Kollane kolmapäev

Kollane kolmapäev.

Siis tegelikult on mul ka teine, ingliskeelne blogi, aga kuna seal kippus asi nii väga võõrkeelseks ja kaugeks minema, pluss on palju lihtsam end omaenda emakeeles väljendada, siis jah, avan siin uue blogi. Onju tore :) Aplaus. Kuigi jah, kirjutan ma seda rohkem nagu iseendale, ja vaevalt et seda nüüd massid siin lugema hakkavad. Aga tore ikkagi :)

Kollane päev on täna sellepärast, et on kolmapäev. Kolmapäev on keskmine päev tööpäevade jadas, ja valgusfoori keskmine tuli on ka kollane. Peale punast, ja ennem rohelist. Keskmine tuli. Kohe on tee roheline, ja reede siinsamas. Ja teate ju ise, mis reedeti juhtuma hakkab :) Üks tants ja trall. Ja see meile meeldib. Niisiis on kolmapäev minu arust kollane. Väga meeldiv värv ja meeldiv päev.

Täna ärkasin natuke värskemalt kui kaks eelmist hommikut. Esmaspäev on alati suhtelist hull. Väga hull tegelikult, sest nädalavahetus ajab "graafiku" totaalselt segi. Pühapäevaõhtused magamajäämiskatsed on alati võrreldavad millegiga, mis on suhtkoht võimatud asjad. Nagu näiteks lotovõit ja Ufo-ga kohtumine. Mõlemat tegelikult sooviks:) Pühapäeva õhtul ma magama ei jää, püüan mis ma püüan. Ja uskuge mind, vahest olen ma lausa nutmapuhkemise äärel, pluss kohutavas paanikas, sest mul on kuklas teadmine, nagu revolveri toru, et iga sekundiga jääb mul üha vähem aega magamiseks järele. Ja uskuge mind, uni on minu jaoks tohutult oluline asi. Isegi siis, kui ma olen välja maganud, on alla 6 tunni minu jaoks paaniliselt vähe. See on selline psühholoogiline moment niisiis, ma arvan. Ja ma olen ka tähele pannud, et kui magada normaalselt oma tunnid täis, vaatab mulle peeglist ka hoopis kenam inimene vastu. Aga mulle meeldib olla kenam inimene. Mitte et mulle korda läheb, mis teised minu välimusest arvavad, aga mu enda enesetunne on mulle egoistlikult oluline küll. Niisiis ei valeta supermodellid oma välimuse kohta, kui nad nimetavad kõige tähtsamaks oma välimuse säilitamise juures just seda, et nad peavad vähemalt 8 tundi ööpäeva jooksul magama, et see säiliks. Ma olen täitsa nõus. Kuigi supermodell ma nüüd küll ei ole :) Aga võiks ju olla. Mul poleks midagi selle vastu, et pool päeva mööda catwalki koperdada, ja selle eest 10.000USD-i kasseerida :)

Ma siis olin esmaspäeval suht loppis, ja otsustasin koju jõudes kohe aegsalt linade vahele ronida, aga ei-ei-ei-ei, alati lähevad asjad teistmoodi, kui ma olen plaaninud. Üks hea tuttav, kes elab kohe mu naabruses, saabus just Taist, ja kutsus muljetama. Noh, kogu maailm ju teab, et ma olen planeedi kõige suurem Taimaa sõber. Lausa fänn, kui teisi termineid kasutada. Isegi suurem Tai fänn, kui Eurovisiooni fänn, kuigi Eurovisioon meeldib mulle ka väga. Lihtsalt, Tai oli on ja jääb, ja on kogu aeg olemas. Ja peidab endas miljon asja, mis mind alati mõnust ja igatsusest ulguma panevad. Inimesed, kultuur, kogu see pilt, mida üks maa olema peab. Eurovisioon on kord aastas, ja punkt. Tegelikult ei peaks neid kahte asja üldse võrdlema.
Mu sõber oli esimest korda Tais, ja ma olin talle kaasa andnud nii palju juhendeid ja näpunäiteid, kui oskasin. Kuigi, tegelikult on Tai lihtsalt nii inim- ja turistisõbralik maa, et seal saavad vabalt hakkama ka need, kellel igasugune pilt Taist kui maast puudub, ja näpunäiteid keegi ette andnud pole. Aga ma natuke kartsin, et talle ehk see maa ei meeldigi. Ma lihtsalt olen siis alati hirmus kurb, kui kellegile seal ei meeldi. Ma nagu hoiaks Taile kogu aeg põialt, et ta oleks kena ja meeldejääv "isik", kes paljudele meeldiks, meeldima hakkaks, ja ennast armastama paneks. Oeh, kaunis keeruline see mu seletus :) Noh, ja lõppkokkuvõttes oli ta tegelikult Taist sama vaimustunud kui mina. Ja polegi siin midagi imestada, kuna ta on tohutult palju, ja väga eksootilistes ja erinevates maades reisinud. Tihti just seljakotireisijana. See tähendab, et ta oskab asju nii vaadata, et pole liigseid eelarvamusi seda segamas. Noh, reisimisega kord on nii, samuti sellega, kuidas sa eluolu mujal oskad hinnata ja näha, et see vajab harjutamist ja kogemust. Ma ei taha halvasti öelda, aga mõned inimesed, kes on mõned korrad paketireisidel kuskil käinud, ja enda arust maailma näinud, suheldes reisil olles ainult oma kaasmaalastega, on kohati tagantjärele oma muljeid jagades väga turtsakad, troonides oma pisikesel arvamuste mättal, keeldudes sealt maha ronimast, ja asju teistelt poolt vaatamast. Ei saaks ju eriti rääkida teiste kultuuride tundmisest ja mõistmisest, kuna tegelikult neil sellega füüsilist kontakti ei tekkinud ja ega nad oma jalga eriti sealt hotellikompleksist ja rannajoonest kaugemale ei tõstnudki. Päris kurb, et oodatakse Eestist mitmetuhat kilomeetrit eemal olles, et asjad oleks seal täpselt samamoodi, kui Eestis. Et nagu see Eesti moodi olemine on ainuõige ja parim. Aga äkki on just vastupidi?!
Noh, kuulasime selle sõbra juures Tai muusikat, suitsetasime Tai sigareid, ja rääkisime asjadest, mida me mõlemad seal olles olime kogenud. Selline äratundmisrõõm. Reisimine on üldse üks väga tore asi, ja ilma reisimata ma vist muutuks 3 aastaga 50 aastat vanemaks, ja annaks lõpuks otsad takkapihta :)
Noh, ja see venis päris pikaks, see muljetamine. Ja me polnud päris kahekesi ka seal. Mõned sõbrad veel. Selline lahe õhtu oli.

Niisiis olin ma teisipäeva hommikul taas loppis. Olin endale lubanud, et lähen ilusti trenni, aga ma kohe kuidagi ei suutnud sinna reaalselt minna, et ennast "piinama" hakata. Sest kui sa oled ikka väsinud ja läbi, siis pole mõtet kangi rebima hakata.
Ma siis läksin hoopis koju. Tegin tohutu suure potitäie ühepajatoitu, ja sundisin ennast varakult voodisse. Ennem, koju tulles, käisin Balti Jaama turult läbi. Mulle seal väga meeldib, sest sealt võib leida täitsa uskumatuid asju, uskumatute hindadega. Ja seal liigub ringi lausa uskumatu "kaader" :)

Niisiis olen ma täna ise ka kollasem, ja mõnusalt puhanum.
Tööst ma ei taha rääkida. Täna hommikul, kui ma ennem tööd kohvi jõin, ja suitsu tegin, siis ma lubasin iseendale, et "ma ei lähe täna närvi", ükskõik milline see klient siis ka poleks. Aga Issanda loomaaed on kirju. Noh, ma mõtlesin näiteks, ennast juba ette närvi ajades, kuidas keegi teeb mingist olematust asjast sellise probleemi, nagu oleks tegemist tõsise globaalse ohuga, või nagu oleks keegi talle just noa kõri peale pannud. Mis siis saab, kui tal üks päev see nuga reaalselt kõrile pannakse!? Kuidas ta veel siis käituks?! Või kui tõesti mingi suur oht inimkonda tabaks. Ta vist lõhkeks nagu pasapall :) Plaks, ja kogu õu oleks sitta täis :) Ropp ju! Mis muidugi ei tähenda, et ma tahaks, et kellekiga selline asi juhtuks, aga profülaktika mõttes peaks mõnele sellise katse äkki korraldama. No kas just noaga, sest see on ikka väga halb asi. Aga nagu mingisuguse kunstliku ohuolukorra tekitama, et noh, röögi nüüd nagu siga, äkki õpid hiljem asju õieti hindama, ega hakka nii enda kui ka teiste närve oma ebaadekvaatse käitumisega rikkuma. Aga tegelikult tekkis mul parem idee. Inimesed peaks kuu aega sama tööd tegema, milles nad arvavad, et nad ise paremad oleks. Oeh, ja siis võiks nende endi kombel nende endiga seal kiunuda ja õiendada. Aga vaevalt see asja muudaks. Inimest vist ei muuda miski. Aga kuu aja pärast vaataks, mis neist saanud on. Kas on surnud, või siis äkki ikka veel elus, aga paremaks inimeseks muutunud:) Ei-ei, inimene vist ikkagi ei muutu. Ah, tegelikult las nad olla. Kahju on ainult neist. Kole kahju :) Endast hakkas ka kole kahju :)

Täna ma lähen ilusti trenni. Ma pean minema. Mu kõht ripub üle vöö, aga muidu selline, et pole musklit ollagi. Ühesõnaga vormist väjas. Kauem see kesta ei saa. Ühesõnaga pean ma hakkama vaeva nägema. Ja see on pikk protsess, sest kui juba, siis juba. Tegelikult mulle jõusaal meeldib. Selline rassimine ja vaevanägemine. Endal on hiljem palju parem olla ka. See on see mingisugune hormoon, mis kehas trenniga vallandub. Õnnehormoon :) No olgu mis on, mulle see tunne meeldib. Pärast oled endaga rahul ja kohe kena on päeva jätkata.

Just käisin suitsetamas. Vaatasin aknast halli ilma, ja mõtlesin, et miks meil selline ilm alati on. Selline hall ja talvine. Ometi on juba 21 märts, ja mujal Euroopas õitsevad juba ammu võililled, on vabaõhukohvikud, ja inimesed ei pea ennast paksult riidesse toppima, et väljas ellu jääda. Nagu natukene masendav, või kuidas. Noh, siit ka seletus, miks ma nii väga reisimist armastan.
Vaatasin suitsetamisruumi aknast, 4-lt korruselt, all tänaval liikuvaid inimesi. See Bette Midleri lugu tuli meelde. "From A Distance", kus ta laulab sellest, et eemalt vaadates on kõik kenad, ja eemalt vaadates tundud sa mu sõbrana, kuigi me oleme riius. Noh, lihtsalt sealt ülevalt alla vaadates tunduvad inimesed päris kenad tõesti. Ma ei tea, aga mulle on seal istudes, ja alla vaadates tõesti tundub nii. Mingigi lohutus inimkonna suhtes.
Bette Midler on üldse päris hea. Need varasemad laulud on eriti lahedad. Mõni laul on nagu laul ikka, aga kui teksti kuulama jääda, siis võib ennast lolliks naerda, või oimetuks nutta. Noh, selline väga hea tegelikult. Tõesti hea.

Üks mu sõber L. sõitis täna Kanaaridele puhkama. Nädalaks. Vastik :) Ma tahan ka. Väga tahaks meres hullata, päikese käes peesitada, ja öösiti ennastunustavalt prassida ja pidutseda :)
Tegelikult ma ei saa eriti kurta, sest aprill lõpus olen ma ise samamoodi teel. Taisse, nagu õige mees, ja vot seal ma alles puhkan :) Jah, ja tähistan seal oma 40-ndat juubelit. Mulle kohe meeldib see idee, et ma seda seal teen. Kuidagi vastik tunduks võimalus, kui ma seda siin peaks tähistama. Kuigi keegi ei taha pahasti õelda, oleks sellel kahjurõõmu maik juures, kui kõik seda numbrit mulle sel päeval meelega toonitaks ja meelde tuletaks. Ei ole vaja. Good luck, kallid sõbrad, aga see number ei jää kellegil tulemata, kes muidugi nii kaua üldse vastu peab :) Vähe ma ennast seal Tais ei lase hellitada. Massashisalongid, rand, meri, oh, seks muidugi, lahedad baarid ja discod, ja Eesti ei tule meeldegi. Ja keegi ei saa mulle seda numbrit meelde tuletada. Ei saa!

Ok, tõmban otsad kokku, ja kirjutan kunagi edasi. Kui viitsin :)
Panen siia pildi ühest oma lemmik Tai filmist :Beautiful Boxer.