Lauriga Berliinis

Eile kärutasin ennast peale tööd Lauri juurde. Ma vihkan seda linna ühest otsast teise liiklemist. Mis sest, et Tallinn selline minilinn on, ja vahemaad ju väikesed. Aga see selleks. Ikkagi vihkan.

Sõime pastat ja ma kuulasin tema muljeid reisist Kanaari saartele.

Mul on mingi eelarvamus nende Kanaaride, Tenerifede ja Egiptuste vastu, kuhu meie tublid Eesti kodanikud oma paketireise ostavad. Ja just nimelt selle tõttu, et seal palju eestlasi käib, ma sinna ei tahagi minna. Eestlased kuskil, tähendab automaatselt probleeme ja vingus-pirtsakat suhtumist-nägusid. Ma tahan puhkusel chillida, pidutseda, vabadust. Et unustada kõik probleemid ja tavarutiini, mille eest ma tegelikult ju puhkusele põgenengi. Enamus eestlasi seda ei oska, vaid vaatavad kõike oma mätta otsast, ja loodavad, et ka mujal peab olema elu nagu Eestis. Samuti see avalikult halvustav, lugupidamatu ja ülbe suhtumine sealsetesse inimestesse ja elusse. Seda oskavad ainult eestlased. Noh, kindlasti on ka lahedaid eestlasi ja nõmedaid muust rahvusest reisijaid, aga eestlased jäävad eestlastena mulle kui eestlasele silma-kõrva. Ma lihtsalt olen pidanud päris mitmeid kordi suhteliselt piinlike situatsioone taluma ja pealt nägema, ükskõik missuguses maailma otsas ma olen siis ka olnud, et laiatakse ja ülbitsetakse, ollakse ülimalt negatiivsed ja agressiivsed. Nagu oleks heatahtlikus ja aru saada püüdev meel midagi eestlastele mitteomast.

Ja rohkem ma seda teemat puudutada ei taha, sest ma ei viitsi oma tuju sellega rikkuda.

Igatahes vitsutasime me Lauriga pastat, ja korraliku inimesena andis ta mulle kronoloogilises järjestuses teada mida ta seal tegi ja kus ta käis. Väga lõbus :)

Ma arvan, et ma peaksin isegi seal kunagi ehk ära käima. Ega seal vaatamisväärsusi ju eriti pole, aga see eest väga lõbus ööelu.... ning mina ja ööelu kuulume vägagi ühte :P Teadmiseks, et ma olen oma loomu poolest väga korralik ja tasane inimene, ja kõiges selles, et ma metsikutele pidustustele sattun, on süüdi mu sõbrad, kellel on minu üle "halb mõju" :D Lihtne ja loogiline. LOL

Muidugi oli ta liiga pruun selleks, et mind mitte kadedaks teha, ja liiga puhanud, et mitte mulle meelde tuletada, kuidas ma tahaks 24/7 isegi puhata. Vähemalt tundub mulle hetkel, et ma pole elu sees kordagi puhanud. Milline enesehaletsus ja -petmine, sest olen ikka küll, ja olen ka kenasti pruun ka olnud. Ja mitte vähe :)

Mulle tuli hoopis meelde meie ühine reis Berliini, mis oli minu eelmise aasta üks lahedamaid. Tegelikult natuke parem, kui mõni teine eelmise aasta reis, sest tegelikult olid nad kõik head ja toredad. Ma vist ei oskagi viletsalt reisida.

Berliin on üldse selline kummaline ja omapärane linn. Seal ülejäänud Saksamaaga midagi ühist otsida, on suhteliselt mõtetu. Liiga vabameelne ja sõbralik, et olla tõsi. Liiga odav, et aru saad, et tegelikult oled ühes suuremas ja arenevamas Euroopa metropolis. Liiga palju kontraste, et igav hakkaks.

Me elasime ühes väga lahedas stuudiokorteris Ida-Berliini keskuses(noh, neid on seal küll mitu). Kuna olen varem resideerunud ainult lääne pool, siis oli see mulle uus ja huvitav elukeskond. Suur, klaasuksega külmkapp oli minu tulekuks pilgeni õlut täis laotud (Lauri saabus varasema lennuga), ilm oli super, ja linna valdas jalgpalli maailmameistrivõistluste palavik. Isegi meie saime sellest nakatatud, ja vaatasime neid heitlusi telekast nagu vanad jalgpallihullud :)

Maailmatasemel on seda tõesti huvitav vaadata. Ma lõpuks juba teadsin parimate mängijate nimesidki :) Ohhooo!

Niisiis olime orienteeritud Berliini ida poolele, ja lääne poole põikasime vaid üheks õhtuks. Ida pool ongi boheemlaslikum. Oma võludega.

Tõeliseks hitiks sai jääkülm Jägemeister, mille jaoks sealsetes baarides on lausa oma masinad. Igatahes lasime sellel igal pool voolata, kuhu me ka sisse astusime. Asjale aitas kaasa ka see, et pidevalt oli igal pool mingi happy hour, mille vastu meil polnud loomulikult midagi :)

Sealsed türklaste dönerkebabid on samuti väga head. Lisaks kebabile armastan ma nende pakutud grillkana fetajuustu salatiga. Minu Berliini spetsialiteet. Nami-nami.

Ida poolel näeb ka selliseid inimesi, kes nagu ongi ida inimesed. Ossid, kes nagu keelduks muutumast. Aga miks nad peaksidki. Kedagi see ju ei sega. Berliini võlu ongi selles, et kõik on sellised, nagu nad tahavad olla, ja kõik elavad rahumeelselt, eelarvamustevabalt, teineteise kõrval.

Nii mõnus oli linna peal ringi jalutada. Kiirustamata. Istuda maha tänavakohvikutesse, vaadata inimesi, laisalt oma drinki limpsida ja ajal voolata lasta.

Käisime ooperipileteid ostmas, ja kõrval oli väga chic kohvik. Nimi oligi Café Opera. Seal oli ettekandjaks maailma kõige ilusam noor mees. Ma nagu lihtsalt vaatasin, et näed sa siis, vahest loodus annab nii, et sünnib ka nii silmapaistvalt ilusaid inimesi. Ei mingit flirti ega tagamõtet minu poolt. Poiss oli lisaks sellele silmnähtavalt hetero. Ometi oli ta nii elurõõmus ja ilmselgelt teadlik oma kenadusest. Lisaks vist ka suhteliselt seiklusaldi olemusega. Igatahes vahetus ta kõnnak peale seda vägagi koketeerivaks ja pilk kaval-meelaks, kui mu pilku märkas. Umbes nagu, lets have some fun, mul ongi praegust igav. Päris tore oli seda mängu mängida. Meenusid need raamatutest loetud ajad, mida Berliin elas 30-ndatel. Sama linn, sama aura. Miski ei muutu. Väikeste vaheaegadega, aga ta tuleb tagasi :) Kergelt paheline ja lõbujanuline linn.

Edasi jalutasime Brandenburgi väravate poole, ja möödusime ühest tavalisest, järelkäru moodi hamburgeriputkast. Äkki hakkas läbi kõlarite keegi klouni häälega hüüdma: hamburger, fanta, cola, hamburger, fanta, cola! Nagu kutsuks meid. Me lihtsameelsetena astusime ligi, kuigi kõht oli ju tegelikult täis. Vaatasime, et asi pole nagu päris. Et midagi on nagu valesti. Esiteks juba see, et sees polnud leti taga kedagi näha. Siis saime aru, et tegemist on performance´ga. Kaasaegne kunst läbi nalja ja igapäevase atribuutika. Alguses tundsime end suht lollina, ja vaatasime ümber, et ega keegi meie haneksminemist ei näinud. Siis naersime end kõveraks, ja jalutasime uuesti edasi-tagasi sellest putkast mööda, sest saime aru, et see hääl käivitub seal sees automaatselt, nii kui keegi möödub.

Brandenburgi väravate ligidal oli hiljaaegu avatud holokausti mälestusmärk. Mitte klassikaline mälestusmärk. See koosnes üsna suurele territooriumile, nõo sisse vajuvatest kiviplokkidest. Kuna oli juba pimedaks läinud, siis saime seal täiesti unustamatu kogemuse. Sa jalutad seal vahel, tee viib alla, valgus kaob, ja kiviblokid su ümber muutuvad üha kõrgemaks ja tunne rusuvamaks. Mida rohkem edasi, seda masendavam see tundus. Siis hakkab tee ülespoole suunduma, ja valgus tuleb tagasi. Igatahes pani see mind väga mõtlema. Kui ma seda tunnet meenutan, siis on see midagi, mis nagu jääb eluks ajaks meelde. Noh, kunstnik on loonud midagi, mis ei ole ainult vaatamiseks, aga ka tundmiseks.

Ma ei taha siin üldse kirjutada nendest baariöödest ja muust sellisest. Eriti veel selle tõttu, et ma ei olnud seal üksi. Teiste elust kirjutamine pole minu rida. Las räägivad ise, kui heaks arvavad :) Blog kuulub avalikku internetiruumi, kus igaüks saab seda ka lugeda, ja oma nägemuse järgi tõlgendada. Ma arvan, et sellega on see ka seletatud.

See pilt on seal Berliinis, Café Operas tehtud.

Ma armastan Berliini!