta raisk see juhe, ja keera kaela ümbert ära, ja hinga lahedalt edasi. Naerata, ja ole lihtsalt rõõmus, sest maailma lõpp pole veel kaugeltki käes (kas pole mitte armas tõdemus).

Niisiis läksime eile Illari ja Reioga Krissu sünnale, ja see oli parim asi, mis juhtuda sai. Kurtsin rõdul oma muret ja deprekat Illarile, ja tegelikult sellest juba piisas, sest teada tuntud tõde on, et räägi ja jaga, siis hakkab kergem. Illar jääb alati positiivsele seisukohale, kui talle midagi kurta. Proovib pakkuda probele pigem positiivsemat vaatevinklit, ja ka võimalikke lahendusi, mitte ei hakka sind tampima. Mis muide näitab, et eestlased polegi nii masendunud ja negatiivsed tegelased, kui räägitakse. Või on mul oma sõpradega lihtsalt vedanud!? Loogika, et on :) Aga ma olen ka neid hoolikalt valinud (vastik egoist) :)

Krissu oli armastusväärne nagu alati. Ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma temaga räägin, mõjub see rahustavalt.

Sirje tegi äärmiselt head lõhet, ja näitas maailma lahedamaid pilte Itaaliast. Ma pole eriline Itaalia fänn, aga nende piltide järgi tekkis isu küll see maa lõpuks ära näha.

Niisiis väga relaxing ja tore oli sünnipäev. Just see, mida mul vaja oli.

Hiljem muidugi pliks-plaks, läks tee suora X-baari, kus oli ees juba Lauri, ja muud loomad. Lauri noomis mind, aga samal ajal siiski lohutas ka (mäletad, ma rääkisin, et ma siplesin probleemses deprekas). Noh, mida muud nad minuga ikka peale hakkavad. Peksa nagu ei anna, nii et üle jääb ainult pai teha :) Hea seegi. Peks pole minu puhul kunagi aidanud.

Järgmisena vaarusime Angelisse, kust mind visati välja vist pesuveega.... hommikul viimaste seas :)

Sealt vaarusin Illari juurde, ja magasin ainult mõned napid tunnid, nagu eelnevalt juba mainisin. Hommikul serveeriti mulle kohvi, ja saadeti kenasti tööle. Kas pole jälle armas :)

Vot, selline see Volber siis oligi.

Rohkem ei viitsi kirjutada.

Pakaaa.