Lauriga Berliinis

Eile kärutasin ennast peale tööd Lauri juurde. Ma vihkan seda linna ühest otsast teise liiklemist. Mis sest, et Tallinn selline minilinn on, ja vahemaad ju väikesed. Aga see selleks. Ikkagi vihkan.

Sõime pastat ja ma kuulasin tema muljeid reisist Kanaari saartele.

Mul on mingi eelarvamus nende Kanaaride, Tenerifede ja Egiptuste vastu, kuhu meie tublid Eesti kodanikud oma paketireise ostavad. Ja just nimelt selle tõttu, et seal palju eestlasi käib, ma sinna ei tahagi minna. Eestlased kuskil, tähendab automaatselt probleeme ja vingus-pirtsakat suhtumist-nägusid. Ma tahan puhkusel chillida, pidutseda, vabadust. Et unustada kõik probleemid ja tavarutiini, mille eest ma tegelikult ju puhkusele põgenengi. Enamus eestlasi seda ei oska, vaid vaatavad kõike oma mätta otsast, ja loodavad, et ka mujal peab olema elu nagu Eestis. Samuti see avalikult halvustav, lugupidamatu ja ülbe suhtumine sealsetesse inimestesse ja elusse. Seda oskavad ainult eestlased. Noh, kindlasti on ka lahedaid eestlasi ja nõmedaid muust rahvusest reisijaid, aga eestlased jäävad eestlastena mulle kui eestlasele silma-kõrva. Ma lihtsalt olen pidanud päris mitmeid kordi suhteliselt piinlike situatsioone taluma ja pealt nägema, ükskõik missuguses maailma otsas ma olen siis ka olnud, et laiatakse ja ülbitsetakse, ollakse ülimalt negatiivsed ja agressiivsed. Nagu oleks heatahtlikus ja aru saada püüdev meel midagi eestlastele mitteomast.

Ja rohkem ma seda teemat puudutada ei taha, sest ma ei viitsi oma tuju sellega rikkuda.

Igatahes vitsutasime me Lauriga pastat, ja korraliku inimesena andis ta mulle kronoloogilises järjestuses teada mida ta seal tegi ja kus ta käis. Väga lõbus :)

Ma arvan, et ma peaksin isegi seal kunagi ehk ära käima. Ega seal vaatamisväärsusi ju eriti pole, aga see eest väga lõbus ööelu.... ning mina ja ööelu kuulume vägagi ühte :P Teadmiseks, et ma olen oma loomu poolest väga korralik ja tasane inimene, ja kõiges selles, et ma metsikutele pidustustele sattun, on süüdi mu sõbrad, kellel on minu üle "halb mõju" :D Lihtne ja loogiline. LOL

Muidugi oli ta liiga pruun selleks, et mind mitte kadedaks teha, ja liiga puhanud, et mitte mulle meelde tuletada, kuidas ma tahaks 24/7 isegi puhata. Vähemalt tundub mulle hetkel, et ma pole elu sees kordagi puhanud. Milline enesehaletsus ja -petmine, sest olen ikka küll, ja olen ka kenasti pruun ka olnud. Ja mitte vähe :)

Mulle tuli hoopis meelde meie ühine reis Berliini, mis oli minu eelmise aasta üks lahedamaid. Tegelikult natuke parem, kui mõni teine eelmise aasta reis, sest tegelikult olid nad kõik head ja toredad. Ma vist ei oskagi viletsalt reisida.

Berliin on üldse selline kummaline ja omapärane linn. Seal ülejäänud Saksamaaga midagi ühist otsida, on suhteliselt mõtetu. Liiga vabameelne ja sõbralik, et olla tõsi. Liiga odav, et aru saad, et tegelikult oled ühes suuremas ja arenevamas Euroopa metropolis. Liiga palju kontraste, et igav hakkaks.

Me elasime ühes väga lahedas stuudiokorteris Ida-Berliini keskuses(noh, neid on seal küll mitu). Kuna olen varem resideerunud ainult lääne pool, siis oli see mulle uus ja huvitav elukeskond. Suur, klaasuksega külmkapp oli minu tulekuks pilgeni õlut täis laotud (Lauri saabus varasema lennuga), ilm oli super, ja linna valdas jalgpalli maailmameistrivõistluste palavik. Isegi meie saime sellest nakatatud, ja vaatasime neid heitlusi telekast nagu vanad jalgpallihullud :)

Maailmatasemel on seda tõesti huvitav vaadata. Ma lõpuks juba teadsin parimate mängijate nimesidki :) Ohhooo!

Niisiis olime orienteeritud Berliini ida poolele, ja lääne poole põikasime vaid üheks õhtuks. Ida pool ongi boheemlaslikum. Oma võludega.

Tõeliseks hitiks sai jääkülm Jägemeister, mille jaoks sealsetes baarides on lausa oma masinad. Igatahes lasime sellel igal pool voolata, kuhu me ka sisse astusime. Asjale aitas kaasa ka see, et pidevalt oli igal pool mingi happy hour, mille vastu meil polnud loomulikult midagi :)

Sealsed türklaste dönerkebabid on samuti väga head. Lisaks kebabile armastan ma nende pakutud grillkana fetajuustu salatiga. Minu Berliini spetsialiteet. Nami-nami.

Ida poolel näeb ka selliseid inimesi, kes nagu ongi ida inimesed. Ossid, kes nagu keelduks muutumast. Aga miks nad peaksidki. Kedagi see ju ei sega. Berliini võlu ongi selles, et kõik on sellised, nagu nad tahavad olla, ja kõik elavad rahumeelselt, eelarvamustevabalt, teineteise kõrval.

Nii mõnus oli linna peal ringi jalutada. Kiirustamata. Istuda maha tänavakohvikutesse, vaadata inimesi, laisalt oma drinki limpsida ja ajal voolata lasta.

Käisime ooperipileteid ostmas, ja kõrval oli väga chic kohvik. Nimi oligi Café Opera. Seal oli ettekandjaks maailma kõige ilusam noor mees. Ma nagu lihtsalt vaatasin, et näed sa siis, vahest loodus annab nii, et sünnib ka nii silmapaistvalt ilusaid inimesi. Ei mingit flirti ega tagamõtet minu poolt. Poiss oli lisaks sellele silmnähtavalt hetero. Ometi oli ta nii elurõõmus ja ilmselgelt teadlik oma kenadusest. Lisaks vist ka suhteliselt seiklusaldi olemusega. Igatahes vahetus ta kõnnak peale seda vägagi koketeerivaks ja pilk kaval-meelaks, kui mu pilku märkas. Umbes nagu, lets have some fun, mul ongi praegust igav. Päris tore oli seda mängu mängida. Meenusid need raamatutest loetud ajad, mida Berliin elas 30-ndatel. Sama linn, sama aura. Miski ei muutu. Väikeste vaheaegadega, aga ta tuleb tagasi :) Kergelt paheline ja lõbujanuline linn.

Edasi jalutasime Brandenburgi väravate poole, ja möödusime ühest tavalisest, järelkäru moodi hamburgeriputkast. Äkki hakkas läbi kõlarite keegi klouni häälega hüüdma: hamburger, fanta, cola, hamburger, fanta, cola! Nagu kutsuks meid. Me lihtsameelsetena astusime ligi, kuigi kõht oli ju tegelikult täis. Vaatasime, et asi pole nagu päris. Et midagi on nagu valesti. Esiteks juba see, et sees polnud leti taga kedagi näha. Siis saime aru, et tegemist on performance´ga. Kaasaegne kunst läbi nalja ja igapäevase atribuutika. Alguses tundsime end suht lollina, ja vaatasime ümber, et ega keegi meie haneksminemist ei näinud. Siis naersime end kõveraks, ja jalutasime uuesti edasi-tagasi sellest putkast mööda, sest saime aru, et see hääl käivitub seal sees automaatselt, nii kui keegi möödub.

Brandenburgi väravate ligidal oli hiljaaegu avatud holokausti mälestusmärk. Mitte klassikaline mälestusmärk. See koosnes üsna suurele territooriumile, nõo sisse vajuvatest kiviplokkidest. Kuna oli juba pimedaks läinud, siis saime seal täiesti unustamatu kogemuse. Sa jalutad seal vahel, tee viib alla, valgus kaob, ja kiviblokid su ümber muutuvad üha kõrgemaks ja tunne rusuvamaks. Mida rohkem edasi, seda masendavam see tundus. Siis hakkab tee ülespoole suunduma, ja valgus tuleb tagasi. Igatahes pani see mind väga mõtlema. Kui ma seda tunnet meenutan, siis on see midagi, mis nagu jääb eluks ajaks meelde. Noh, kunstnik on loonud midagi, mis ei ole ainult vaatamiseks, aga ka tundmiseks.

Ma ei taha siin üldse kirjutada nendest baariöödest ja muust sellisest. Eriti veel selle tõttu, et ma ei olnud seal üksi. Teiste elust kirjutamine pole minu rida. Las räägivad ise, kui heaks arvavad :) Blog kuulub avalikku internetiruumi, kus igaüks saab seda ka lugeda, ja oma nägemuse järgi tõlgendada. Ma arvan, et sellega on see ka seletatud.

See pilt on seal Berliinis, Café Operas tehtud.

Ma armastan Berliini!

Kuninga solvamine

Täna lugesin uudistest, et üks 57 aastlane Sveitsi mees, kes ise juba enam kui 10 aastat on Tais elanud, pandi seal 10-ks aastaks pokrisse. Tõeline balanss. 10 aastat vabaduses ja 10 aastat vangis. Mõlemad Tais.

Ta lihtsalt lasi sprayga värvi kuninga piltidele, ja lisaks ka kuses nende peale.....!!!

Arusaamatu on see, et elades seal juba 10 aastat, peaks ta ju kohalikke tavasid ja arusaamu liigagi hästi teadma. Seda, et kuningas ja usk on Tais pühad, ja nende kulul isegi heatahtliku nalja tegemine ei ole soovitav, peaks talle ju sama selge olema, kui oma nimi. Aga ta oli purjus, ja läks uue viina järele. Kuna aga oli kuninga sünnipäev, siis oli kogu riik viinavaba. Selle peale ta muidugi vihastas, ja selle lollusega hakkama saigi. Vaata mis viin lollide inimestega teeb. Kohati võib see väga karmilt kätte maksta.

Mulle isegi meeldib see Taide kuninga ja usu austamine. Kuningas on selle riigi heaks väga palju ka teinud. Teda tuntakse kui väga õiglast ja head valitsejat, kes pidevalt tegeleb ka sellega, et leida konkreetseid võimalusi oma rahva eluolu parandamiseks. Aasia kultuur ja lähenemine demokraatiale on teistsugune, kui meil Euroopas ja Ameerikas. Minu arust oleks ebademokraatlik neile seda meie mudelit vägisi peale sundida. Ka usuga on nii, et usk, mis on heatahtlik ja rahuarmastav, on minu arust paljuski moraali ja hea kasvatuse aluseks. Budism, vastupidiselt islamile, seda ka on. Usk mis on mõistev, mitte hukkamõistev, on minu silmis õige usk. Ma ei taha islami teemat üldse puudutada. Aga ma arvan, et selle usuga on midagi väga kardinaalselt valesti, kui ta annab õigustuse endast erinevaid inimesi hukka mõista, nende kallal jõhkrat vägivalda tarvitada, jne.

Siiski on mul sellest vanast mehest kahju ka, sest tema eas on 10 aastat ikka natuke liiast. Aga Tais ongi kuritegude eest väga karmid karistused. Ta pidi ikka väga segi olema, et midagi sellist üldse korda saata....

Kesknädal

Täna on nii ilus ilm, et ma mõtlesin, et midagi on valesti. Ei saa ju olla, et märtsi lõpus ei saja lund, vaid hakkab kergelt soojaks minema!
AbsFab!

Kas tõesti kevad....

Viimastel päevadel on nagu keegi mu kaebusi kuulda võtnud, ja ilma on kevadiseks muutumas. Mulle nii meeldib mööda tänavat liikuda, ja vaadata, kuidas inimesed vaikselt riideid vähemaks võtavad. Public striptease niisiis :) Kõik muutuvad palju kenamaks, rõõmsamaks ja ulakamaks. Mida oligi vaja tõestada. Aitab talvest!

Kuigi tööle tulla ja minna on palju mõnusam, on tööl istumine iseenesest ikkagi piin. Puhkuseni on jäänud kuu aega. Aga küll ma üle elan.

Avastasin ühe pildi, tehtud Ateenas, eelmise aasta Eurovisiooni eelvooru ajal, kus peale mahub ainult SAS. Tallinnast, Rootsist ja Norrast. Tehtud ühes peenes lokaalis, kus ma ennast peale seda, kui Eesti välja kukkus, rakist peaaegu kummuli jõin :) Niisiis selline meeleolukas õhtu oli.

Eile ma käisin Aili soolaleival, mis minu pettumuseks polnudki tema uues kodus, sest selgus, et seal käib ikkagi veel remont. Teised napsitasid, aga mina sõin head ja paremat. Mulle enam üldse ei lähe alkohol peale, kui ma tean, et järgmine päev pean tööle minema. Nagu isiku kahestumine :) Sest teades, et järgmine päev on vaba, meeldib mulle napsitada küll. Ja kohati nii, et vähe pole :) Tegelikult päris hea, et selline sisemine distipliin eksisteerib ja toimib.

Täna ma lähen L-i juurde, sest ta saabus just Kanaaridelt. Nädal aega peesitas ja puhkas seal. Eks ma siis kuule, millised muljed tal sellest on. Kuuldavasti oli tore ja seksikas. Ai-ai-ai, kui paheline ta on. Aga Kanaarid ongi üsna paheline kant :)

Homme peaks ennast sundima trenni minema. Ma olen lihtsalt superlaisk olnud. Eriti hommikuti. Aga just hommikuti on seal saalis parem käia. Ei, ma pean ennast sundima. Kogu aeg mingi tehisvabandus. Näiteks et, oh, ma ju nii väsinud, ma pean magama. Või et oh, mul on see teine asi vaja korda ajada. Mis sest, et selle teise asja oleks ka trenni järel või muul ajal vabalt saanud ära organiseerida :)

Ehk siis on küsimus tahtejõu kasvatamises.

Tuk-tuk ja Eesti Skype

Nagu näha, on Eestil ja Tail ka midagi ühist. Näiteks on võimalik kohata tuk-tuk´e, millel Skype´i reklaamid. Ja nagu me teame, on Skype Eestis välja mõeldud. Või siis eestlaste välja mõeldud. Minu arust lahe pilt. Roosa tuk-tuk ja Skype´i reklaam :) Sellega sõidaks ju hea meelega. Tuk-tuk on üldse lahe asi ringi kimamiseks. Parajalt ekstreemne. Ma harrastan tavaliselt seda Bangkokis, kui ma vipsine olen. Kellegi sõbraga koos. Saab "julmalt" nalja ja naeru jätkub kauemaks :)

Siin veel üks pilt Nattyst. Täpselt sellise näoga ta kogu aeg oligi. Nagu mõtleks järjekordset pahandust välja :)

Kolmapäev, 28.03.2007.Natty´st.

Kui juba Mammast juttu oli, siis teen Nattyst ka. Natty ei ole siiski koer :) Poolteist aastat tagasi me saime Tais tuttavaks. Tegelikult oli ta üks kõige kummalisematest tegelastest, keda ma eales Tais olen kohanud (neid on veelgi). Kohati oli mul tunne, et ta oli kosmosest.

Noh, ma isegi ei tea, kuidas me tuttavaks saime. Rannas vist, ma arvan. Igatahes oli ta kohe valmis sõber, nagu enamus Tai poisse seal. Teadagi :) Taid tegelikult eriti ei viitsi vaeva näha, et saame tuttavaks ja ajame alguses ninnunännut, ja siis vaatame edasi. Vaid, kui sa talle meeldid, siis oled sa kohe suur sõber. Kasvõi tunniks ajaks :) Suhete all ei pea ma silmas seksuaalsuhteid, vaid tavalist tutvumist kellegagi, kellega sa võid ja tahad sõbraks saada. Mis ei tee neid muidugi absoluutselt pealetükkivaks, sest nad on lisaks kõigele ka äärmiselt delikaatsed. Ehk on see selline loomulik uudishimu. Samas, ma ei arva, et go-go baaride töötajad ja mõned muud, kes midagi müüvad, esindaks Tai inimeste loomupärast suhtlemisvormi, sest see on juba kaubanduslik "sõbralikus".

Igatahes oli Natty pidevalt rannas, kui tal aega üle jäi. Tal oli juuksurisalong koos väikese baariga. Minu arust seal isegi mõned kliendid käisid, kes oma juukseid lasid kohendada, aga tegelikult oli selle salongi põhitegevuseks poiste seltskonnateenuste pakkumine. Noh, neid maikasärkides poisse silkas seal natukene liigagi palju ringi, et kõik neist nüüd juuksurid või baarmenid võiksid olla. Aga see on Pattayal suhteliselt normaalne ja mitte eriti taunitav asi. Piirkonna eripära.

Igatahes näis, et Natty teenis oma rahanatukese seal kenasti kokku, et oma joogi-söögi eest alati ise maksta. Igatahes ei sõbrustanud ta minuga (meiega) mitte raha pärast. Pattayal ja Phuketis on see tihti täiesti tavaline. Mujal Tais eriti mitte. Noh, Pattayale ongi naised-mehed, poisid-tüdrukud tihti just selleks maarajoonidest kohale sõitnud, et seltskonnateenuste pakkumisega raha teenida. Kusjuures pole see nende kultuuris üldsegi nii taunitav, nagu meie ehk arvame.

Ta oli selline väikest kasvu ja kõhna, kavala ja kergelt pätiliku näoga. Nägi välja nagu 22, aga oli pea 40. Kohutavalt aktiivne, kohutavalt melanhoolne, ja kraaksuva-nagu ärasuitsetatud ja -joodud häälega, mis oli jube naljakas. Napsitada talle igastahes meeldis. Oma väikesest kasvust olenemata võis ta väga suures koguses alkoholi sisse kallata, ilma, et ta silmnähtavalt purju jääks. Ta inglise keel oli Tai kohta üllatavalt hea. Ise väitis, et oli elanud Ameerikas, oma kasuvanematega, aga kui nad vennaga täisealiseks said, valisid nad elu Tais. Sest Ameerika nende Tai mõttelaadiga ei sobinud. Ma täitsa usun seda, kuigi garantii, et see jutt ka tõele vastaks, on võimatu. Ja pole ka oluline. Igatahes ei rääkinud ta Ameerikast mitte üldsegi uhkeldavalt, vaid rohkem faktide keeles. Kohati näis, et ta ei taha Ameerika elulaadi kohta küll midagi halvasti õelda, aga vaimustunud ta sellest ka polnud. Ja siin polnud tegemist mitte poliitilise statemendiga, vaid pigem lihtsa kultuuride- ja elulaadi eripäraga. Arusaadav.

Igatahes oli ta minusse natuke armunud, kuigi ma tegin talle kohe hästi viisakalt ja kenasti selgeks, et nagu ei käi see variant minu jaoks. Ta kraaksus vastu: "I know, I know, nobody loves me!" Hästi dramaatiliselt ja teatraalselt. Nõjatus mu vastu, pigistas mind enda haardesse, pea mu rinna kõrgusel (sest ta oli väga väikest kasvu, nagu ma juba ennem mainisin), surus krokodillipisara silmanurgast välja, ja tegi näo, nagu oleks teda tabanud maailma suurim õnnetus. Mind ajab seniajani naerma, kui ma seda meenutan. Sest järgmisel momendil oli ta juba kogu draama unustanud, ja kepsles mööda tänavat edasi, ise hästi õnnelik. Vaatas vasakule ja paremale, ning tegi mööda jalutavate ladyboy´de kulul nalja nii, et need oleks ta hea meelega lihtsalt mättasse löönud, kui vaid oleksid ta oma tikk-kontsade otsas koperdades kätte saanud :) Niisiis selline paheline "poisike".

Igatahes chillis ta peaaegu kogu puhkuse aja meiega kaasas, aegajalt siiski salapäraselt mõneks ajaks kadudes. Lihtsalt mainis, et ok, ma nüüd pean minema, ja ühe asja korda ajama. Me ei uurinud, kuhu ja mida, sest milleks. Noh, kui pidi siis pidi.

Üsna kaua aega peale seda reisi saatis ka SMS-e, ja aegajalt helistas, kui vipsine oli. Teatas, et igatseb meid. Kuni ühel hetkel ta enam SMS-idele ei vastanud, ja siis hiljem oli ta number hoopis levist väljas. Veelgi hiljem vastas hääl, et number, millele te helistate ei ole kasutusel. Niisiis kadus ta nagu tina tuhka. Mingitel andmetel olla teda nähtud Phuketis. Noh, äkki ta alustas seal oma elu uuesti, kui Pattayal enam ei läinud, või ei meeldinud.

Mina igatahes igatsen teda aegajalt taga, ja loodan teda siiski kunagi veel näha, sest ta oli üks uskumatult tore ja eriline inimene. See Natty siis :) Loodan, et tal on kõik hästi, kus iganes ta ka poleks.

Siin pildil on ta ennast minu sülle sättinud, et mind kiusata. Uskuge mind, seksiga pole sellel pildil midagi pistmist. Ärge nüüd nii rikutud tasemel ka kõike võtke :)

Veel kord Mammast

Ja see on Mamma pilt eelmisest aastast. Ta tuli meiega kaasa, et isiklikult kontrollida, kas meie check-in hotellis ikka õnnestub. Hoolitsev Mamma.
Minu tõeline ja truu Tai sõber :)
Mamma, I luv U!!!

Reede-laupäev-pühapäev-esmaspäev....

See on Mamma. Peenelt öeldes Madame. Aga mulle meeldib teda Mammaks kutsuda. Mu vana sõber Pattayalt. Tegelikult ta nagu ei olekski koer, sest ta ei käitu just tavalise koera moodi. Mulle tundub, et ta on hoopis vana Tai naine. Häält ta eriti ei tee. Kõmbib lihtsalt ringi, vaatab inimesi, sööb vahest. Mingeid koera mänge ta eriti ei harrasta. Vahest tuleb suhtlema, kui viitsib, aga see pole tal kunagi eesmärk omaette. Ma iga kord teen temaga pilti ka. Kohe, kui ma Pattayale saabun, tuleb ta kuskilt nurga tagant välja, nagu oleks ta mu tulekust juba ette teadnud...äkki teabki... Laseb ennast sügada ja pärast lubab armulikult ühispildi ka teha. Ta on üks tore-tore koer. Meie fotosessioonid on juba traditsiooniks saanud :)

Noh, mul tuli täna lihtsalt Mamma meelde. Ja ma siis kohe kirjutasin temast ka.

Reedel ma ei saanud ei trenni ega üldse midagi sellist teha, mida plaanisin. Lihtsalt mu ema otsustas mulle külla tulla, ja ka ööseks jääda. See keeras kõik mu plaanid segi. Arusaamatu, miks ei saa vanemad aru, et nende lapsed on juba täiskasvanud, ja oma elu elavad isikud :) Vastik laps ma, eks ole :) Pean silmas, et jah, kui ma kunagi ammu veel nende juures elasin, siis oli loomulik, et minu tuppa tulemiseks piisas uksele koputamisest. Ja selleks oli neil ka täielik õigus. Aga need ajad on möödas, ehk siis enam mulle ei piisa sellest koputamisest. Et nagu helistatakse pool tundi ette, et nüüd ma olen kohal, ja saame aga kokku. Oi, see on peavalu, sest mulle sõnnina ei meeldi, kui minu plaanid segi paisatakse. Muidugi on mul väga hea meel kokku saada ja koos aega veeta, sest mul pole, vastupidiselt ehk mõnedele, kunagi, isegi tiineka eas, probleemiks olnud oma emaga näiteks kohvikus istuda ja lahedat juttu ajada. Niisiis sai siis kokku saadud, ja uskuge või mitte, ma pidin ennast ikka terve õhtu alla suruma, et mitte midagi kohatut nähvata. Sest ma ju sain reaalselt aru, et ega ta mulle kiusu pärast külla tulnud. Ja tegelikult arvas ta, et mul on selle üle hea meel. Oligi. Omamoodi. Korraliku lapsena sain ma lihtsalt aru, et pean oma ego ja tujukad soovid alla suruma, ja situatsiooni teistmoodi võtma. Nii mugav on elu, ja nii isekaks olen ma tegelikult muutunud, et iga väikenegi tagasilöök isiklike mugavuste ja plaanide pihta muudab mu pahuraks, tekitades tunde, nagu oleks mind on rünnatud ja solvatud :) Vahest on vaja, et su rutiin saaks rikutud, sest muidu kasvad ja muutudki sa tigedaks "vanainimeseks", kes ei talu mingisuguseid muutusi, teistsuguseid inimesi ja üldse kõike, mis erineb su tardunud, "ideaalsest" maailmast, arusaamadest, plaanidest ja nägemusest. Niisiis olen ma lisaks sellele, et tegelikult on mul hea meel, et sain emaga koos aega veeta, temale ka tänulik selle eest, et ta mind ärkvele raputas. Vastik mina :)

Lõpuks olin ma nii väsinud, et jäin juba 23.30 magama, jättes ema telekat vaatama.

Hommikuks olin ma palju värskem, ja siis ma lihtsalt nautisin seda, et saame kaua kohvi juua, niisama olla, ja igasugustest asjadest omavahel rääkida.

Õhtupoole saatsin ema ära, ja ise sättisin ennast Linnahalli "Öölapse" kontserdile. Kohe üldse ei viitsinud minna, kui aus olla. Ja kui ma seal selle kontserdi esimest poolt vaatasin, siis ma sain aru, et vaatamata sellele, et ükski lauljatest ei teinud mingit allahindlust, oli see ikkagi kuidagi kodukootud üritus. Muljet tugevdas veel maailma kõige viletsam sound. See onu seal puldis tundus olevat seal muutumatult punne keeramas vist 1980-nda aasta Olümpiamängudest alates. Noh, kui lauljale unustatakse mikrofon sisse lülitada, ja taustabänd kuuldub nagu Smena vanast krapist, siis....

Noh, õnneks oli kontserdi teine pool tunduvalt tugevam, ja kohati lausa väga hea. Eks aitas kaasa ka väike konjak mu sees :)

Lõpuks suundusin mõne tee pealt leitud inimesega Angeli klubisse, kuigi ma ei tahtnud üldse välja minna (ma olen ju nii korralik, ja süüdi on alati inimesed mu ümber, kes mind halvale teele meelitavad-LOL). Tahtsin hoopis kodus peesitada, filme vaadata, ja head paremat sisse ahmida.

Selle asemel ahmisin aga ühe õlu teise järel sisse. Väga purju jäin. Ajasin väga lolli juttu, ja olin enda arust kohutavalt vaimukas. Nii vaimukas, et ei vastanud pühapäeval mitte ühelegi kõnele ega suutnud ka mitte kuidagi meenutada, kuidas inimene ennast hästi ja normaalselt peaks tundma. Jama.

Kuidagi selliseks kipuvad need nädalavahetused muutuma jah. Ei oo kivaaaaaa!!!!!

Rahutu tuhkatriinu sündroom....

Vaatan, et see blogi peksab sutsu segast. Et nagu neljapäevane asi oleks kolmapäeval lisatud, ja tänane, ehk reedene, juba eile, neljapäeval :) Lahe! Blogi pöörab aega tagasi. Ajamasin on leiutatud. Ja mina olen täpselt 10 aastat noorem! Kui ei usu, vaata mu blogi :) Näh!

Panin pildi endast ja Rahutust Tuhkatriinust :) Sest täna on reede, ja uskumatult suur hulk inimesi hakkab käituma, nagu kari rahutuid Tuhkatriinusid :) Rahutu Tuhkatriinu sündroom on vallutamas planeeti Maa.

Ilusat nädalavahetust, Rahutud Tuhkatriinud!

Reede, pühvli päev

Reedel ma tunnen ennast nagu pühvel, kes on rabanud taas kogu nädala(noh, nagu rabakana võib ju ka öelda). Hommikul, kui ma jälle ärkama pean, aga enam lihtsalt ei jaksa, siis ma mõtlen ennast pühvliks. Et nagu- pühvel ei vaidle eriti vastu, rassib, täidab kõik ta õlgadele veeretatud (vastikud veeretajad) kohustused, olgu siis ilm missugune tahes, või olgu ta nii väsinud kui tahes. Ta on rahulik ja kannatlik, kuni viimnegi elumahl on välja imetud. Nagu väike orjake, tunnen ma ennast :) Maha vereimejad! Elagu laiskuse revolutsioon, tahaks karjuda, ja teist külge keerata :)

Niisiis on reede üks paras pühvlipäev.

Eile ma olin suhteliselt tubli inimene. Rassisin natuke trenni teha, aga kuna seal oli inimestest nii pungil, et ei saanud masinate taha löögile, ega polnud seal ka õhku, siis ma tegin lihtsalt lühidalt. Noh, hea on see, et ma lähen täna jälle, ja kuna reedel paneb enamus inimesi pidutsemisele ja muule "meelelahutusele" rõhku, on õhk seal puhas, ja ruumi lausa nii palju, et tantsi või balletti. Balletti ma ei tantsi, aga ennast käsile võtan küll. Rassin nagu pühvel taas. Seekord enda kasuks.

Siis käisin I-i juurest läbi. Lihtsalt pidin mõned asjad ära tooma, mis mul sinna on jäänud. Läks muidugi nii, et koju jõudes olin need asjad ikkagi sinna unustanud. Sest juttu jatkus kauemaks, ja noh, ega need asjad nüüd ära ka ei jookse.

Vaatasime seal "Eesti otsib Superstaari". Noh, ütleme nii, et kohe tükk aega pole nii naljakat saadet Eesti telekanalitelt tulnud. Mis kaader sinna kokku on jooksnud, kes kõik staariks ihkavad saada. Muidugi oli meil seal ekraanide ees jube naljaka seda kõike vaadata, aga kohati oli ikka ka väga piinlik ja kahju nendest noortest. Ma lihtsalt mõtlen, et kas neil nagu pole ühtegi sõpra või tuttavat, kes teeks neile juba eos selgeks, et pole ju mõtet sinna minna, et ennast siis kogu Eesti rahva ees lolliks teha. Kui ikka ei oska laulda ja kui ikka ei näe mitte kuidagimoodi selline välja, siis milleks. Milleks! Noh, ma saan omamoodi muidugi aru, et kui sa oled tiinekas, siis su lemmik amet oleks nagu olla kas modell, laulja, näitleja või midagi muud taolist. Noh, peaasi et kuulus. Sest meedia produtseerib pidevalt muinsalugusid tavalisest "nohikust", kes siis "äkki" kuskilt keldrist avastati, ja püünele sokutati, ja vot, kogu maailm siis imetleb, et näete siis, tavaline hall hiireke, aga selline potentsiaal ja särav isiksus tegelikult, kui tahta. Või need enda arust "inetud" tüdrukud, kes tänava pealt üles nopitakse, ja siis papahh, ongi valmis supermodell. Eks see ole rohkem selline eaga seonduv värk, et sa nagu hakkad muutuma lapsest täiskasvanuks, ja oled sellest suhteliselt segaduses ja ebakindel. Nagu enda arust täitsa täiskasvanud juba, ja tahaks nagu olla juba keegi. Tahad ennast kehtestada, ja midagi erilist saavutada. Ja see enesekehtestamine ja sellega kaasnev ebakindlus on sellel perioodil eriti karm. Pealegi on tiinekad veel eriti julmad nii enda kui teiste vastu. Ja kõike võetakse palju äärmuslikumalt, kui ehk peaks. Oh jah, kummaline see tiineriks olemise aeg.

Siis mingi aeg ma hakkasin koju minema, ja kuidagi nagu selline vilets oli olla. Tuju oli vilets lihtsalt. Jälle see ropp, kevadele sobimatu ilm, ja lisaks veel kuratlikult väsinud takkapihta. Polegi nagu rohkem vaja, et ennast kah tiinekana tunda :) Siis ma tee pealt saatsin Pawelile sõnumi, et sorry, ma olen nii down olnud viimasel ajal, ja pole lihtsalt tuju olnud suhelda. Ta helistas kohe tagasi, sest tema jaoks oli see suhteliselt alarmeeriv, et ma sellise messi saatsin. Ma ju tavaliselt rõõmus ja roosa, nagu eesrindlik pioneer. Tegelikult pole see pidev pioneeriks olemine kah õige, aga viimasel ajal olen ma siiski õppinud ka vastupidiseid tundeid välja näitama, kui mul paha on olla. Vanasti oli mõni kord nii, et kui mõnel sõbral vilets aeg oli, siis ta tuli ja kurtis, ja mina olin alati üks suur kuulaja ja lohutaja. Lõpuks harjusid kõik sellega nii ära, et mulle saab rääkida, ja et minul pole kunagi midagi häda. Lõpuks ei tundnud enam keegi ka huvi, kuidas mul läheb, sest mis siin ikka, tal ju kindlasti kõik korras kui Norras. Tegelikult on see ebaterve ja ühepoolselt egoistlik suhe, mille tekkimisel ma ise suuresti süüdi olin. Noh, viimastel aastatel olen seda asja muutma hakanud, ja otse ka välja ütelnud, et mul on sinust tohutult kahju, aga ka mul on hetkel suured probleemid, ja ma lihtsalt ei suuda hetkel teiste omasid kuulata ega läbi elada. Eriti, kui tegemist oli tegelikult mingi pseudoprobleemiga. Meeldiv on asja juures see, et see on minu suhted oma sõpradega palju elutervemaks muutnud. Ma ei teagi, kust see tulnud on, et ma nii tagasihoidlik oma asjade, pean silmas siis tõsiste asjade, väljendamisel-rääkimisel olen-olin....

Noh, igastahes oli hea uudis see, et Pawel teatas telefonis kohe, et tema tuleb nüüd nädala pärast kipa-kõpa kaheks ööks Tallinnasse mulle külla, sest meil on vaja kasvõi natuke aega koos veeta. Mis saab mul selle vastu olla, ooo-jeeee :) Warm body guaranteed :)

Tööpäev hakkab vaikselt lõppema. Vahepeal varastas keegi mu hõrgutava võileiva ära, ja peitis kapi otsa. No tõesti oli "naljakas". Kolleegidel muidugi nalja naba auguni. Tegelikult ei saa kurta, et mul kolleegidega vedanud poleks, aga vahest lähevad vastastikused naljad ikka karmiks kätte ära :)

Ma loodan, et ma olen see pühvel ka täna õhtul edasi. Et ma sunniks ennast ilusti koju minema, ja mitte välja kuhugile....räpasesse urkasse... Need reedesed väljas käimised pole kunagi eriti meeldivad. Lähed välja, hakkad napsu võtma, oled lõbus. Loogiline. Ja siis, kui peaks asi veel lõbusamaks muutuma, siis kukud sa lihtsalt ära. Mitte otseselt põmm, aga lihtsalt selline väsimus on peal, nagu tonn rauda kukil, ja alkohol ei hakka ka normaalselt pähe, vaid ikka sellise hooga, et paarist õllest oled nagu sellises konditsioonis juba, nagu oleks juba 10 õlut kiirkorras sisse kallanud. Sellele järgneb väga ebameeldiv laupäev, sest sa magas selle lihtsalt maha. Sest esiteks magad sa välja kogu nädala väsimuse, mis on ju iseenesest ok, aga lisaks ka selle pohmelli, mis "ei tea kust on tulnud". Lihtsalt väsimus ja alkohol ei sobi omavahel kokku. Punkt. Niisiis mõtlen ma ennast pühvliks, ja rühin peale trenni kenasti oma koju, ja ilusti kenasti õigel ajal magama. Siis on laupäev palju kenam ja toredam päev. Helge ja õilis :)

Ok, praeguseks kõik. Head aega :)

Tegelik Beautiful Boxer, ehk Nong Toom

Siin on Beautiful Boxeri, ehk Nong Toom, ehk Parinya pildid, kes siis ongi sama naine (hetkel juba naine), kellest see film tehtud on.

Ta siiski on hakanud taas tegelema poksimisega. Harva, aga siiski. 26.02.2006 toimus Pattayal "Nong Toom Fairtex Gym"´s võistlus tema ja Jaapani kick-poksija Kenshiro Lookchaomaekhemthong vahel, lõppedes loomulikult Nong Toomi võiduga. Millegipärast jäi ära võistlus Lucia Rijker vastu, kes on peategelase prototüübiks filmis "Million Dollar Baby".

Panen siia veel mõned pildid sellest filmist. Tegelikult ma pole eriti kursis Tai filmidega. Olen näinud ühte komöödiat, mis oli ja on saadaval ka siinsetes videolaenutustes. "6-9" on selle nimi, või midagi taolist. See on ühest Tai noorest naisest, kes kaotab töö, ja siis keegi toob ta ukse taha nuudlite kasti, mis on hoopis raha täis. Igatahes läheb asi väga naljakaks, ja ma sain kinnituse, et taid oskavad väga häid komöödiafilme teha, millest ka farangid aru saavad. Need on siiski "Beautiful Boxer" pildid.

"Beautiful Boxer"

Siin on siis see pilt minu lemmik Tai filmist, mille nimi on "Beautiful Boxer". See oli tõeliselt südamlik ja samal ajal ka kummaline film. Poisist, kes juba väga varases nooruses teadis, et tegelikult ta tahaks olla tüdruk. Selliselt poisist ootaks ju teistmoodi käitumis, mitte seda, et ta hakkaks Tai kick-boksijaks. Aga talle see meeldis, ja ta oli andekas. Mingil hetkel ei hakanud ta oma suurt soovi enam nii väga varjama, ja see oli paljudele üsna vasturääkiv olukord. Lisaks sellele võitis ta enamus oma matshidest. Ja sai ka aru, et ta peab järgmise sammu astuma. Ta hakkas koguma raha, et päriselt naiseks saada.
Eriskummaliseks teeb selle asja muidugi see, et ta tegeles Tai kultuuris oleva kõige mehelikuma asjaga, et saada naiseks.
See on tegelikkuses juhtunud lugu, ehk siis polnud tegemist väljamõeldud looga. Tema nimi on Nong Toom. Praeguseks on ta unistus täitunud, saades oma looga nii Tais ja kogu Aasias väga kuulsaks. Niisiis lõpp hea, kõik hea :)
Soovitan vaadata.

Ohtlik neljapäev

Neljapäevad on väga ohtlikud päevad! Neljapäeval juhtub alati ohtlikke asju ja situatsioone. Ohtlikud inimesed ronivad välja. Kõige uskumatutest kohtadest(urgastest). Ja ohtlikuks osutuvad ka need, kellest sa seda ei oleks osanud arvatagi :)
Näiteks eile ma selle blogiga siin alustasin, ja rohkem tegelikult nagu iseenda jaoks. Aasta pärast, või veel hiljem, on jube tore vaadata, mis siis kunagi juhtunud on, või kuidas ma mõnedele asjadele kunagi vaadanud olen. Kujutan ette, et see võib ka kohati suht piinlik olla. Aga see selleks.
Ei noh, ja muidugi on mu töökaaslased(chickid) selle blogi juba välja nuhkinud, ja loevad seda himukalt :) Nagu siin oleks metsikult midagi juba kirjas :) Niisiis, ohtlikud kolleegid!
Minu arust on neljapäev selline ohtlik päev ka sellepärast, et sa nagu kuuleks juba reedest muusikat oma kõrvus helisemas, ja arvad petlikult, et see ongi juba nagu reede. Võltsreede. Ja siis sa näiteks arvad, et sa saad teha, mida aga tahad. Näiteks ennast kuskil täis juua nagu mauk. Mis olekski normaalne reedel, aga sa unustad, et see siiski pole veel reede. Ja siis tegelik reede saab selle tõttu olema üks suur läbikukkumine ja peavalu. Ohtlik värk.
Aga see läheb juba ise ohtlikuks, kui ma siin neid neljapäevaseid deemoneid välja kutsun. Stopp.

Eile olin väga tubli, ja käisin jõusaalis rühkimas. No tegelikult olen nii rooste läinud, et võhma eriti veel ei jatku. Teeks kauem, aga ei jõua. Aga pole ka mõtet ennast lõhki rabeleda. Eks aja jooksul asi paraneb.
Ma olen viimasel ajal hommikuti käinud, ja siis oli ikka hea seal chillida. Omaette, kui seal eriti kedagi peale sinu pole. Eile õhtul oli koht aga rahvast pungil, ja ikka samad tüübid, kes seal ka aasta tagasi olid. Mitte, et selles midagi valesti oleks, aga noh, kohe näha, et väga lojaalsed kliendid:) Mitte nagu mina, kes kuude kaupa "unustab" sinna minemast. Ja noh, tulemus on muidugi silmaga ka näha.
Aga ma mõtlesin, et peaks ikka ostma selle särgi endale Taist, kus on peale kirjutatud "Same Same". See "Same Same" kehtib absoluutselt iga asja kohta siin maailmas. Inimesed vist armastavad rutiini. Hea turvaline maailm.

Kodus on mulle hakanud lausa närvidele käima minu katkine ja tilkuv boiler. Sellist roostevett tilgub alt välja. Nagu naine, kel on "päevad". Ma mõtlesingi, et boiler ongi nagu mu naine, kellel on pahad päevad. Kui keegi küsib mu käest, et kas mul on naine, siis ma vastan, et jah, on küll. Et tema nimi on Boilu. Ennem olid temaga asjad korras, et elektrijuhe taha ja toodab aga sooja vett(mis mind alati üle keha hellitas, kui mul aga tuju tekkis) ja mõnu mulle. Noh, nagu naine. Ja nüüd siis need neetud päevad, mis näivad kestvat igavesti, ja sooja veega on ka natuke nagu natuke jama selle tõttu. Et saab küll, aga ma pean talle kogu aeg ämbrit alla panema, sest ta raip tilgub. Nagu naine :) Ma pean ta maha monteerima (seinast ja endast lahutama) ja minema viskama. Kahju, aga näib et meie koosveedetud aega saab läbi. Otsin(ostan) uue. Ma oma Boilule veel ei teata, et temaga nüüd nii saab olema, aga paratamatu on, et ma pean selle vältimatu sammu õige varsti ikkagi astuma. Kahju Boilust. Liitun lugupeetud Eesti meeste klubiga, kes vana mudeli uue vastu vahetavad, ja siis hästi õnnelikud on. Ainuke vahe on siin selles, et nende noored naised peavad seda nende jubedat vanainimese lõhna ja lõtva keha kannatama, aga minu uuel Boilul on suht ükskõik, kui vana ma olen ja kuidas ma lõhnan :) Uus Boilu muidugi maksab, aga ma võtan seda kui pulmaraha. Tagasihoidlikud pulmad niisiis :) Paartuhat krooni. Ja ma pole vana ka. Ei ole mul vanainimese lõhna küljes, ega pole ma lõtv ja kortsus ka, kui päris aus olla :)

Ilm on väljas edasi ikka veel üks pask. Vabandust, aga siin ei saa enam viisakamat väljendit tarvitada. Miks, oh miks, on meil siin kevad nagu sügis!? Kuhu jäi see 12-14 kraadine soojalaine, mida igalt poolt lubati. Vabandage, aga +5-e ja +14 vahe on päris märgatav, kui te aru saate, mida ma silmas pean.
Esiteks, ma ei talu külma, ja teiseks, ma ei talu talve. Ma vist ikka olen oma eelmises elus kuskil soojal maal elanud. Olen selles enam kui kindel.Mu temperament ja mõtlemine on ka mitte just nii eestlaslik. Mitte et eestlaslik mõtlemine halb oleks.....
Andke mulle suve, ja ma annan teile palju rõõmsama ja produktiivsema mina. Eesti uus valitsus peaks selle peale mõtlema :)

Mida ma täna siis teen.
Venitan oma tööpäeva lõpuni. Sunnin ennast trenni minema. Ja proovin varakult magama minna. Vaataks ühe filmi ka arvutist ära, sest neid on ikka kümnete viisi sinna kogunenud, aga ainult ühe käe näppudel saab üles lugeda need, mida ma ka vaadanud olen. Ma olen arvuti asjades tegelikult väga-väga juhm. Internetis surfata, palun. Aga kui ma pean mingi tehnilise asjaga hakkama saama, siis olen ma nagu mingi ajukääbik. Ma tean, et mu arvuti peaks kenasti muusikat ja filme kirjutama....aga vot mina sellest aru ei saa, kuidas see reaalselt peaks toimima. Kindlasti on see hästi lihtne, aga mida lihtsam mingi tehniline asi on, seda lollim ma tavaliselt olen, olen ma aru saanud. Mina ja tehnika pole kunagi just eriti hästi läbi saanud. Mitte et me riius oleks, aga me oleme lihtsalt üksteisele võõrad, ja meie tutvumine läheb alati üle kivide ja kändude. Ma tunnen kahest asjast puudust. Et mul oleks mingi isiklik tehnikakonsultant, ja et mul oleks raamatupidaja. See viimane selleks, et kuigi mu palk ei ole just kiita, pean ma sellest üksmiljon maksu ära maksma, ja muud moodi hakkama saama. Aga mul ajab see juhtme lihtsalt kokku, sest ma unustan kogu aeg mõne maksu , või rahaga seotud asja ära. Ma üldse imestan, et mu finantsmajandus veel toimib, ega kolinal kokku pole kukkunud. Ma kohe kardan selliseid asju.
Mu elu oli aastaid selline, et ma ei pidanud eriti oma maksude maksmise ja finantsplaani pärast muret tundma. Kõik oli kuidagi lihtne. Kõigepealt elasin kodus. Siis oli elukaaslane, kes oli nendes asjades lausa geenius. Ja siis hiljem, pärast kibedat lahutust, oli mul nagu lihtsalt üürikorter, ja null laenu. Kandisin iga kuu kindla summa üle, ja asi oli korras.
Eelmisel aastal aga andsin ma finantspaharetile oma sõrme, ja teada tuntult võttis ta mitte kogu käe, vaid kogu mu keha, kui mitte öelda hinge. Nüüd pean ma korteriomanikuna maksma laenu, siis elektrit, kommunaale, vee eest, siis telefon ja muu taolina. Kõike eraldi ja eri aegadel. Oeh, ja arvuti liising ka. Ma usun, et enamuse jaoks tundub see imelihtne. Mitte aga minu jaoks. Sest see on üks paras laveerimine. Muidu poleks ju probleemi, aga ma tahan kogu aeg reisida, ja siis muidugi muud kulukad üritused ja ka ostud. Peab vaatama, et kõik maksud oleks makstud, et siis allesjäänud piskuga edasi kombineerida. Vahest ma unustan mingi maksu ära, ja siis vaatan ma et oh, nii palju raha on mul järel, millega arvestada. Ja siis ups, selgub, et pole siin midagi nii palju. Ma peaksin olema miljonär, kellel on isiklik inimene selleks, kes selle kõigega tegeleks. Noh, see muidugi laheneb varsti, sest kindel on, et ei lähe enam kaua, kui see konkreetne mitme miljoni võit mulle ka sülle potsatab. Sa ju oled ka sellest teadlik :)

Nii, nüüd ma lähen suitsetama. Siis ma söön. Ja siis ma teen oma tööd edasi. Tegelikult on see päris naljakas, et mul on täna üsna kiire päev olnud, ja põhimõtteliselt peaaegu nonstop on mingi klient ka, aga ikka olen sellise pika jutuga siin maha saanud :)
Grafomaan......

Kollane kolmapäev

Kollane kolmapäev.

Siis tegelikult on mul ka teine, ingliskeelne blogi, aga kuna seal kippus asi nii väga võõrkeelseks ja kaugeks minema, pluss on palju lihtsam end omaenda emakeeles väljendada, siis jah, avan siin uue blogi. Onju tore :) Aplaus. Kuigi jah, kirjutan ma seda rohkem nagu iseendale, ja vaevalt et seda nüüd massid siin lugema hakkavad. Aga tore ikkagi :)

Kollane päev on täna sellepärast, et on kolmapäev. Kolmapäev on keskmine päev tööpäevade jadas, ja valgusfoori keskmine tuli on ka kollane. Peale punast, ja ennem rohelist. Keskmine tuli. Kohe on tee roheline, ja reede siinsamas. Ja teate ju ise, mis reedeti juhtuma hakkab :) Üks tants ja trall. Ja see meile meeldib. Niisiis on kolmapäev minu arust kollane. Väga meeldiv värv ja meeldiv päev.

Täna ärkasin natuke värskemalt kui kaks eelmist hommikut. Esmaspäev on alati suhtelist hull. Väga hull tegelikult, sest nädalavahetus ajab "graafiku" totaalselt segi. Pühapäevaõhtused magamajäämiskatsed on alati võrreldavad millegiga, mis on suhtkoht võimatud asjad. Nagu näiteks lotovõit ja Ufo-ga kohtumine. Mõlemat tegelikult sooviks:) Pühapäeva õhtul ma magama ei jää, püüan mis ma püüan. Ja uskuge mind, vahest olen ma lausa nutmapuhkemise äärel, pluss kohutavas paanikas, sest mul on kuklas teadmine, nagu revolveri toru, et iga sekundiga jääb mul üha vähem aega magamiseks järele. Ja uskuge mind, uni on minu jaoks tohutult oluline asi. Isegi siis, kui ma olen välja maganud, on alla 6 tunni minu jaoks paaniliselt vähe. See on selline psühholoogiline moment niisiis, ma arvan. Ja ma olen ka tähele pannud, et kui magada normaalselt oma tunnid täis, vaatab mulle peeglist ka hoopis kenam inimene vastu. Aga mulle meeldib olla kenam inimene. Mitte et mulle korda läheb, mis teised minu välimusest arvavad, aga mu enda enesetunne on mulle egoistlikult oluline küll. Niisiis ei valeta supermodellid oma välimuse kohta, kui nad nimetavad kõige tähtsamaks oma välimuse säilitamise juures just seda, et nad peavad vähemalt 8 tundi ööpäeva jooksul magama, et see säiliks. Ma olen täitsa nõus. Kuigi supermodell ma nüüd küll ei ole :) Aga võiks ju olla. Mul poleks midagi selle vastu, et pool päeva mööda catwalki koperdada, ja selle eest 10.000USD-i kasseerida :)

Ma siis olin esmaspäeval suht loppis, ja otsustasin koju jõudes kohe aegsalt linade vahele ronida, aga ei-ei-ei-ei, alati lähevad asjad teistmoodi, kui ma olen plaaninud. Üks hea tuttav, kes elab kohe mu naabruses, saabus just Taist, ja kutsus muljetama. Noh, kogu maailm ju teab, et ma olen planeedi kõige suurem Taimaa sõber. Lausa fänn, kui teisi termineid kasutada. Isegi suurem Tai fänn, kui Eurovisiooni fänn, kuigi Eurovisioon meeldib mulle ka väga. Lihtsalt, Tai oli on ja jääb, ja on kogu aeg olemas. Ja peidab endas miljon asja, mis mind alati mõnust ja igatsusest ulguma panevad. Inimesed, kultuur, kogu see pilt, mida üks maa olema peab. Eurovisioon on kord aastas, ja punkt. Tegelikult ei peaks neid kahte asja üldse võrdlema.
Mu sõber oli esimest korda Tais, ja ma olin talle kaasa andnud nii palju juhendeid ja näpunäiteid, kui oskasin. Kuigi, tegelikult on Tai lihtsalt nii inim- ja turistisõbralik maa, et seal saavad vabalt hakkama ka need, kellel igasugune pilt Taist kui maast puudub, ja näpunäiteid keegi ette andnud pole. Aga ma natuke kartsin, et talle ehk see maa ei meeldigi. Ma lihtsalt olen siis alati hirmus kurb, kui kellegile seal ei meeldi. Ma nagu hoiaks Taile kogu aeg põialt, et ta oleks kena ja meeldejääv "isik", kes paljudele meeldiks, meeldima hakkaks, ja ennast armastama paneks. Oeh, kaunis keeruline see mu seletus :) Noh, ja lõppkokkuvõttes oli ta tegelikult Taist sama vaimustunud kui mina. Ja polegi siin midagi imestada, kuna ta on tohutult palju, ja väga eksootilistes ja erinevates maades reisinud. Tihti just seljakotireisijana. See tähendab, et ta oskab asju nii vaadata, et pole liigseid eelarvamusi seda segamas. Noh, reisimisega kord on nii, samuti sellega, kuidas sa eluolu mujal oskad hinnata ja näha, et see vajab harjutamist ja kogemust. Ma ei taha halvasti öelda, aga mõned inimesed, kes on mõned korrad paketireisidel kuskil käinud, ja enda arust maailma näinud, suheldes reisil olles ainult oma kaasmaalastega, on kohati tagantjärele oma muljeid jagades väga turtsakad, troonides oma pisikesel arvamuste mättal, keeldudes sealt maha ronimast, ja asju teistelt poolt vaatamast. Ei saaks ju eriti rääkida teiste kultuuride tundmisest ja mõistmisest, kuna tegelikult neil sellega füüsilist kontakti ei tekkinud ja ega nad oma jalga eriti sealt hotellikompleksist ja rannajoonest kaugemale ei tõstnudki. Päris kurb, et oodatakse Eestist mitmetuhat kilomeetrit eemal olles, et asjad oleks seal täpselt samamoodi, kui Eestis. Et nagu see Eesti moodi olemine on ainuõige ja parim. Aga äkki on just vastupidi?!
Noh, kuulasime selle sõbra juures Tai muusikat, suitsetasime Tai sigareid, ja rääkisime asjadest, mida me mõlemad seal olles olime kogenud. Selline äratundmisrõõm. Reisimine on üldse üks väga tore asi, ja ilma reisimata ma vist muutuks 3 aastaga 50 aastat vanemaks, ja annaks lõpuks otsad takkapihta :)
Noh, ja see venis päris pikaks, see muljetamine. Ja me polnud päris kahekesi ka seal. Mõned sõbrad veel. Selline lahe õhtu oli.

Niisiis olin ma teisipäeva hommikul taas loppis. Olin endale lubanud, et lähen ilusti trenni, aga ma kohe kuidagi ei suutnud sinna reaalselt minna, et ennast "piinama" hakata. Sest kui sa oled ikka väsinud ja läbi, siis pole mõtet kangi rebima hakata.
Ma siis läksin hoopis koju. Tegin tohutu suure potitäie ühepajatoitu, ja sundisin ennast varakult voodisse. Ennem, koju tulles, käisin Balti Jaama turult läbi. Mulle seal väga meeldib, sest sealt võib leida täitsa uskumatuid asju, uskumatute hindadega. Ja seal liigub ringi lausa uskumatu "kaader" :)

Niisiis olen ma täna ise ka kollasem, ja mõnusalt puhanum.
Tööst ma ei taha rääkida. Täna hommikul, kui ma ennem tööd kohvi jõin, ja suitsu tegin, siis ma lubasin iseendale, et "ma ei lähe täna närvi", ükskõik milline see klient siis ka poleks. Aga Issanda loomaaed on kirju. Noh, ma mõtlesin näiteks, ennast juba ette närvi ajades, kuidas keegi teeb mingist olematust asjast sellise probleemi, nagu oleks tegemist tõsise globaalse ohuga, või nagu oleks keegi talle just noa kõri peale pannud. Mis siis saab, kui tal üks päev see nuga reaalselt kõrile pannakse!? Kuidas ta veel siis käituks?! Või kui tõesti mingi suur oht inimkonda tabaks. Ta vist lõhkeks nagu pasapall :) Plaks, ja kogu õu oleks sitta täis :) Ropp ju! Mis muidugi ei tähenda, et ma tahaks, et kellekiga selline asi juhtuks, aga profülaktika mõttes peaks mõnele sellise katse äkki korraldama. No kas just noaga, sest see on ikka väga halb asi. Aga nagu mingisuguse kunstliku ohuolukorra tekitama, et noh, röögi nüüd nagu siga, äkki õpid hiljem asju õieti hindama, ega hakka nii enda kui ka teiste närve oma ebaadekvaatse käitumisega rikkuma. Aga tegelikult tekkis mul parem idee. Inimesed peaks kuu aega sama tööd tegema, milles nad arvavad, et nad ise paremad oleks. Oeh, ja siis võiks nende endi kombel nende endiga seal kiunuda ja õiendada. Aga vaevalt see asja muudaks. Inimest vist ei muuda miski. Aga kuu aja pärast vaataks, mis neist saanud on. Kas on surnud, või siis äkki ikka veel elus, aga paremaks inimeseks muutunud:) Ei-ei, inimene vist ikkagi ei muutu. Ah, tegelikult las nad olla. Kahju on ainult neist. Kole kahju :) Endast hakkas ka kole kahju :)

Täna ma lähen ilusti trenni. Ma pean minema. Mu kõht ripub üle vöö, aga muidu selline, et pole musklit ollagi. Ühesõnaga vormist väjas. Kauem see kesta ei saa. Ühesõnaga pean ma hakkama vaeva nägema. Ja see on pikk protsess, sest kui juba, siis juba. Tegelikult mulle jõusaal meeldib. Selline rassimine ja vaevanägemine. Endal on hiljem palju parem olla ka. See on see mingisugune hormoon, mis kehas trenniga vallandub. Õnnehormoon :) No olgu mis on, mulle see tunne meeldib. Pärast oled endaga rahul ja kohe kena on päeva jätkata.

Just käisin suitsetamas. Vaatasin aknast halli ilma, ja mõtlesin, et miks meil selline ilm alati on. Selline hall ja talvine. Ometi on juba 21 märts, ja mujal Euroopas õitsevad juba ammu võililled, on vabaõhukohvikud, ja inimesed ei pea ennast paksult riidesse toppima, et väljas ellu jääda. Nagu natukene masendav, või kuidas. Noh, siit ka seletus, miks ma nii väga reisimist armastan.
Vaatasin suitsetamisruumi aknast, 4-lt korruselt, all tänaval liikuvaid inimesi. See Bette Midleri lugu tuli meelde. "From A Distance", kus ta laulab sellest, et eemalt vaadates on kõik kenad, ja eemalt vaadates tundud sa mu sõbrana, kuigi me oleme riius. Noh, lihtsalt sealt ülevalt alla vaadates tunduvad inimesed päris kenad tõesti. Ma ei tea, aga mulle on seal istudes, ja alla vaadates tõesti tundub nii. Mingigi lohutus inimkonna suhtes.
Bette Midler on üldse päris hea. Need varasemad laulud on eriti lahedad. Mõni laul on nagu laul ikka, aga kui teksti kuulama jääda, siis võib ennast lolliks naerda, või oimetuks nutta. Noh, selline väga hea tegelikult. Tõesti hea.

Üks mu sõber L. sõitis täna Kanaaridele puhkama. Nädalaks. Vastik :) Ma tahan ka. Väga tahaks meres hullata, päikese käes peesitada, ja öösiti ennastunustavalt prassida ja pidutseda :)
Tegelikult ma ei saa eriti kurta, sest aprill lõpus olen ma ise samamoodi teel. Taisse, nagu õige mees, ja vot seal ma alles puhkan :) Jah, ja tähistan seal oma 40-ndat juubelit. Mulle kohe meeldib see idee, et ma seda seal teen. Kuidagi vastik tunduks võimalus, kui ma seda siin peaks tähistama. Kuigi keegi ei taha pahasti õelda, oleks sellel kahjurõõmu maik juures, kui kõik seda numbrit mulle sel päeval meelega toonitaks ja meelde tuletaks. Ei ole vaja. Good luck, kallid sõbrad, aga see number ei jää kellegil tulemata, kes muidugi nii kaua üldse vastu peab :) Vähe ma ennast seal Tais ei lase hellitada. Massashisalongid, rand, meri, oh, seks muidugi, lahedad baarid ja discod, ja Eesti ei tule meeldegi. Ja keegi ei saa mulle seda numbrit meelde tuletada. Ei saa!

Ok, tõmban otsad kokku, ja kirjutan kunagi edasi. Kui viitsin :)
Panen siia pildi ühest oma lemmik Tai filmist :Beautiful Boxer.