Next day.....

Ma unustasin oma Paul Smith´i kotti eile öösel Angelisse. Täna olen ma tööl, aga uksekaart jäi eelmainitud kotti. Loomulikult! Thnx goodness, ma sain lõpuks siiski sisse, tänu armasale kolleegile Annely, sest muidu oleks kirja läinud ropp tööluus, ja sellele oleks kergemal juhul järgnenud räme noomitus. Ja halvimal juhul poleks see olnud mitte ainult räme noomitus, vaid crash´iv töölt vallandamine, ja siis oleks asi olnud ikka päris pees.... Viimase aja sündmused tööareenil on tegelikult vist kõik ettevaatlikuks teinud, sest aru saada on, et töökoht pole mitte kellegile iseenesest mõistetav ja kindel asi.

Kotti jäi ka wifi kaart, nii et adjöö Facebook, HI5, Twitter ja muud seksikad netilehed, kuhu ma hetkel nii hirmsasti sisse himustaks logida (tööarvutis on nendele saitidele blokk peale pandud).

Oeh, ja ma magasin ainult vaevased 3-4 tundi. Arva ära, kas sellest piisas?! Kui ma veetsus nina puuderdamas käisin, vaatas mulle peeglist vastu äärmiselt kummaline, kergelt öövastav ja rariteetne loom: maismaavaal. Ehmatasin ennast kangeks, sest ma arvasin, et ma pole seal üksi...aga hetk hiljem taipasin siiski, et see on minu enda peegelpilt seal peeglis, mis peegeldab füüsiliselt minu enda veedetud ööd Volbril... Kas ma jätkan?

Ok, ma jätkan. Puudel ja põõsastel on suured rohelised pungad :) Võililled on kohe õitsele puhkemas :) Päike ei ole enam haige ja kaame näoga, vaid naeratab bling-bling isegi siis, kui temperatuur pole veel päris see (ehk soooooooeeeeee) mida ootaks ja tahaks! Ja sõbrad on ikka needsamad, kelleks sa neid pead :) Või isegi paremad :) Kas saab veel imalamaks minna?! Saab-saab :) Ok, ma jätkan :)

Eile siis oli selline päev, et kõigepealt olin tööl. Kuu viimane päev..... ei midagi lõbusat. Lisaks sellele jooksid omad asjad nii kokku, nagu mikrijuhe ümber hullunult viskleva ja väänleva, pealegi äärmiselt halva harrastuslauja kaela nurgataguses karaokebaaris, kus klaasi laua peale panna ei saa, sest see on nii tümaks ja auklikuks tambitud (muide isiklik kogemus)....

Aga just siis kui see juhe mind juba niimoodi kägistas, et mul pilt eest hakkas kaduma, sain ma aru, et võta raisk see juhe, ja keera kaela ümbert ära, ja hinga lahedalt edasi. Naerata, ja ole lihtsalt rõõmus, sest maailma lõpp pole veel kaugeltki käes (kas pole mitte armas tõdemus).

Niisiis läksime eile Illari ja Reioga Krissu sünnale, ja see oli parim asi, mis juhtuda sai. Kurtsin rõdul oma muret ja deprekat Illarile, ja tegelikult sellest juba piisas, sest teada tuntud tõde on, et räägi ja jaga, siis hakkab kergem. Illar jääb alati positiivsele seisukohale, kui talle midagi kurta. Proovib pakkuda probele pigem positiivsemat vaatevinklit, ja ka võimalikke lahendusi, mitte ei hakka sind tampima. Mis muide näitab, et eestlased polegi nii masendunud ja negatiivsed tegelased, kui räägitakse. Või on mul oma sõpradega lihtsalt vedanud!? Loogika, et on :) Aga ma olen ka neid hoolikalt valinud (vastik egoist) :)

Krissu oli armastusväärne nagu alati. Ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma temaga räägin, mõjub see rahustavalt.

Sirje tegi äärmiselt head lõhet, ja näitas maailma lahedamaid pilte Itaaliast. Ma pole eriline Itaalia fänn, aga nende piltide järgi tekkis isu küll see maa lõpuks ära näha.

Niisiis väga relaxing ja tore oli sünnipäev. Just see, mida mul vaja oli.

Hiljem muidugi pliks-plaks, läks tee suora X-baari, kus oli ees juba Lauri, ja muud loomad. Lauri noomis mind, aga samal ajal siiski lohutas ka (mäletad, ma rääkisin, et ma siplesin probleemses deprekas). Noh, mida muud nad minuga ikka peale hakkavad. Peksa nagu ei anna, nii et üle jääb ainult pai teha :) Hea seegi. Peks pole minu puhul kunagi aidanud.

Järgmisena vaarusime Angelisse, kust mind visati välja vist pesuveega.... hommikul viimaste seas :)

Sealt vaarusin Illari juurde, ja magasin ainult mõned napid tunnid, nagu eelnevalt juba mainisin. Hommikul serveeriti mulle kohvi, ja saadeti kenasti tööle. Kas pole jälle armas :)

Vot, selline see Volber siis oligi.

Rohkem ei viitsi kirjutada.

Pakaaa.