Reede-laupäev-pühapäev-esmaspäev....

See on Mamma. Peenelt öeldes Madame. Aga mulle meeldib teda Mammaks kutsuda. Mu vana sõber Pattayalt. Tegelikult ta nagu ei olekski koer, sest ta ei käitu just tavalise koera moodi. Mulle tundub, et ta on hoopis vana Tai naine. Häält ta eriti ei tee. Kõmbib lihtsalt ringi, vaatab inimesi, sööb vahest. Mingeid koera mänge ta eriti ei harrasta. Vahest tuleb suhtlema, kui viitsib, aga see pole tal kunagi eesmärk omaette. Ma iga kord teen temaga pilti ka. Kohe, kui ma Pattayale saabun, tuleb ta kuskilt nurga tagant välja, nagu oleks ta mu tulekust juba ette teadnud...äkki teabki... Laseb ennast sügada ja pärast lubab armulikult ühispildi ka teha. Ta on üks tore-tore koer. Meie fotosessioonid on juba traditsiooniks saanud :)

Noh, mul tuli täna lihtsalt Mamma meelde. Ja ma siis kohe kirjutasin temast ka.

Reedel ma ei saanud ei trenni ega üldse midagi sellist teha, mida plaanisin. Lihtsalt mu ema otsustas mulle külla tulla, ja ka ööseks jääda. See keeras kõik mu plaanid segi. Arusaamatu, miks ei saa vanemad aru, et nende lapsed on juba täiskasvanud, ja oma elu elavad isikud :) Vastik laps ma, eks ole :) Pean silmas, et jah, kui ma kunagi ammu veel nende juures elasin, siis oli loomulik, et minu tuppa tulemiseks piisas uksele koputamisest. Ja selleks oli neil ka täielik õigus. Aga need ajad on möödas, ehk siis enam mulle ei piisa sellest koputamisest. Et nagu helistatakse pool tundi ette, et nüüd ma olen kohal, ja saame aga kokku. Oi, see on peavalu, sest mulle sõnnina ei meeldi, kui minu plaanid segi paisatakse. Muidugi on mul väga hea meel kokku saada ja koos aega veeta, sest mul pole, vastupidiselt ehk mõnedele, kunagi, isegi tiineka eas, probleemiks olnud oma emaga näiteks kohvikus istuda ja lahedat juttu ajada. Niisiis sai siis kokku saadud, ja uskuge või mitte, ma pidin ennast ikka terve õhtu alla suruma, et mitte midagi kohatut nähvata. Sest ma ju sain reaalselt aru, et ega ta mulle kiusu pärast külla tulnud. Ja tegelikult arvas ta, et mul on selle üle hea meel. Oligi. Omamoodi. Korraliku lapsena sain ma lihtsalt aru, et pean oma ego ja tujukad soovid alla suruma, ja situatsiooni teistmoodi võtma. Nii mugav on elu, ja nii isekaks olen ma tegelikult muutunud, et iga väikenegi tagasilöök isiklike mugavuste ja plaanide pihta muudab mu pahuraks, tekitades tunde, nagu oleks mind on rünnatud ja solvatud :) Vahest on vaja, et su rutiin saaks rikutud, sest muidu kasvad ja muutudki sa tigedaks "vanainimeseks", kes ei talu mingisuguseid muutusi, teistsuguseid inimesi ja üldse kõike, mis erineb su tardunud, "ideaalsest" maailmast, arusaamadest, plaanidest ja nägemusest. Niisiis olen ma lisaks sellele, et tegelikult on mul hea meel, et sain emaga koos aega veeta, temale ka tänulik selle eest, et ta mind ärkvele raputas. Vastik mina :)

Lõpuks olin ma nii väsinud, et jäin juba 23.30 magama, jättes ema telekat vaatama.

Hommikuks olin ma palju värskem, ja siis ma lihtsalt nautisin seda, et saame kaua kohvi juua, niisama olla, ja igasugustest asjadest omavahel rääkida.

Õhtupoole saatsin ema ära, ja ise sättisin ennast Linnahalli "Öölapse" kontserdile. Kohe üldse ei viitsinud minna, kui aus olla. Ja kui ma seal selle kontserdi esimest poolt vaatasin, siis ma sain aru, et vaatamata sellele, et ükski lauljatest ei teinud mingit allahindlust, oli see ikkagi kuidagi kodukootud üritus. Muljet tugevdas veel maailma kõige viletsam sound. See onu seal puldis tundus olevat seal muutumatult punne keeramas vist 1980-nda aasta Olümpiamängudest alates. Noh, kui lauljale unustatakse mikrofon sisse lülitada, ja taustabänd kuuldub nagu Smena vanast krapist, siis....

Noh, õnneks oli kontserdi teine pool tunduvalt tugevam, ja kohati lausa väga hea. Eks aitas kaasa ka väike konjak mu sees :)

Lõpuks suundusin mõne tee pealt leitud inimesega Angeli klubisse, kuigi ma ei tahtnud üldse välja minna (ma olen ju nii korralik, ja süüdi on alati inimesed mu ümber, kes mind halvale teele meelitavad-LOL). Tahtsin hoopis kodus peesitada, filme vaadata, ja head paremat sisse ahmida.

Selle asemel ahmisin aga ühe õlu teise järel sisse. Väga purju jäin. Ajasin väga lolli juttu, ja olin enda arust kohutavalt vaimukas. Nii vaimukas, et ei vastanud pühapäeval mitte ühelegi kõnele ega suutnud ka mitte kuidagi meenutada, kuidas inimene ennast hästi ja normaalselt peaks tundma. Jama.

Kuidagi selliseks kipuvad need nädalavahetused muutuma jah. Ei oo kivaaaaaa!!!!!