Neljapäevased mõtted....

Täna on neljapäeva õhtu, ja käes on maikuu mis maikuu. Tore muidugi.

Nädal on päris kiiresti läinud. Suhteliselt samalaadne omasuguste seas. Käin tööl, ja siis kas koju, või paar korda ka Lauri poole. Lauri juures on tore, sest siis saab niisama lobiseda ja koos telekast tulevaid saateid kommenteerida. Minusugusel sotsiaalsel "loomal" läheb üksi kodus olles vahest lihtsalt igavaks see üksi olemine.

Telesaadetest aga siin üks lugu. Kanal 2-e reporterist tulnud võikast loost. Nii kanal kahelik, nii reporterlik, nii eestilik! Ühes külas nimelt on alkohoolikust mees, äärmiselt ebameeldiv inimene. Põhimõtteliselt jätis ja kõnts, kes tapab ja ründab küla loomi noa, vikati, haamri, või millega iganes veel. Naabritel sai sellest kõrini, ja nad kaebasid asja kohtusse. Väga õieti tegid muidugi. Igastahes kohtukutsetele see mees ei reageeri, ja vihast vahutades, agressivselt seina tagudes, teatas ta kaamera ees praalides, et tema sõbrad teevad nende naabrivanamuttidega, kes tema peale kaebasid, üks-null, ja öelgu nad varsti oma eludele head aega. Just like that. Samal ajal tuli taustaks Koit Toome lugu "Sellest Saab Meie Suvi". Asja teeb võikaks just see, kuidas reporter seda kajastas, ja selle kokku oli monteerinud. Põhimõtteliselt tuleb telekast avalik tapmisähvardus, ja nemad lasevad taha seda laulu. Kujuta seda oma vaimusilmis ette. See näitab, kui rõve see saade reporter on, ja kuidas ta väärkujundab keskmist eestlast just selles suunas, mida me inimese juures kõige rohkem ei salli: ülbus, lugupidamatus, vihkamine ja kaastunde puudumine. Selliseks rullnokaks, kellele tapmisähvardus on lihtsalt meelelahutus ja huumor.... ma isegi ei suuda ega taha siia juurde enam midagi lisaks kommenteerida. Aga see paneb mind mõtlema, et kas ma ikka pean oma ülejäänud elu sellises riigis veetma, kus selline suhtumine ja mentaliteet on nagu telekanali primetime saate põhiiseloom, kultiveeritud hoiak. Sest järelikult on see ja saab olema ka siinse rahva keskmine ja enamlevinud suhtumine ja hoiak!

Igatahes olen ma seda juba ennem mõelnud, ja teen nüüd lihtsalt teoks, et kanal kahe reporter jääb minu arvelt ühe vaataja võrra vaesemaks. Kusagile peame me piiri tõmbama. Minu oma läks siit

.

Eelmine nädalavahetus muide, jatkus kenasti, kui nüüd möödunud aegu meenutada.

Reedel istusime tüdrukute ja mõne poisiga Illari juures. Kuulasime chilli mussi, ja veetsime lihtsalt hästi aega. Mõni naps käis muidugi asja juurde :) Välja ei läinud, ja õieti tegime.

Laupäeval see-eest vaatasime Koorilahingu saadet, mille oleks ülekaalukalt pidanud võitma WAF koor, aga võitis saate kõige nõrgem, tüdrukute harrastuskoor Tõrvast. Eesti maarahvas sai jälle ärapanemist demonstreerida, et umbes, teeme sellele linnavurlede kambale ära. Nii tavaline :)

Sest nii see ju oli. Loogiline on, et valitakse parim, mitte ei helistata pimesi kellegi poolt, kes esindab nagu mingit olematut minusarnasust. Antud juhul lihtsat maarahvast siis. Vaesed Tõrva tüdrukud olid siin kõige suuremad ohvrid. Väga rumalalt kukkus igastahes välja. Aga noh, võitis kes võitis, nauditav oli see saade igal juhul. Ja ma armastan Aunaste kommentaare!

Hiljem liitus ka Hannu, ja teadagi viis tee Angelisse. Kuna seal esines Cherry Wine´i nimeline drag, kes on väga lõbus "daam" NYC-st. Pühapäeval olime taas Illari juures, ja vahtisime Eesti Laulu. Kah tore saade.

Selline see eelmine nädalavahetus siis oligi.

Tuleva kohta aga ei oska nagu midagi veel öelda.

Illar ja Reio on Londonis. Kuni kolmapäevani. Kadestan, ja päris tõsiselt.

Arvan, et hängin Lauriga.

Sellised lood siis.

Aga ilusat reedet, ja kenat nädalavahetust kõigile :)

Ja järgmine nädal on juba Eurovisiooni nädal!