Ohtlik neljapäev

Neljapäevad on väga ohtlikud päevad! Neljapäeval juhtub alati ohtlikke asju ja situatsioone. Ohtlikud inimesed ronivad välja. Kõige uskumatutest kohtadest(urgastest). Ja ohtlikuks osutuvad ka need, kellest sa seda ei oleks osanud arvatagi :)
Näiteks eile ma selle blogiga siin alustasin, ja rohkem tegelikult nagu iseenda jaoks. Aasta pärast, või veel hiljem, on jube tore vaadata, mis siis kunagi juhtunud on, või kuidas ma mõnedele asjadele kunagi vaadanud olen. Kujutan ette, et see võib ka kohati suht piinlik olla. Aga see selleks.
Ei noh, ja muidugi on mu töökaaslased(chickid) selle blogi juba välja nuhkinud, ja loevad seda himukalt :) Nagu siin oleks metsikult midagi juba kirjas :) Niisiis, ohtlikud kolleegid!
Minu arust on neljapäev selline ohtlik päev ka sellepärast, et sa nagu kuuleks juba reedest muusikat oma kõrvus helisemas, ja arvad petlikult, et see ongi juba nagu reede. Võltsreede. Ja siis sa näiteks arvad, et sa saad teha, mida aga tahad. Näiteks ennast kuskil täis juua nagu mauk. Mis olekski normaalne reedel, aga sa unustad, et see siiski pole veel reede. Ja siis tegelik reede saab selle tõttu olema üks suur läbikukkumine ja peavalu. Ohtlik värk.
Aga see läheb juba ise ohtlikuks, kui ma siin neid neljapäevaseid deemoneid välja kutsun. Stopp.

Eile olin väga tubli, ja käisin jõusaalis rühkimas. No tegelikult olen nii rooste läinud, et võhma eriti veel ei jatku. Teeks kauem, aga ei jõua. Aga pole ka mõtet ennast lõhki rabeleda. Eks aja jooksul asi paraneb.
Ma olen viimasel ajal hommikuti käinud, ja siis oli ikka hea seal chillida. Omaette, kui seal eriti kedagi peale sinu pole. Eile õhtul oli koht aga rahvast pungil, ja ikka samad tüübid, kes seal ka aasta tagasi olid. Mitte, et selles midagi valesti oleks, aga noh, kohe näha, et väga lojaalsed kliendid:) Mitte nagu mina, kes kuude kaupa "unustab" sinna minemast. Ja noh, tulemus on muidugi silmaga ka näha.
Aga ma mõtlesin, et peaks ikka ostma selle särgi endale Taist, kus on peale kirjutatud "Same Same". See "Same Same" kehtib absoluutselt iga asja kohta siin maailmas. Inimesed vist armastavad rutiini. Hea turvaline maailm.

Kodus on mulle hakanud lausa närvidele käima minu katkine ja tilkuv boiler. Sellist roostevett tilgub alt välja. Nagu naine, kel on "päevad". Ma mõtlesingi, et boiler ongi nagu mu naine, kellel on pahad päevad. Kui keegi küsib mu käest, et kas mul on naine, siis ma vastan, et jah, on küll. Et tema nimi on Boilu. Ennem olid temaga asjad korras, et elektrijuhe taha ja toodab aga sooja vett(mis mind alati üle keha hellitas, kui mul aga tuju tekkis) ja mõnu mulle. Noh, nagu naine. Ja nüüd siis need neetud päevad, mis näivad kestvat igavesti, ja sooja veega on ka natuke nagu natuke jama selle tõttu. Et saab küll, aga ma pean talle kogu aeg ämbrit alla panema, sest ta raip tilgub. Nagu naine :) Ma pean ta maha monteerima (seinast ja endast lahutama) ja minema viskama. Kahju, aga näib et meie koosveedetud aega saab läbi. Otsin(ostan) uue. Ma oma Boilule veel ei teata, et temaga nüüd nii saab olema, aga paratamatu on, et ma pean selle vältimatu sammu õige varsti ikkagi astuma. Kahju Boilust. Liitun lugupeetud Eesti meeste klubiga, kes vana mudeli uue vastu vahetavad, ja siis hästi õnnelikud on. Ainuke vahe on siin selles, et nende noored naised peavad seda nende jubedat vanainimese lõhna ja lõtva keha kannatama, aga minu uuel Boilul on suht ükskõik, kui vana ma olen ja kuidas ma lõhnan :) Uus Boilu muidugi maksab, aga ma võtan seda kui pulmaraha. Tagasihoidlikud pulmad niisiis :) Paartuhat krooni. Ja ma pole vana ka. Ei ole mul vanainimese lõhna küljes, ega pole ma lõtv ja kortsus ka, kui päris aus olla :)

Ilm on väljas edasi ikka veel üks pask. Vabandust, aga siin ei saa enam viisakamat väljendit tarvitada. Miks, oh miks, on meil siin kevad nagu sügis!? Kuhu jäi see 12-14 kraadine soojalaine, mida igalt poolt lubati. Vabandage, aga +5-e ja +14 vahe on päris märgatav, kui te aru saate, mida ma silmas pean.
Esiteks, ma ei talu külma, ja teiseks, ma ei talu talve. Ma vist ikka olen oma eelmises elus kuskil soojal maal elanud. Olen selles enam kui kindel.Mu temperament ja mõtlemine on ka mitte just nii eestlaslik. Mitte et eestlaslik mõtlemine halb oleks.....
Andke mulle suve, ja ma annan teile palju rõõmsama ja produktiivsema mina. Eesti uus valitsus peaks selle peale mõtlema :)

Mida ma täna siis teen.
Venitan oma tööpäeva lõpuni. Sunnin ennast trenni minema. Ja proovin varakult magama minna. Vaataks ühe filmi ka arvutist ära, sest neid on ikka kümnete viisi sinna kogunenud, aga ainult ühe käe näppudel saab üles lugeda need, mida ma ka vaadanud olen. Ma olen arvuti asjades tegelikult väga-väga juhm. Internetis surfata, palun. Aga kui ma pean mingi tehnilise asjaga hakkama saama, siis olen ma nagu mingi ajukääbik. Ma tean, et mu arvuti peaks kenasti muusikat ja filme kirjutama....aga vot mina sellest aru ei saa, kuidas see reaalselt peaks toimima. Kindlasti on see hästi lihtne, aga mida lihtsam mingi tehniline asi on, seda lollim ma tavaliselt olen, olen ma aru saanud. Mina ja tehnika pole kunagi just eriti hästi läbi saanud. Mitte et me riius oleks, aga me oleme lihtsalt üksteisele võõrad, ja meie tutvumine läheb alati üle kivide ja kändude. Ma tunnen kahest asjast puudust. Et mul oleks mingi isiklik tehnikakonsultant, ja et mul oleks raamatupidaja. See viimane selleks, et kuigi mu palk ei ole just kiita, pean ma sellest üksmiljon maksu ära maksma, ja muud moodi hakkama saama. Aga mul ajab see juhtme lihtsalt kokku, sest ma unustan kogu aeg mõne maksu , või rahaga seotud asja ära. Ma üldse imestan, et mu finantsmajandus veel toimib, ega kolinal kokku pole kukkunud. Ma kohe kardan selliseid asju.
Mu elu oli aastaid selline, et ma ei pidanud eriti oma maksude maksmise ja finantsplaani pärast muret tundma. Kõik oli kuidagi lihtne. Kõigepealt elasin kodus. Siis oli elukaaslane, kes oli nendes asjades lausa geenius. Ja siis hiljem, pärast kibedat lahutust, oli mul nagu lihtsalt üürikorter, ja null laenu. Kandisin iga kuu kindla summa üle, ja asi oli korras.
Eelmisel aastal aga andsin ma finantspaharetile oma sõrme, ja teada tuntult võttis ta mitte kogu käe, vaid kogu mu keha, kui mitte öelda hinge. Nüüd pean ma korteriomanikuna maksma laenu, siis elektrit, kommunaale, vee eest, siis telefon ja muu taolina. Kõike eraldi ja eri aegadel. Oeh, ja arvuti liising ka. Ma usun, et enamuse jaoks tundub see imelihtne. Mitte aga minu jaoks. Sest see on üks paras laveerimine. Muidu poleks ju probleemi, aga ma tahan kogu aeg reisida, ja siis muidugi muud kulukad üritused ja ka ostud. Peab vaatama, et kõik maksud oleks makstud, et siis allesjäänud piskuga edasi kombineerida. Vahest ma unustan mingi maksu ära, ja siis vaatan ma et oh, nii palju raha on mul järel, millega arvestada. Ja siis ups, selgub, et pole siin midagi nii palju. Ma peaksin olema miljonär, kellel on isiklik inimene selleks, kes selle kõigega tegeleks. Noh, see muidugi laheneb varsti, sest kindel on, et ei lähe enam kaua, kui see konkreetne mitme miljoni võit mulle ka sülle potsatab. Sa ju oled ka sellest teadlik :)

Nii, nüüd ma lähen suitsetama. Siis ma söön. Ja siis ma teen oma tööd edasi. Tegelikult on see päris naljakas, et mul on täna üsna kiire päev olnud, ja põhimõtteliselt peaaegu nonstop on mingi klient ka, aga ikka olen sellise pika jutuga siin maha saanud :)
Grafomaan......