Bangkok-Pattaya, DD Inn, November 2008

Kusagil varem jäid mul siin pooleli minu reisimuljete meenutused eelmise aasta novembritripist Illariga Taisse. Ma siis jätkan :)
Bangkok-Pattaya.
Olime Illariga juba mõned päevad Bangkokis olnud, ja ihu ning hing ihaldas vaheldust. Merd ja päikest, kui aus olla :)
Tavaliselt oleme me sinna bussiga sõitnud. See on imelihtne. Taksoga Ekemai bussijaama (nii 50 bahti), ja sealt edasi bussiga (120 bahti) juba Pattayale, mis lähevad iga natukese aja tagant. Sõit on kiire ja korralik, bussid täitsa normaalsed. Varem võttis see aega natuke kauem, aga nüüd, kui uus kiirtee on täiesti valmis, saab kohale kõigest paari tunniga. Ja Pattaya bussijaamast ühistaksoga (30 bahti) siis viimane ots, 15 mintsane sõit Jomtienini. Kusjuures läbi Pattaya, nii et saad muiates juba kesklinnas chillivaid inimloomade horde vahtida :) Ja inimloomi leidub seal tõepoolest igat sorti. Karvaseid ja sulelisi :) Seekord aga, kuna me olime eelmine öö päris varaste hommikutundideni liikvel olnud, teatas Illar, et me läheme Pattayale hoopis limuga. Et laiame natuke :) Limu saab nii 1000 bahtiga kätte. Limusiin on Tais mitte see pikk kolakas, mida me Eestis arvame limusiiniks olevat, vaid tavaline, paremas korras uus sõiduauto, mis pole päris takso. Me olime niisiis mitte eriti värsked, ja Illarile tundus, et see taksoga bussijaama, sealt bussiga edasi, ja sealt veel taksoga hotelli sõitmine on meile liiast mis liiast. Mis mul muud üle jäi, kui nõustuda. Ja tegelikult tundus see mulle lausa ahvatlevana, see võimalus :) No kes ei armastaks mugavust :)
Kuna Tais saab kõike, mida sa ihaldad, koheselt organiseerida, oli limu viie mintsa pärast juba kenasti trepis. Meil alles hommikukohvid pooleli, ja suitsud tegemata. Pole hullu, limu ootas kannatlikult, kuni me valmis olime, Sefka Ilefkast (7Eleven) mõnnad joogid kaasas, ja here we go, Pattaya :)
Sõit oli mõnus, nagu oligi arvata, kui mitte arvestada seda, et vahepeal hakkas ootamatult lausvihma sadama. Nagu sein tuli alla. Nähtavus vähenes nullini, ja tee muutus ikka väga libedaks. Kui nüüd käsi südamele panna, siis võttis ikka kõhedaks küll, sest sellise vihmaga on avariid kerged tulema. Kas kimad ise metsa (palmisallu), või kimab keegi sulle sisse. Õnneks nii ei läinud, ja Pattayale jõudsime me elusate ja tervetena.
Me elasime Illariga eri hotellides. Mis aga siiski asetsevad täiesti kõrvuti. Kuidagi nii on see aegade jooksul välja kujunenud.
Minu DDInn nimeline hotell valmistas mulle aga täieliku üllatuse. Aastate eest, kui ma seal esmakordselt peatusin, oli see odav, kuid mugav paik. Samas aga oli sealne ööportjee kuri kui kobra. Ei saanud sa kedagi oma tuppa vedada, ja ka muidu oli ta kõike muud kui meeldiv olend.
Hiljem vahetusid omanikud, ja asjad muutusid ikka palju sõbralikumaks. See, mis selle hotelli mulle armasaks muutis, oli see, et ta oli mõnusalt odav, puhas, täpselt ranna ligidal, ja toas oli olemas kõik, mida üks farang oli harjunud saama.
Seekord aga oli asi veelgi rohkem paremuse poole muutunud! Kõigepealt oli juba eemalt näha, et all asuv fuajee oli tundmatuseni muutunud. See oli nagu restoran-lounge nüüd. Seinad kenas toonis värvitud, uus korv- ja muu mööbel muretsetud, kena valgustus.
Ja siis sammub mulle vastu minu enda oma Joe-poiss! Minu armas Joe´kene :) Siin temast pilti pole, aga edaspidi tuleb.
Väljas rippus suur vikerkaarelipp, ja kõik paistis olevat palju rõõmsam kui varem.
Joe kaisutas mind, ja teatas, et ta on nii-nii õnnelik, et ma tulin. Yeah baby, yeah, muidugi ma tulin, ja ma olen rohkem kui õnnelik, et ma siin saan olla :) Et kui ta nägi mu broneeringut, pani ta kinni just selle toa, kus ma alati olen armastanud olla. Ja Joe juba teab, millist tuba ma armastan, sest ta on nii mõnedki ööd, minu eelnevatel visiitidel seal minuga koos veetnud :) Joest, kes oli varem tööl "?-Mark" baaris, oli nüüd saanud hotelli manager. Ja Joe oli mulle valmistanud ka sellise üllatuse, mis mulle siiralt pisara (Swarovski kristalli) silmi tõi- minu toas ootas mind roosikimp, millele oli lisatud tagasihoidlik paberike kirjaga: "Welcome to DDInn, Ivar! Joe". Nunnumeeter hüppas lakke :) Tegi ikka õnnelikuks küll. Noh, aga Joega meil ongi selline eriline suhe.... :)
Hotellil on nüüd uued omanikud. Taani-Tai paar. Kusjuures seda Tai poissi teadsin ma kah varasemast ajast, ja tegemist on väga toreda tüübiga. Niisiis oli minu jällenägemisrõõm missugune :) Siin pildil on ta mustas särgis, ja kaisutab mind :) Kas pole armas :) Sellised hotelliomanikud mulle meeldivad! Ta boyfriend oli samuti tore ja äärmiselt sõbralik tegelane.

Sellest hotellist, mis ennem oli olnud kergelt vaenulik, ja siis neutraalne, oli nüüdseks saanud rõõmsameelne gayhotell. Ja muide, ma olen kindel, et just tänu sellele, et mina selle endale igakordseks elupaigaks välja olen valinud :) Kuidagi teisiti ei saanud need asjad minnagi. Ja näha oli, et hotellil läks hästi.
Kui ennem oli all lage plats, ja kole ruum, siis vähe ülesvuntsimist, uus mööbel, õige valgustus, ja head teenindajad olid selle muutnud üheks igati meeldivaks oaasiks, kus kas hommikul, või siis kasvõi päeval, rääkimata õhtutest, sai meeldivalt istuda ja jalga sirutada. Seal sai kõike. Süüa, juua, niisama chillida, lobiseda, ja ennast lihtsalt hästi tunda. Ja see oli kogu aeg rahvast täis. See koht meeldis inimestele.
Samuti olid uuenduskuuri saanud toad. Seinad olin värskema värvi all, linad-rätikud uuemate vastu vahetatud, vannitoas uued boilerid ja hügieenilisem olukord, toas uued ja uhkemad konditsioneerid. Mida sa veel õnneks vajad :)
Vot näed, saab küll. Õiged inimesed, õige koht, õige suhtumine, ja õige kontseptsioon, ja asi toimib! Me olime Illariga heas mõttes suisa kadedad, et me ise seda kohta ei oma, ja seda asja seal ei aja. Niivõrd lihtsalt geniaalne tundus see kontseptsioon. Aga et sellest aru saada, peab sealt ise läbi käima.
Niisiis on see hotell nüüd lausa õigustatult mu teine kodu Pattayal :)