Hiirte peo päev.

Niisiis kolmapäev, käes on "väike laupäev". Mõnus. Mulle see teine väljend- nädala selgroog on murtud- ei meeldi. Kuidagi vägivaldne ja vastikult öeldud. Kelle selgroog murti? Kes vigaseks tehti? Noh, Eesti keel kubiseb sellistest halbadest väljenditest, mis minu arust on üsna negatiivse kõlaga. Näiteks: jube lahe, kohutavalt hea, õudsalt ilus, põrgulikult kaunis, jne jne. Uskuda või mitte, aga kui sõnadel on võim, siis levitatakse nende kasutamisega ikka üsna palju negatiivset aurat ja enegriat siin Eestimaa pinnal, laiali siia ilmaruumi, õhku hõljuma. Nagu õudusfilmi raske sudu-mudu. Proovi siis selle negatiivsuse sees ringi sumbata, hullem veel kui viimase talve lumehangedes :) Noh, on kuidas on, mina üritan selliseid väljendeid mitte kasutada, kuigi, eks nad vahest ikka lipsavad üle huulte. Aga ma vähemalt üritan :)

Täna siis Krissu juures pidu: "Hiirte pidu, kass läinud." Jah, saate õieti aru küll, just nii see ongi :)

Kuna mul on neljapäeval vaja siiski tööle jõuda, ma väga-väga loodan, et see asi siis täna õhtul päris käest ära ei lähe. Samuti on mul vaja neljapäeval ka trenni minna. Ma nimelt tegelen endaga, ja proovin olla tubli ja hea oma kehale. Ma ju armastan oma keha :) Ainuke keha, mis mulle antud on :) Aga kuna on suvi, siis peab vahest ju lõõgastuma, ja üritusi korraldama-külastama.

Eile läksin sõbra taimi märgama. Noh, kastma. Tahavad ka juua vahest. Jäin sinna ööseks, ja täna hommikul enne tööle minekut istusin nagu alati köögi akna all, kohvi lurpides. Vaatasin aknast välja, ja nägin kurba pilti. Selle maja vastas, üle tee, on fotopood, ja kõrval fotostuudio, kus inimesed käivad eriti pidulikke pilte tegema. Jäädvustamas igavikku hetke, seda visualiseerimas, et oleks mida mäletada ka foto näol. Just väljus sealt uksest perekond, pidulikult riides, mitu põlvkonda, vanadest noorteni. Põhjus, miks nad seal fotograafi juures käisid, polnud ilmselgelt vanaema-vanaisa, kelle aeg maa peal hakkab läbi saama, sest ka vanaema ja vanaisa olid perega kaasas, vaid perepoeg, nii 30 aastane ehk, keda talutati auto poole, et taas koju sõita. See noor mees oli eemaltki vaadates väga halvas seisus, kõndides vaevu, olles sõna otseses mõttes juba täiesti ära närbunud. Mingi väga halb haigus, ilmselt võitmatu, oli tema kallal oma töö teinud. See oli väga kurb hetk. Seda perekonda oli väga raske ja kurb vaadata. Nad kõik proovisid seda noort mees toetada, sest ta ainult vaevu suutis kõndida. Ise enam tegelikult mitte, ainult teiste toe najal. Tema jõud oli temast juba peaaegu täielikult välja voolanud. Milline elu, millised saatused. Kõigil on oma aeg, kas just õiglane, on muidugi iseasi.

Aga eile tuli rõõmupisar silmanurka ka. Kogu linn on lapsi täis. See on tegelikult päris tore ja armas vaatepilt. Nad on kõik siia saabunud Laulu- ja Tantsupeoks. Ma kujutan ette, milline seiklus see nende jaoks on, vanematest eemal, ööbimine koos koolikaaslastega kooli võimlates. Noh, me kõik mäletame kui põnev see oli :) Tore!

Ja Viking Lotoga võitsin eelmisel nädalal lausa Eur 1.50! Just käisin välja võtmas. Võit missugune, mitte küll suur, aga ikkagi :)

Suvi. Suvi?! No ei tea.... Oh jah, ja imerattaga alkoonu :)

Väljas on suvi, Jaanipäev on möödas, ja mina istun siin sees, müüride vahel, tööl, ja veedan oma lõunapausi. Kui "meeldiv" on vaadata enda kahvatut jumet, ja teada, et kogu see nädal on väljas, seal õues, tegelikult imeline, päikesepaisteline, soe ja lausa võrratult sillerdav suveilm, paradiisi eesaed lausa, kui seda nüüd päris ausate sõnadega iseloomustada... aga ainult kuni reedeni, sest siis ju saabuvad minu vabad päevad, järjekordne jahedate ilmade laine ja vihmasajud. Milline "lohutus", et ei peagi ennast randa vedama, sest dushi all saan ma ka kodus käia, ja et seda rannas teha (vihm on ju nagu dush), seda ei pea ma eriti vajalikuks. Jah, ja muidugi on teatud maades kahvatu jume lausa moeröögatus! Järelikult olen ma üüratult moodne, röögatult moodne, mu sõbrad! Lausa stiiliikoon, kallihinnalise luxnaha omanik ja kandja :)

Selle aasta Jaanipäeva ma ei pidanud. Logelesin teleka ees, ja ei tundnud sellest lõkkest ka mingit erilist puudust, kui aus olla. Ainult mahlakast sashlõkist, sest liha ma armastan. Tegelikult oli asi proosalisem, ma pidin järgmisel päeval juba 9-st tööle ilmuma. Milline poeetiline põhjus. Jaanipäev lihtsalt pole rahvusvaheline püha. Nad pole seal mujal sellised paganad, nagu eestlased (noh, sellest paganluse praktiseerimisest ja uskumisest jätke mind välja, sest maausuline ma pole, samas ka mitte valikuliselt padukristlik, nagu paljud eestlased, kes kriiskavad, kui suured paganad nad on, ja siis vahelduseks, kui vaja, eriti kui mingi teema ei meeldi, kui suured kristlike pereväärtuste toetajad nad on... öövastav ja perversselt vastuoluline). Aga mina, nagu te juba teate, olen rahvusvahelise haardega mees :)

Aga Jaanipäeva eelne õhtu möödus rokkides, mööda pool-inimtühje baare kapates. Vahet pole, peaasi et õlut antakse! Ja lõbus on mul kummalisel kombel alati, kui ma selle endale pähe võtan, "et nüüd pidutseme ja lõbutseme". Ju siis olen ma tõeline enesesse uskuja ja enseusu sisestuse doktorikraadi täisväärtuslik omaja. Kõrgharidusega pidutseja. Bravo!

No nii, tagasi tööle. Kui midagi lõbusat meelde tuleb, kirjutan jälle.

Ah jah, meelde tuli. Üks lõbus lugu.

Kui ma täna tööle tulin, just mu töökoha ees, möödus must kimades erksinisel jalgrattal üsna purjakil eatu härra, selline alkolemb, vägagi alkolembliku moega härra niisiis. Kõik oli nagu hästi, aga siis ta märkas, et tema ees terendab üsna asjalik, nii 3 suure astmega, ehk siis üsna tõsiseltvõetav trepp. Aga härra arvas, või mis arvas, lausa teadis, oli kindel mis kindel, et ta ei istu mitte tavalise jalgratta seljas, vaid tegemist on lausa imejalgrattaga, sellise jalgratta-lennuki hübriidiga. Ta lisas hoogu, ja veelkord hoogu, sest siis peaks ju see hoog selle erksinise imelooma tema jalgevahel temaga üles lennutama, taevastesse kõrgustesse tõstma, hõljuma, et siis mõni aeg hiljem taas kenasti, pehmelt ja hoogsalt sillerdades eemal maanduda, et seda maapealset reisi jätkata. Trepiületus kui selline, ju lausa kökimöki! Aga nii kahjuks ei läinud. Veel enne, kui ta trepini oleks jõudnud, et siis see eelkirjeldatud ahhetamapanev trikk sooritada, jäi härra ratta ette selline suur kivist muna, mis sinna autode eemalhoidmiseks ette oli sätitud. Härra hoog oli suur, ja ta aina lisas seda, sihikindel pilk silmis, märkamata seda vastikut kivimuna... ja pani mõnusa käntsa, aga Jumal kaitseb joodikuid, ütleb tuntud Eesti vanasõna, ja härra kukkus selle kivimuna ja müüri vahele nii elegantselt, et seda oli lausa kaunis vaadata. Tõeline performantsioonikunstnik! Milline elegants, suutsin ma vaid õhata. Milline piruett! Aga kindel on see, et tegelikult ta olekski selle elegantse lennu üle trepi sooritanud, hoogsa ja edeva, sest kindel mis kindel, see erksinine loom tema jalgevahel oli tõeline supermasin, lendjalgratas, kiiskav tehisnahkhiir...... aga see loll kivist muna rikkus kogu ilu ja võlu, elegantsi ja ime. Lend jäi ära, mina olin pettunud nagu laps, kes ei saagi ilmarattaga sõitma, ja härra taas, et tema suurejooneline imelend jäi lendamata. Selline on elu, vastik vahest. Nagu ka see, et nädalavahetusel on pilves ja sajab vihma.

Sametine Hakklihakaste.

Eile otsustasin hakklihakastet teha, ja head sellist.

Hakklihakaste on muidugi maailma lihtsaim asi, aga ta kas on kiiruga valmis vorbitud, või muidu mingi veaga.

Minu hakklihakastme nimi on "Sametine Hakkilhakaste".

Hakkliha peab olema toatemperatuurini soenenud, sest siis ei lähe ta pruunistades vesiseks.

Niisiis hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt. Suhteliselt peeneks.

Panen panni tulele, sellele natule oliiviõli ja natuke võid.

Pruunistan hakkliha, ja lõpupoole lisan ka sibula ning küüslaugu, segades, kuni viimased muutuvad klaasjaks, aga mitte pruuniks.

Lisan jahu, ja segan massi ühtlaseks, aga ei pruunista.

Siis panin mina segu potti ümber, sest seal on lihtsam seda segamise ja muud värki edasi teha.

Lisan piima ja segan ühtlaseks, keerates tule õrnemaks.

Lisan ka vett, sest nüüd järgneb pooletunnine ooteaeg.

Lisan ka Kostilja kuubiku ja olenevalt kogusest ka pisut tavalist soola.

Ei mingeid juurvilja kuubikuid ja muid maitset tapvaid lisandeid.

Aegajalt segades ootan pool tundi, sest jahu peab keema pool tundi! See on see üks nippidest. Jahu maitse kaob, ja kastme tekstuur muutub mõnusalt ühtlaseks, nagu poleks sellele kunagi jahu lisatudki.

Vee lisasin, kuna poole tunni jooksul on vedeliku aurustumine üsna suur, ja muidu, palja piimaga, oleks häda majas, ehk potis. Kaste lihtsalt ei kõrbe siis põhja.

Siis lisan ka hästi natuke pipart.

Kõige lõpuks pakk (või vähem, vastavalt kastme kogusele) hapukoort.

Segan ilusti ühtlaseks ja lasen vaevu keema tõusta, ja siis kohe kohe tuli (kuumus) maha, sest kaste on nüüd valmis. Hapukoort ära tõesti rohkem keeda kui vaid hetke, sest siis lisandub kõrvalmaitse, mille annab keedetud hapukoor, ja see ei ole taas eriti hea selle meie imelise hakklihakastme juures :)

Ja selline ta siis on, sametine hakklihakaste.

Niisiis kolm nippi meenutamiseks:

1. Jahu peab keema vähemalt pool tundi.

2. Ära lisa valesid maitseained, sest see tapab maitse. Geniaalsed asjad koosnevad lihtsatest komponentidest.

3. Ära keeda hapukoort, vaid lase see ainult korraks keema tõusta.

Kindlasti oskab enamus inimesed seda kastet veel paremini teha, aga mu kogemused räägivad, et mõned siiski mitte.

Ja ega ma siin kokaraamatut kirjutagi, vaid loodan, et mõnel mu sõbral äkki on sellest mõnikord abi, nendest lihtsatest nippidest, kui tal hakklihakastme tegemise isu peale peaks tulema, ja tal selleks ka aega on.

Nüüd keedetud kartul või kartulapudru (mida oled teinud paralleelselt), ja sööma.

Head sametist hakklihakastet :)

Bangkok

Sai siis vahepeal, eelmise aasta lõpus Bangkokis käidud. Oli hea nagu alati.

Siin siis ainukese vihmavalingu ajal, sest muidu paistis kogu aeg päike, kohalikus restoranis, kus pakuti ka krokodilli liha. Mina ei proovinud.

Suvepäevad ja puha.

Nii ma siin istun, tööpäev juba tükk aega läbi, aga mina ikka veel siin. Nagu ei viitsigi kohe koju joosta. Kirjutan parem siia paar rida. Aga et miks ma ei viitsi koju minna.... noh, ega mul sinna minemise vastu midagi otseselt polegi, aga kuna mind seal keegi nagu ei oota ka, siis pole ju kiiret.

Siin üks pilt firma suvepäevadelt, ehk siis cowboy teema oli seal käsil.

Väga head suvepäevad olid. Mina, kes ma enam ammu ei viitsi eriti tantsuplatsil kepsutada, tegin seda nagu varsake kasteheinas, ja kohe palju.

Imelik asi juhtus siis, kui ma magasin. Kuna mu stressitaluvus on ületatud, ja kohe mitmekordselt, siis tegin ma seda tavalist asja magades, ehk siis karjusin appi ja visklesin unnates edasi tagasi, nii et linad kärisesid. Ise ma seda ei kuulnud, aga kuuljad rääkisid. Ma ainult vahest ärkan sellistel öödel üles, üleni higine, ja tundega, et ma olen meeletus sügavuses, kuristikus, kust ma enam välja ei saa. Nagu põrgus, kust tagasiteed niikuinii pole, ma lepin sellega seal ööpimeduses, ja proovin edasi magada. Ja nii kuni hommikuni.

Aga nagu eelnevalt juba õeldud, siis valguskiir paistab, ja kui ma lõpuks niipalju julgust kogun, ja selle ainsama õlekõrre leian, siis alustan ma uuesti, kuskil mujal, ja täitsa nullist. Hoogsalt. Ja jõudu mul selle jaoks on.

Aga see selleks.

Suvi meie maal jätkub, ja see on ainult rõõmutoov uudis.

Muidu on nagu nii, et arvutiekraan purunes, jalgratta tagumine ratas varastati ära, Paul Smithi koti sang purunes totaalselt...... aga ma lohutan ennast sellega, et need on vaid materiaalsed asjad, aga pähe koputab mulle seesama maailm, et hei kallis, kuula nüüd, me elamegi materiaalses maailmas, meil on neid asju vaja.

Vahepeal oli reede ja 13, ja see on alati üks naljakas päev.

Kirjutan teile oma 13st ja reedest. Esimene asi, mis minuga siis juhtus, oli see, et hommikul trammi astudes põrnitses mind seal Nõia-Ints. Ma polnud hommikust kohvilaksugi veel kätte saanud, ja tema juba põrnitseb seal mind! Teate ju küll, et ilma kohvilaksuta olen ma nende nõidadega suht nõrk. Väga suur hirm puges igast minu pinnal olevast august sisse. Just nimelt igast august! Tuul lausa vuhises! See on see, kui sa Intsule ette jääd, sest ta on üks alatu, täis joonistustatud, Inga peika. Mulle tundus, et ta luges iga mu mõtet (juhul kui ta muidugi lugeda oskab...ma loodan, et ei oska). Ka seda, et ta tunneb mu ära, sest kui ta veel nõid polnud, ja alles Viljandis elas, saatis ta mulle neti kaudu igasugu siivutuid ettepanekuid... uh mis ettepanekud need olid! Käisin tööle jõudes nina puuderdamas, ja pesin käsi "Puhas Loodus" õrna seebiga puhtaks, sest see muide aitab nõidade vastu kõige paremini. Orto värk, teate küll. Kohvilaksu tegin ka ära. Siis olid asjad korras. Noh, ja õnneks sellega see kõik lõppeski. Ei mingeid muid eksesse.

Töö juures on nagu on, same same different day, Või siis same same but different, nagu Taimaal öeldaks.

No nii. Selline postitus siis.

Mul on palju häid mõtteid, aga ma unustan need alati ära. Mõtted, mis pähe tulevad, et vot, sellest saaks päris hea loo. Aga kui neid üles ei kirjuta, siis on ta mõne pärast ka läinud. Peaks endale märkmiku muretsema, mida kaasas kanda, et kohe asja sinna üles märkima, lühidalt, et siis hiljem jõuab kribada, ja puha.

Ilusat päeva teile siis, mu lapsed :)

Eesli elu sebrana.

Nii, 100 miljon päeva on möödas, ja ma pole siia taas midagi kirja pannud. Oehhh, kurb, äärmiselt kurb. Aga kui aus olla, siis on see Fessari "süü", kes lausa ahvatlevalt võib sind enda sisse imeda ja sind sinna ka jätta, sest ta on nii pehme, mugav ja alati avatud

... kui sa just vahelduseks ise sealt välja ei taha pugeda. Ma parem ka ei luba, et ma siia tihedamalt midagi kirjutama hakkan, ma lihtsalt proovin seda teha.

Hetkel on mu elu ja kõik mind ümbritsev nagu eesli elu sebrana. Miski pole nii nagu see olema peaks, ja samas näib et ka midagi pole viga sel elul ja otseselt ka katki temaga. Nii heas kui halvas mõttes. Triibuline situatsioon vales kehas.

Selle aasta suvi on näiteks midagi sellist, mis murrab ka kõige kalgima südame. Kas siis selle pärast, et ta on nii ilus, soe ja päikeseline, või siis selle pärast, et on liiga palav. Kuidas kellelegi.

Minu jaoks on see mõnus palavus ja päikene, mis on nii ligidal ja valge, Jumala arm, mis hetkel mu meeli toidab ja halvimast (meeleolu langusest) kaitseb. Ma tunnen ennast nagu kala vees, ja minu arust võiks sedasi kesta aastaringselt. Ma olen oma elus piisavalt talve näinud, nii et ei tunneks erilist puudust, kui teda enam ei tuleks. Ma tean, et see tekitab mõnes indiviidis tugeva reaktsiooni, aga see on minu arvamus ja minu vajadused, millest ma siin kirjuta. Ehk on see uudiseks, aga ka mul on oma vajadused ja õigused eluks siin maal olemas :)

Muidu on see aasta, nagu juba eelmistes osades olen maininud, üks igavene saast olnud.

Ma pole siiani muide maha matnud mõtet, et ma siit Eestimaalt lahkun, ja kuskil mujal otsast alustan. Ausalt, silm ka ei pilguks.

Näiteks sel nädalavahetusel purunes mu arvuti ekraan, varastati jalgratta tagumine ratas ära, ja finantsiliselt olen ma ikka veel sügavas pees. Seda viimast ma rohkem ei kommenteeri, sest mis see ikka aitaks, ja "asjalikke" õpetajaid ma ka enam taluda ei viitsi, sest ega nad isegi eriti eeskujulike näitajatega silma paista. Nii palju rahast, et ratas maksab, ekraan maksab, ja ma ei tea mis saab. Tagumine hammas tegi trikke, ja selle keevitamine ja muu asi võttis kokku päris mitu visiiti, ja imes veel rohkem raha kui ma aimata oskasin. Hambaravi on meil kallis. Odavam oleks proteesid muretseda, ja ei mingit muret. Eriti veel mulle, kes pole kunagi mingi briljantse naeratuse ja teemanttugevate hammastega hiilanud :)

Muidu on see suvi mulle siiski rahustavalt mõjunud. Ma olen rannas saanud lebada, ja see on jube oluline.

Olen ka paar nädalat lihtsalt puhanud, ja see on veel olulisem.

Tegelikkuses on see vaid ajutiselt rahustanud minu sees üha kasvavat stressiseisundit, ja kui aus olla, siis on see, mis mu peas toimub, üsna murettekitav. Aga see vist pole see mida saab siin kirjeldada, sest seda peaaegu ei saagi kirjeldada. See on seisund. Ja seisund vajab muutmist, kardinaalset muutmist. Ja seisundit ei saa muuta ilma füüsiliste muutusteta.

Sellepärast ma kardangi sügise saabumist, et kas ta paneb selle kõik mu sees plahvatama, ja seda ta teeb kindlasti, ja siis millise jõuga see saab olema, ja mis tagajärgedega. Vot nii on lood.

Noh, igasugu suuri väikeseid asju on ka juhtunud, aga sellest edaspidi.

Paljugi võib õelda veel.

Niisiis olen ma siin tagasi. Üle mitmete aegade ja muutuste. Kohe ei teagi, millest alustada, ja millest kirjutada.
Hetkel jookseb mu kahenädalase puhkuse teine nädal. Ja teatud asjaolusid arvesse võttes, otsustasin, et mingeid reise ma seekord ette ei võta, ja veedan sellesamase puhkuse hoopis kodus. Koristasin ja sorteerisin põhjalikult oma majapidamist, ehk siis kodukest, ja chillin seniajani niisama. Magan täitumatu isuga, ja kujutan ette, kuidas mu kortsud selle tagajärjel vaikselt haihtuvad.
Tegelikult on isegi mingisuguseid sündmusi juhtunud.


Korter sai igatahes klantsitud, ja tagajärjed on sellised, nagu ülemiselt pildilt näha on. Siin on hunnik riideid ja jalanõusid, mida mul enam vaja ei lähe. Pole neid enam aasta või veel rohkem kandnud, ei kanna ka. Minema ka ei raatsi visata, ja siit ka siis otsus, et ma parem lähen ligidal toimuvale kirbukale, ja müün nii palju, kui ma müün, seal võileivaraha eest maha. Noh, kokku peaks ju mingisuguse summakese saama küll.
Igasugu pabereid ja ja vanu ajakirju-ajalehti kogunes selline hunnik, et nende põletamiseks läheb vist ikka mitu kaunist õhtupoolikut.
Selge on see, et nüüd ma vähemalt tean, kus mul miski on, ja pole enam nii, et pean oma asju hullumiseni otsima.
Ainuke mis veel tegemata, on plaatide hunnik. Sealt saab kah päris korraliku noosi.
Ja riiulites sahtlites on lõpuks ometi ruumi!
Esimesel nädalal veetsin paar meeleolukat õhtut Illari juures. Dollar oli väga rahul, sest iga külaline on tema jaoks nagu isiklikult kohale tulnud tasuta massöör. Viskab end selili, ja vaatab suht nagla näoga otsa- süga. Babe mis babe. Minu pruut ikkagi.
Laupäeval oli siis meie isikliku sõduri, Tõnni, sünnipäev. Need Tõnni juures olemised on alati väga tähelepanuväärsed ja huvitavad. Sest sinna tuleb kokku karvaseid, sulelisi, ja ka siledaid olendeid. Suisa karvatuid, ütlen ma. Igatahes on need Eesti armeeohvitserid suhteliselt vaba ja tore kamp inimesi. Ja alati on päris huvitav see, et stsenaarium on enamvähem sama. Korduvkasutusel olev, peaks ma lausa ütlema. Turvaline ja tuttav. Poisid on viisakad ja viksid, teevad chit-chatti, siis võtavad kergemad napsid, ja kui juba napse piisavalt võetud, algavad tuttavad ja turvalised küsimused. Et hmmmm-khmm, kas te olete äkki homod. Nii, hakkab peale, ütleb hääl kuklas. Et ei-ei, meil pole midagi homode vastu, aga noh, niisama, huvi pärast uurime. Yeah, sure, huvi missugune, poisid. Oleme oleme. No, ja nii edasi. Et kuidas selle värgiga on, et kes kellega ja kes mida. Vahest tahaks kohe selle loengu eest paar rahatähte küsida, et mis me ikka siin tasuta ja kogu aeg seda ühte ja sama plaati keerutame. DJ- d ju ka saavad seti eest rahakest, või nii. Vahele peab muidugi info mõttes mainima seda, et enamus meie eesti ohvitserkonnast, ehk siis elukutselistest, on välismaal, läänes, õppimas käinud. Ja mujal maailmas õpetatakse ka seda, et inimene on inimene, ja minulegi üllatuseks tehakse neile seal suhteliselt ühemõtteliselt selgeks, et homofoobia on haigus, mitte vastupidi. Igatahes suhteliselt kergendav teadmine, kui sa nendega aega pead veetma. Niisiis on neis tõesti vaid uudishimu indiviidi vastu, mitte viha ega vastumeelsust.
Ja on ka juhtunud seda, et mul seal laua all säärt on silitatud. Mille peale ma kangestun, tehes näo, nagu ei juhtuks hetkel kohe mitte kui midagi, aga vastu ma igaks juhuks ei silita. Sest vaatamata oma liberaalsetele vaadetele, pole nad siiski valmis iseenda homoseksuaalsust tunnistama, kui neis mõnes seda on, kuigi nad seda ehk ise nii väga tahaks. Stambid on rasked kaduma, ja sõjaväekaaslaste ees millegi sellisega väljatulek oleks natuke liiast. Ja ma isegi mõistan neid.
Aga pole harvad ka juhud, kui poisid kambas meiega Tallinna gayurgastesse suunduvad, et seal meiega koos lõbusalt aega veeta. Sest meie keeldume ju loomulikult kuhugile mujale minemast, kui vaid sellistesse kohtadesse. Noh, ja ega baarides ju ei kepita, ja keegi päris füüsiliselt külge ka ei löö, selle on nad selgeks õppinud.
Nad meeldivad mulle, need Eesti sõjaväelased. Tundub, et nad on päris palju rohkem avatuma silmaringiga ja kosmopoliitsemad, kui nii mõnedki Eesti tegelased. Riigikogu ja poliitika eliit on meil ikka palju suletum, kolklikum ja rumalam. Noh, aga broiler ei peagi ju tark olema, ega oma kuudist kaugemale vaatama. Veel vähem teadma, mis kuudist väljaspool toimub.
Hetkel olen Lauril külas, kes kaarutab ennast homsest Londonisse. Ma armastan Londonit muide. Sest ma olin-elasin UK-s juba siis, kui meil siin paljud polnud veel Soomeski käinud. Ja mina kui eestlane olin seal ikka vägagi eksootiline tegelane. Aga see oli ka juba 18 aastat tagasi.
Praegust on UK igasugustest eestlastest ju lausa üle ujutatud, ja furoori asemel tekitad sa neis vahest ehk hoopis teistsuguseid tundeid. Omal ajal, need pool aastat, mis ma seal veetsin ja õppisin, polnud neil veel sõnavaras sellist omadussõna olemaski, nagu idaeurooplane. Oh olid ajad, olid majad. Millenium Dome´st ja Thamesi vaaterattast ei osanud keegi veel unistadagi, ja Sohogi oli teistsugune. Tegelikult oli siis UK gay-ärkamisaja algus. Midagi sellist, mis meilgi siin hetkel käimas on. Et asi on avalikkuse ees, ja ei taha kuidagi enam kappi tagasi minna, olematuks muutuda. Ärkamisaeg on ehk vale sõna, aga seda, kuidas see teema valulikult ühiskonda puudutab, ja suur osa Eesti inimestest selle teema olemasolu valulikult karjudes eitada ja ära tappa tahaks, selline oli see olukord siis ka seal. Ja see oli 18 aastat tagasi. Niisiis on meil pikk tee minna.
Ok, igatahes olen ma Lauril külas. Hakkame varsti wrap´e tegema. Ma pole suur wrap´i sõber, aga vahest on täitsa hea neid näksida.
Mis siis veel mu puhkusest.... käisin ka Munaristeily´l, ehk gaycruise´l. Oli lõbus...peaaegu. Aga see on juba teise kirjutise jutt.
Taimaal käib suur-suur veesõda, kuhu oleks hirmsasti ka ise tahtnud minna, aga ei mänginud välja. Nimelt on seal Songkran festival, ehk siis Tai uue aasta vastuvõtmine. Algas aasta 2553. Vahepeal olid sealsed uudised ikka vägagi ärevusttekitavad, ja kui aus olla, siis see ärevus pole veel läbi ega kuhugile kadunud. Nii veriseks pole seal asjad juba viimased 18 aastat läinud, ja need neetud punasärklased ei anna niisama alla ka. Neile ju makstakse, ja need kes maksavad, on vägagi huvitatud maksma, sest kui nad saavad võimule tagasi, teevad nad korrumpeerunult endile oma kulud mitmekordest tagasi. Elame-näeme. Ei tahaks Taid kaotada!
Niisiis oli siin mu mini-ülevaade mu jatkuvast puhkusest, ja eks ma siis kirjutan edaspidigi midagi siia juurde. See Facebook viib kogu mu aja, ja selle oma armasa blogikese pidamiseks ei jää kohe üldse aega.
Ilusat kevadet folks :)

Et saada kliimapõgenikuks, pean ma minema vastupidist teed pidi. Plaan on valmis. Jääb vaid loota, et see ka toimiks.

Täna saatsin siis CV minema. Ära laia maailma, nagu virtuaalse kirjatuvi. Või nagu komeedi taevasse, et äkki keegi näeb seda, ja kui näeb, siis ka soovib mind endale sinna saada :)
Nüüd on see asi siis käima lükatud, ja pidureid ma enam peale ei lükka, kui just midagi eriliselt drastilist vahele ei tule. Loodetavasti ei!
Ma tegin endale lausa sellise viisaastaku plaani :)
Et sellel 2010-l algaks 5 aastat enda tõsist kätte võtmist mujal. Kasvõi enda muude vajaduste mahasurumise hinnaga. Elu taaskordne üles ehitamine, ja endale uue ja lõpliku tagala ehitamine. Siin Eestis pole see mul päris nii õnnestunud, kuidas ma endale seda ette olen kujutanud.
Ma olen vist lõpuks ometi täiskasvanuks saanud, ja oleks nagu viimane aeg ka sedamoodi käituma hakata :) LOL :) Ennast ajab kah naerma, aga kunagi ma ju pidin täiskasvanuks saama :)
Nagu ma juba ennemgi kirjutasin, vajab mu elu muutust. Sellist totaalset ja põhjalikku. Ma ei taha, et see mind raputaks, sest ma ei salli raputamist ega vägivalda, aga noh, vanat moodi enam edasi minna ei taha, ja uut moodi saab ju ka :)
Selle 2010 aasta sees, nii vähe kui seda olnud on, olen ma jõudnud lõplikule selguse, et kas nüüd või mitte kunagi. Keegi seda minu eest ära ei tee.

Ja saatus mängis kätte Norra. Kuna seal on ees inimesed, keda ma tunnen, ja kes mind ka aidata-nõustada saavad. Nõustusabi Norrast :)
Tegelikult ei ole see sugugi nii lihtne, see endale mujalt töö ja elukoha leidmine. Ilmselt väldin ma sellega päris mitut ämbrit. Ma loodan.
Ise omal käel sellega hakkama saada on minu arust kaunis raske, kui mitte võimatu. Ja kui kasutada vahendajat, on fakt selles, et lepingutega maksad sa talle aasta otsa oma igakuisest palgast sellist andamit, et sellele mõeldeski hakkab valus. Nii palju, kui ma uurinud olen, on see lausa 15.000 EEK-u ringis kuus... kaunis krõbe summa, kas pole. Ja sina siis proovi veel selle ülejäänuga seal kallis Norras hakkama saada, ja ära elada :) Niisiis, vahendajad jäävad ära.
Elukohaga on sama lugu.
Pealegi on mul veel üks suur puudus, kui me nüüd Norrast räägime. Nimelt ei räägi ma ei Norra, ega ka mingit muud Skandinaavia keelt. Noh, Soome keelt, aga sellega pole seal vist midagi peale hakata.
Sellised plaanid siis. Ilusad, aga mitte veel täitunud. Kuid ma siiralt loodan, et selle aasta esimesel poolel leiab see mu reaalsete soovidega plaan ka positiivse lahenduse.
Ja hetkel on mul tõsiselt ka selline tunne, et see saab olema mu viimaseks lahkumiseks Eestist. Rohkem nagu vist enam ei jaksaks kuskil mujal uuesti ja nullist alustada.
Nullist pean ma silmas seda, et siin Eestis elades- töödates pole ma suutnud endale sentigi ei mustadeks ega valgeteks päevadeks kõrvale panna. Muidugi- muidugi, see minu täielikult ebaõnnestunud korteriost on siiski päris "kuum" investeering tulevikku :) See, mille ma vastu tahtmist ostsin, sest kamp inimesi mu ümber vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, ja kinnitas lausa hüsteeriliselt ja ühest suust, nagu mantrat, et kui ma seda nüüd ja kohe endale ära ei osta, siis on põhimõtteliselt kogu mu edaspidine elu putsis. Sorry, et ma sellist sõna kasutan, aga just selle korteri ostmine ajas mu elu siin putsi. Kuna oli majandusmulli ja -tõusu hiigelaeg, pidin ma pangast võtma sellise laenu, mitte eest ma praegust saaks kaks korda suurema, kaks korda kvalitseetsema, kaks korda parema seisukorraga majas oleva korteri. Ja fakt on selles, et selle mu olemasoleva korteri hind ei tõuse enam kunagi sellistesse kõrgustesse, mille eest ma ennast ühele Eestis asuvale pangale orjaks müüsin. Ilma selleta oleks ma siit juba ammu läinud, ja oleks olnud palju vabam oma asju ajama. Kui sa oled millegi külge aheldatud, siis sa oled sinna aheldatud. Tegelikult ma ei süüdistagi selles kedagi, sest siis oli ju kogu Eesti rahvas hullunud. Aga ma mäletan selgelt, kuidas ma tegelikult seda sammu ise mitte kuidagi astuda ei tahtnud, ja kuidas ma lausa sundisin ennast mõtlema, kui hea ja kasulik samm see minu jaoks on......
Sellepärast ma selle viisaastaku plaani korraldangi, sest on aeg minna ära sinna kuhugile, kus saab hakata tööle, ja kus ma ka midagi kõrvale saan panna. Ostaks end pangaorjusest vabaks, ja ühtlasi oleks sellega vaba ka igasugustest kohustustest Eesti riigi vastu.
Teeniks endale korraliku pensioni, et siis kui lõpuks saabub see ilus penskaripõlv, oleks ka millest normaalselt elada, ja oleks ka uus kodumaa, kes mulle kui vanale härrale, minu väärilist pensioni maksaks :)
Ja siis teeks äkki ka oma viimase kolimise kuhugile palmi alla, kus käreda ja ja kraaksuva häälega mingitele nagamannidele teadata, kui nad küsima peaksid, kes ma olen, et mina olengi kliimapõgenik :)
Sellised plaanid siis :)

Wind of change (I love that slogan, but dont like that song, so this is not about that song, but about my life....still).

2009 aasta sai läbi. Õnneks. Mitte et see kõik nii õudne oleks olnud, aga jah, aasta alguseks olin ma ise oma elu elanud selliseks, et see nägi välja nagu üks korralik tusk ja piin. Ja aasta lõpus sain ma aru, et see tusk ja piin jääbki kestma, kui ma ise sel niiviisi jatkuda lasen ja vanaviisi edasi elan. Kõlab kergelt banaalsena, aga reaalsus on banaalsusest kaugel. Ehk siis valikute küsimus.
Selles mõttes oli 2009 siis hea aasta. Limiit sai otsa, anum tilkus täis, fakt jõudis mulle kohale. Ükski veepiisk ennast uputuses süüdi ei tunnistanud, niisiis on aeg anum tühjaks valada, ja uuesti otsast alata :) Et kui ma ise nüüd midagi muutma ei hakka, siis ma olengi nagu need linnud nendes seinapealsetes puurides sellel pildil. Näen vaid kui ilus seal väljaspool on, aga ise vaevlen oma miniterritooriumil edasi. Ja jäängi vaevlema, ainult kuuldes ja nähes, kui õnnelikud ja vabad kõik sealpool on. Millised võimalused neil on edasi minna, õigeid ja valesid asju teha, oma asju muuta, oma elu nagu päriselt elada.... aga mitte mul, sest ma olen sees, kinni, puuris, lukus. Sest ma olen ennast nagu ise lukku, puuri ja kinni pannud. Mitte otseselt, kuid kaudselt kindlasti. Aga ma pole alati puuris olnud. Puuri olen ma endale ise ümber ehitanud. Puur on minu vead, minu valed valikud ja minu võimetus edasi liikuda ja asju muuta. Kõlab dramaatiliselt, aga nii dramaatiline see siiski veel pole. Nagu pooleldi alles :) Veel. Kui ma sellel situatsioonil edasi laseks kesta, siis saaks me dramaatikast ja õnnetust mu edaspidises elus rääkida küll :) Praegust õnneks veel mitte... peaaegu mitte.
Sest ma saan neid asju muuta. Sest erinevus minu ja nende lindude vahel seal puurides on see, ja suur erinevus, et minule on antud vaba võimalus selle puuri uks lahti teha, ja välja lennata. Neil seda võimalust kahjuks pole. Ja kuna mul see võimalus on, siis ma olen otsustanud seda võimalust ka kasutada. Take off and fly!!!!!!
Sel aastal saab mul siis 8 aastat sellel töökohal töötamisest, kus ma hetkel töötan. Tööl pole nagu vigagi, aga enam nagu ei viitsi.
Ehk on küsimus selles, et sellelt positsioonilt, kuhu ma "jõudnud" olen, pole selles firmas enam kuhugile edasi minna. Karjäärivõimaluse mõttes on siin edasi töötamine võrdne nulliga.
Vastus miks ma siin nii kaua olen püsinud, on lihtne. Ma olen oma loomuselt üsna laisk, ja hakata midagi uut ja huvitavat otsima, ilma tungiva põhjuseta, pole minu loomuses.
Ka kolleegid siin on superluxid. Lisaks saan ma odavalt lennata, aga kuhu sa lendad, kui lennata ei saa :)
Eesti mõistes on mul ju palk suhteliselt normaalne, aga see on kahe otsaga asi. Palganumber, mis siin Eestis kuhugile keskmise kanti küünib, on piisav vaid tagasihoidliku ja keskmise Eesti elu elamiseks. Kui ma seda nii elakski, oleks ju kõik kõige paremas korras. Aga kui sa vahest näiteks siiski tahad kuhugile reisida, või näiteks muid "kahtlaseid" väljaminekuid korraldada, tekib eelarvesse auk, ja me kõik teame, et auk on vaja taas ära täita. Niisiis elan ma oma palgaga vaid palgapäevast palgapäevani, lappides oma lõputuid võlgasid, ja vaid unistades paremast tulevikust, mis ei tule ega tule. Ja võlg on võõra oma. Selline pidev laveerimine ja piinlikult oma võlgade maksmise edasi lükkamine kohati, sest pole millest neid tagasi maksta, on tervisele kahjulik. Just nimelt vaimsele tervisele. Ma isegi ei taha seda asja rohkem selgeks seletada.
Kui aus olla, on see olukord kohati lausa irooniliselt naljakaks muutunud. Ma ei tea, kas ma olen luuser, või kes ma olen, aga oma sõpruskonnas teenin ma kõige vähem, kuigi mu töö pole teiste omast sugugi viletsam. Oi kui valus! Tegelikult pole ma mingi luuser :) Ainuke valus asi selle asja juures on see, et ma tahaks teha normaalseid asju, nagu mu sõbradki teevad. Käia nendega kinos, vahest restoranis istuda, mõni uus asi shopata, ja näiteks nädalavahetuseks Riiga sõita. Polegi nii palju tahetud. Poleks ka palju tahetud, et raha jätkuks näiteks hambaarsti juures käimiseks, ja muude päris vajalike tegevuste finantseerimiseks, mida elu ette veeretab. Mujal maailmas oleks see töö mida ma siin teen, just selliselt tasustatud, et ma saaks neid asju mõistlikuse piires endale lubada. Sest need on ju normaalsed asjad, mida ma soovin, vähemalt Euroopas, kuhu me kirjade järgi kuulume. Muide, ma teengi seda, nagu trotsist, aga oma toimetuleku arvelt. Jälle üks auk juures selles lõputus aukude reas. Ehk siis olen ma jõudnud sinnamaani, et tunnistan, raha mängib meie elus päris tõsist rolli. Liigagi tähtsat. ja kui seda raha nii palju pole, peab leidma uued võimalused ja uue töö, kus seda niipalju makstakse. Tahta pole patt, ja eestlasliku kannatamise ja allasurumisega on minu jaoks nüüd lõpp. Mul on vaja see elu elada, ja ma tahan seda normaalselt elada.
Samuti ei saa ma väita, et mu töö just kergemate killast oleks. Ma meenutan oma 16 tunniseid tööpäevi laeva peal heldimusega, sest sealne klienditeenindus oli nohu mis nohu.
Panen siin nagu eesel, kellel kari karjuvaid asjapulki keppidega seljas elavad. Suhteliselt karm ja närvesööv. Asjapulgad pole meie management, sest management on vägagi mõistev, vaid midagi muud. Eks see saab aru, kes aru saama peab.
Ja veel üks väga tähtis asi, mida ma muuta tahan, ja millega ma siin Eestis ega oma elus üldse rahul pole.
11/09/2001 toimus mu elus crash. Suur crash. Sellest toibunud pole ma seniajani. Ega toibu ka.
Füsioloogiliselt. Lisaks sellele ka vaimselt, sest vaim oli just see, mis kõige rohkem kannatas. Isegi oma sõpradele pole ma sellest rääkinud, mis see kõik endaga tegelikult kaasa tõi, sest milleks see. Polegi vaja. Päris kaua võttis aega, et ma saaksin tagasi oma enesekindluse ja uhkuse. Vähemalt osaliseltki. Igatahes olen ma seisus, et ma ei suudagi siin Eestis endale kedagi leida. Muide see on paradoksaalne ja naljakas, aga ma polegi kunagi Eestis eriti peale läinud. Tasub mul ainult piiri taha sõita, kui asjad muutuvad. Ju siis pole ma eestlaste maitse. Noh, olgem ausad, pole ka nemad minu maitse :) Niisiis veel üks põhjus Eestile head aega öelda.
Aga see on juba nii delikaatne teema, et seda edasi ma enam ei puudu. Niipalju vaid, et ma ei taha enam üksi olla. Ja kuna ma siin seda asja muuta ei saa, ongi mul viimane aeg ära minna. Sinna kuhugile, kus see on võimalik, ja kus inimesed ei arva, et armastus on nõrkus, ja sinu boyfriend peab välja nägema nagu perfect Ken-doll, ja kindlasti mitte olema vanem kui 25 aastane. Sic!
Niisiis olen ma siin nüüd kõvasti hädaldanud ja seletanud, mis mu elus kõik valesti on, mida ma valesti olen teinud, ja seda mitte põhjuseta.
Ja ma olen kõige selle põhjal teinud järelduse, et mitte miski ei muutu, kui sa ise oma asju muutma ei hakka.
Niisiis siin on mu plaan.
Need ei ole uusaasta lubadused. Ma ei anna lubadusi.
Need on asjad mida ma pean ja tahan nüüd edaspidi teha.
Esiteks otsin ma endale uue töö. Mujal kui Eestis, sest siinne situatsioon ja majanduslik kliima pakub mulle selleks null võimalust. Kahjuks. Kuna ma ei ole täheteadlane ega insener, pole siit Maarjamaalt mulle midagi leida. Ja ausalt öeldes, ei taha ka. Ja selleks olen ma juba esimesed sammud astunud. Tundub et see plaan töötab, ja kuskilt mujalt midagi leida polegi niii võimatu. Mis see on, jäägu hetkel minu enda teada. Igatahes on see asi käima lükatud.
Kuskil mujal seal võin ma alustada oma elu uuesti vormimist. See mulle meeldib, ja seda ma ka ei karda. Ma olen oma elus nii mõnedki korrad täiesti nullist alustanud, ja olen alati ka hakkama saanud. Pean saama. Omamoodi on see isegi hea, sest see on just see mida ma vajan.
Uus riik, uus elukoht, uus töö, uued inimesed, uus võimalus oma elu nii sättida, nagu ma ise seda tahan. Oma kvaliteedi ja võimalustega. Kus pole välist survet, et sa pead olema selline selline ja selline, ja tegema seda seda ja seda, vaid täpselt nii nagu ma ise seda saan ja tahan. Täpselt nii kuidas ma seda ise üles ehitan, ilma välise mõjutamiseta. Ilma võltsfassaadita ja valetamiseta, et oh, mul on kõik ok, ma olen nii fine fine fine. Vaid just nii, ja vot nii, nagu see tegelikult on. Et ma alustasin siit, ja ma olen jõudnud siiamaani, kus ma praegust olen, võta või jäta, meeldib see teistele või mitte.
Täiesti üksi muide, ja see on asja juures kõige tähtsam. Ma ei taha ennast kellegiga siduda, kellegiga koos siit minna, et siis sellele teisele inimesele vaid pettumust valmistada, sest tema arvab just nii ja tahab nii neid asju teha, kuidas tema tahab, ja see ei pruugi sugugi olla see, mida mida tahan, või kuidas mina neid asju näen.
Ma ühe oma sõbraga pidasin aasta tagasi tõsist plaani, et me läheme siit koos ära. Nüüd olen ma jõudnud arusaamiseni, et ma pean seda üksi tegema.
Ja kas teate, mul on selle üle jube hea meel.
Sest mu elu on natuke ummikus. Sest prespektiivitus on üsna kõle tunne südame all. Ma tahan oma elu korda seada, mitte selle eest põgeneda, ja sellega ma just alustasingi, see on just see, millega ma pean hakkama saama, sellel 2010-l aastal. Ma mitte ei luba seda, vaid ma teen seda, sest muud võimalust ma siin enam ei näe.
Hea tunne on, kui aus olla :)

Esmaspäevad sakivad....vahest. Päriselt ja ilma naljata. Aga õnneks mitte täna :)

Tänasest on mul siis see nädal käsil, kui ma õhtu poole tööl olen. Väga hea muide. Kõik on ikka palju rohkem jonksus, kui ma ei pea ennast esmaspäeva hommikul nagu mingi friik, juba kella 7-st üles ajama.
Niisiis olin ma täna juba hommikust saati heas tujus. Oli aega kohvi juua, ja lagipähe ei tampinud magamatuse rõve uimasus ja viha kõigi ja kõige vastu, mida see varajane ärkamine minus esmaspäeva hommikuti tavaliselt tekitab. Mis sellest, et keegi selles süüdi pole! Milline ebaõiglus teiste suhtes, kui ma varakult ärkama pean! Ma olen siis tige ja vastik. See ongi mu tavaline esmaspäevane probleem, sest nädalavahetus oma rutiiniga ajab reshiimi ikka totaalselt segi. Ei tule pühapäeva õhtul und, ja ei tulegi. Viskled voodis, ja muutud üha tigedamaks. Ja nii ongi vahest juhtunud, et mu une pikkuseks on olnud vaid mingid labased paar tundi..... ka teie tahaks ilmselt kedagi peale nii lühikest und ära tappa... või ei taha vä :) Ok, see oli suht räige liialdus. Aga tigedaks teeb see küll.
Ja esmaspäeviti on mul siin tööl pea eranditud üsna tappev lahmimine. Ehk siis keeratakse vint ikka päris põhja.
Täna aga olen ma välja maganud, ja päeva teine pool (ehk siis praegune hetk) on töö suhtes juba üsna normaalne. On aega ka siia kirjutada, ja asja niisama rahulikult võtta.
Nii, nädalavahetus oli nagu ta oli. Same same different day, nagu Taimaal öeldakse.
Ei midagi erakordset. Kohe mitte midagi erakordset.
Neljapäeval sai rokitud, nagu oleks reede, ja reedel sai rokitud, nagu oleks laupäev.
Kui aus olla, siis oli see nagu need peod siin ikka viimasel ajal on olnud, et polegi nagu millestki erakordsest kirjutada.
Laupäeval magasin õhtuni Illari juures, sest peale ööd maandusime seal, ja laupäev olime laisad juba Lauri juures, kus vahtisime totaka näoga kõike, mis telekast ette anti.
Pühapäev oli samuti laisk, ja olles nüüd otsekohene, siis ei põle ma nagu enesepiitsutamise kire käes, ja olen muidu ka alalhoidlik... kohati, ehk siis inimene, kellele ei meeldi eriti rajud S/M mängud. Aga pühapäevane ilm väljas oli just selline, et need tegelased kes sellise ilmaga kuskil väljas jalutasid, või midagi muud harrastasid (just õues), neile võiksin ma kohe julgelt sellise diagnoosi panna :)
Vot selline nädalavahetus siis.
Siin aga musrull Dollar mu haardes :D Pole enam mingi beebikene, vaid suur neiu juba!

I was away!!! So long time!!!

Ma olin nii kaua siit oma blogist ära. Miks, ma ei tea.... tegelikult tean küll :) See 2009 aasta oli üks mitte väga hea aasta mu elus. Aga igatahes ei kavatse ma seda, miks, siin analüüsida, ja sellest ka mitte rääkida. Vähemalt praegust. Võibolla kunagi hiljem, kui ma nii heaks arvan teha. Aga kõige tõenäolisem on siiski see, et ma ei tee seda mitte kunagi. Pole nagu vajadust negatiivseid asju meenutada, sest neid on viimasel ajal siin Eesti riigis niigi palju olnud, ja ilmselt on veelgi tulemas.

Aga on ka igasugu muid asju juhtunud me tagasihoidlikus elus, mis pole sugugi nii negatiivsed ja kurvad :)

Eks ma pean siis oma aja nüüd maha võtma, ja need siia ilusti ka kirja panema.

Täna on juba 5 oktoober, ja väljas möllas tõeline burgaa. Ma vihkan sügist, ja et sellest teraapiliselt üle saada, saab siia blogisse kirjutamine olema mulle kõige paremaks tegevuseks.

Väga tore :)

Ilusat burgaa nautimist inimesed ja loomad!

Dollari nimeline albiino-alligaator tegutseb!!!

Ma olen siin juba varem kirjutanud Dollari nimelisest albiino-alligaatorist. Aga mul on hirmus kahtlane tunne, et te ei uskunud mu juttu, te juhmid inimesed! Siin on teile tõestus! Pildid ja puha! Ja täna õnne et ainult pildid, sest temaga elusast peast kohtumine võib sulle ka viimaseks kujuneda :) Krõmps-krõmps! Sest ta on väike albiino-alligaator, kelle hambad on nõelteravad, ja himu teid naksata suur! Ta on väga ilus, ja tundub olevat nii nunnu ja ohutu. See aga pole tõsi, sest nagu alati, võib seda asja defineerida nii, et vagas vees on sügav põhi... ;)
Ja sellepärast ta mulle meeldibki! Ma arvan, et ma võtan ta endale pruudiks, sest meie iseloomud ja harjumused klapivad :) Tulevikus, sest hetkel on ta alles lapseohtu veel.
Aga ma ootan. Ootan.


Ja nagu siin ka näha, armastab ta tõelise alligaatorina vett. Mina armastan ka vett. Tulevikus igatahes me sulpsime mõnusalt nii meres ja mujal. Võibolla ka sinu vannis :)
Ta on heast soost (sohust), ehk siis võib teda lausa kõrgklassi tegelaseks pidada, sest tal on lausa kaks teenijat. Illar ja Reio :) Kes tema eest ööd ja päevad hoolitsevad, talle head-paremat süüa annavad, ja tema tujusid rahuldavad.
Te veel kuulete temast!!!

Hüvasti Jack!

Kurvad uudised Taimaalt.

Jack-poiss põrkas kokku farangiga. Seekord siis viimast korda.

Ta oli Bamboo baari poiss. Armas selline. Naeratas pidevalt ja oli muidu kah selline üsna rõõmus tegelane.

Kui vana, ma isegi ei tea, aga paistis välja selline habras ja noor. Noh, nagu paljud Tai poisid. Vanameestele ta sellepärast meeldiski, ja nn. "tööd" oli tal palju.

Minu viimase aja mälestused temast polnud küll nii helged, kui ma ehk tahaks, aga ju siis tegi aeg temaga oma töö. See tema baaripoisi töö nimelt võtab oma, kui sa kaval pole, ja asjadel lihtsalt minna lased. Ehk siis nägin ma teda lõpu poole ikka päris regulaarses, ja üsna kurvas pohmellis ja näost ära olevana. Sealsete poiste seas muide üsna tavatu, sest kena ja viks välimus on esimene asi, mille eest nad proovivad hoolt kanda.

Igatahes sõitis ta oma rolleriga ühel kurval ööl, nii kui tavaliselt, koju, ja kuskil seal vahepeal, päris sirgel lõigul, kohtus tema roller teise rolleriga, kes oli kaldunud tema vööndisse. Selle laksu tagajärjed olid Jackile surmavad. See farang, kes talle otsa põrutas, pääses eluga. Farang maksis kinni poltsei, sest muidu oleks ta otsejoones Bangkok Hiltonisse transporditud.

Ma ei tea, ehk oli ka Jack purjus... ja ilmselt oligi. Igatahes koju ta jõudis, aga mitte oma Pattaya koju... vaid sinna taevasesse. Tegelikult väga kurb uudis, sest nii noored inimesed ei peaks mingite rumalate juhuste ja õnnetuste tagajärjel hukkuma.

Siin oleval pildil on ta tüdrukuks tehtud. See oli lihtsalt mingi lõbus pidu seal, sest tegelikus elus ta ladyboy polnud, ja kihku naisena välja näha polnud tal samuti mitte.

Elu on vahest selline, nagu me seda ei sooviks, aga teha pole siin midagi. Saatus ja Jumal võtavad oma.

Hüvasti Jack!

Jacko-poisist.

Michael Jackson viskas mõned päevad tagasi"sussid varna". Päris kurb muidugi. Ma ei peaks ju sellest kirjutama, aga noh, tüüp on ju päris head mussi teinud, ja meile läbi aastate, kui mitte -kümnete, ka mahlakaid klatshiuudiseid kinkinud. Perfect entertainer niisiis.

VH1 ja MTV ja muud musakanalid lasid kogu eelmine nädalavahetus ta videosid, aga see oli lõpuks nii boring, et mul kadus igasugune isu neid sealt vaadata. Põhjus lihtne, kogu playlist koosnes umbes 5-st-6-st loost. Dirthy Diana, Smooth Criminal, Heal The World, Black or White, ja veel üks Jackson5 aegne lugu. Punkt. Vsjo. Nagu poleks ta rohkem videosid teinudki?! Aga need lood ei kuulu kohe kindlasti minu lemmiklugude hulka, kui kogu tema loomingut vaadata. Seda on ju tegelikult palju rohkem. Ja need lood jooksid üksteise järgi, nonstop, uuesti ja uuesti, nii et üsna kiiresti sai kogu sellest värgist siibri ette.

Sama lugu CNN-ga, kust üks ja seesama asi tuli jälle ja jälle. Päev otsa, järgmine päev pealekauba. Et nagu tahaks kindlustada selle, et kui sa isegi nagu oled Jacko fän, siis päeva lõpuks sa seda enam pole.

Kogu maailma ajakirjandus on muidugi õnnest krinksus, sest on, millest kirjutada, ja on, mille pealt teenida. Niisiis tänuväärne teema. Kui oled sellise kaliibri täht, nagu Jackson oli, pead sa olema valmis ka selleks, et kui sa sured, siis alles läheb mässuks lahti. Ja eriti siis, kui sa sured kummaliselt ja ootamatult, olles samas veel piisavalt noor. Igatahes oli kuskil hea kild (sorry Michael), et ta suri nagu Anna Nicole Smith´i ja Elvis Presley "ristand". Ravimite üledoosi (Anna N. S.) tõttu, olles sama suur legend-ikoon, nagu Elvis P., kes suri südameataki tagajärjel. Jackol ütleski ravimite tõttu süda üles, nagu esialgselt väidetakse. Polegi nii paha, kuna ta väidetavalt (salamisi) sooviski ju olla Elvise sarnane ikoon ja kunn.

Tema plaadid, mis juba aastaid plaadipoodide riiulitel ja laoruumides tolmunud on, müüakse nüüd maha täishinnaga, koos juurdehindlusega tolmu eest selle kaanel. Kummaline ja traagiline surm on siin maailmas parimaks reklaamitrikiks. Kuigi kadunukesel endal on asjad trikitamistega nüüd ühel pool, hakkavad siit edasi trikitama kõik asjasse segatud ja üldse kõik, kes aga seda soovivad, ja kes sellest kasu saavad lõigata. Pluss hullunud ja murdunud fännid..... millest ma muidugi aru ei saa. Aga ega ma peagi saama. Inimesed kohe tahavad enda ellu iidoleid ja jumalaid. On millest kinni hoida, ja mille külge klammerduda. Siis see inimene nagu tunneb, et ta kuuluks kuhugile. Minu silmis on sellel kerge orja maik juures, sel kellegi kummardamisel ja jumaldamisel. Noh, ei tea, ju siis on see nendele inimestele nagu toeks ka see värk. Saavad enda emotsioone selle peal välja elada, ega tee muid rumalusi :)

Mulle meenub ka tema esinemine Tallinnas. See oli päris tore kontsert selline.... ausaks jäädes, kuni poole kontserdini lausa väga hea, kuid siis pööras asi aga ära, nii minu, kui ka tema poolt. Õllekioski sabad olid nii räme pikad, et ma võtsin sealt kogu aeg kohe kahe toobi kaupa seda märjukest, et mitte seda kadalippu nii tihti läbi teha. See oli viga. Sest peale seda olid mu mõlemad käed hõivatud, ja et kasvõi üks neist vabastada, ma lausa kulistasin seda õllet seal alla. Mis tähendas seda, et poole kontserdi pealt nägin ma laval konkreetselt kahte Michael Jacksoni.... prrrrrrrrrr.... Ja siis läks asi veel kriipimaks, sest lavale laveeris konkreetne tank.... ja palju-palju lapsi.... ja siis Michael seisis tanki toru ette nagu mingi maailma päästja või messias, ja ka see kaunis ballaad, mida ta sel hetkel laulis, muutus selles kontekstis nii imalaks kui imalaks saab üks asi muutuda. Nii over the top, et mul hakkas paha. Tegelikult ka. Ausalt, ma olen ise kohutavalt romantiline, ja magusate ballaadide austaja, aga see oli tõesti juba midagi sellist, mis tundus lausa õõvastavana.... Igatahes ei tahtnud ma seda tsirkust enam pealt vaadata, ja koos Lauriga, kes oli samat meelt, lahkusime me tolleaegsesse Kastani baari. Ja hästi tegime. Sai see Michael ära nähtud, ja kui ma peaks tahtma teda kuulata ja vaadata, saan ma seda vabalt ka Youtube´ist teha. Ja just neid lugusid, mis mulle ka tegelikult meeldivad.

Niipalju siis Michael Jacksonist. Mis muud kui R.I.P Michael-poiss, sest poisiks sa jäidki, ja ära pane seda tähele, mis siin maa peal, peale sinu minekut, sinu nime ja kogu sinuga seotud värgi ümber toimub. Inimesed lihtsalt ongi sellised.

Siin on minust ka pilt, kus ma olen nagu noor Jacko. Siis kui ta veel neku oli. Lõpuks oli ta ju ikka täitsa ex-neku välimusega. Nii valge- nii valge :)

Ja tantsis ta lahedalt! Eriti meeldis mulle see, kui ta iga 30 sekundi tagant oma kubeme pihku haaras, ja nikutamisliigutusi imiteerima hakkas :) Et nagu oleks tegemist mingi eriliselt suure sugutäkuga :) Ja kostüümid olid ikka väga cool´id! Niisiis ikka väga andekas tüüp.

Ja ma mäletan ka neid Jackson5 lugusid, mida ma väikesest peast kuulasin, sest need läksid mulle eriti hinge. Palju rohkem kui kõik tema järgnevad lood kokku. Seniajani on see tunne meeles, et oh, no on alles ilus muusika, ja huvitava häälega poiss. Kuidas ma neid lugusid armastasin! Noh, esimene mulje ongi alati see kõige võimsam.

Hea asi kogu loo juures on see, et muusika jääb alati alles.

Attacks of Rich Albino Alligator, Buzy-Bee and Shortage of Time!!! Pluss bunch of Pussies :)

Nii, ma olen siis nüüd totaalne rünnakute ohver. Igasuguste rünnakute. Igatsorti ründajate poolt. Ja neid on tõesti igast sordist, ja igasugust värvi olnud... viimasel ajal.

Näiteks ründab ja häirib mind see, et ma pole ikka veel miljonär. No kaua võib! Aga noh, see mure laheneb sügisel. Minu kasuks :) Kannatan ära.

Siis ründab mind minu töö. Ma ei saa aru, miks ta on ette võtnud sellise massiivse ja ulatusliku rünnaku. Täiesti arusaamatu! Kas ta pole aru saanud, et ma saan ka väiksema koormusega hakkama!

Ja siis on otse kui kivi alt välja karanud see kõige ohtlikum ründaja- albiino alligaator, nimega Miss Dollar. Tal on suus nõelad, ja ta paneb su kederluude ja käte kallal nagu Singeri overlokk masin. Rünnates salakavalalt ja ootamatult. Ise samal ajal sellise näoga, et tema ei tea midagi, ja et tema on nii noor, süütu ja võiks isegi öelda, ohmakas :) (LOL) Et see pole ju võimalik, et tema millekski selliseks võimeline on, või isegi sellise asja peale tuleks! Lausa solvunud on see pilk tal vahest, et kuidas te ometi võite selliste solvavate avalduste ja ebalustega sellist haprat ja õrna loomakest solvata!

Ma arvan, et te juba teate, kellest jutt käib :)

Mul siin tema pilti hetkel pole, aga varsti on tulekul.

Igatahes pole mul selle kõige tõttu olnud isegi aega siia midagi kirjutada. Ma loodan, et ma saan selle vea parandatud, aga ennem ma selles kindel pole, kui see ka tehtud on :)

Ah jah, aga sellest asjast kirjutan ma küll kohe. Nii, lugege! Ja naisterahvad, ärge tundke ennast puudutatuna, sest see sõna "pussy" on siin lihtsalt kasutusel sünonüümina sõnale "tossikesed" :)

Nimelt hakkan ma korraldama uut saatesarja "All of my old friends are real pussies, now I´m looking my new Best Friend! Pussies are not allowed!".

Asi on selles, et eelmisel laupäeval plaanis kogu see kamp välja minna, olles ise sellest, kusjuures, hirmus õhinal. Need minu sõbrad. Ma siis mõtlesin ka, et nojah, tore siis, asi kirjas ja plaanis.

Kogunemine pidi toimuma Illari pool.

Kogunes ainult osa rahvast. Mina, Illar ja Renaldo. Lauri oma paketiga helistas ja helistas, kuni poole kõne pealt olla see pakett lihtsalt kokku kukkunud, võimetuna liikuma või tõusma (another pussy).....

Mingil hetkel hakkas Illar sosinal midagi pobisema. Keerutas ja keerutas, keerutas ja keerutas, kuni lõpuks teatas kõva häälega ka, et tema siiski välja minna ei jaksa......

Mõni hetk hiljem teatas ka Renaldo, et tema läheb nüüd koju......

No tule taevas appi!

Seal ma siis olin, nagu ma ei tea kes, laiutasin käsi ja kiunusin: pussies, you all are pussies! Täitsa üksi jäetud. Täiesti üksi! Ja nad kõik teavad, et ma ei lähe üksi välja. Ma olin täiesti valmis, nii muidu kui ka psühholoogiliselt. Ja kui palju kordi ma olen näiteks neile vastu tulnud, ja ikkagi välja läinud, mis sellest et ma olen väsinud, magamata, muidu tujutu, ega pole tegelikult tahtnud minna. Kuidagi olen ma ikka jõudnud. Alati! Sest nad on nii väga tahtnud, ja muidu oleks nad olnud ise kah seal üksi.

Okas, jätsin igatahes meelde, ja teen tagasi!

Kihutasin endale veel paar õllet sisse, täiesti üksi ja pettunult, ja olin ikka väga pissed off.

Isegi und ei tulnud hiljem.

Ah jah, Sveni kohta ma isegi ei kirjuta midagi, seoses selle õhtuga, sest ta tavaliselt istub kodus, või kui lähebki välja, siis mulle ta sellest ei teata, ja mõnikord näen ma teda väljas nagu juhuslikult, et oi-oi, sa ka väljas. Ei tea, see on nagu veel imelikum, aga ma parem ei kommenteeri seda rohkem....

Muidu olen ma ikka elus, ja ainuke tülgastav asi, mis mind hetkel segab, on see hiigelsuur natsisümbol seal Vabaduse platsil. Jälk!

Täna on alles teisipäev, aga võiks olla neljapäev :)

Eks ma siis kirjutan siia pikemalt ka. Edaspidi kunagi.... eks ole :)

See poiss seal pildil minuga on Karla :)

Kummaline pühapäev... kummaliselt tore lausa :)

Eile, pühapäeval, jalutasime lihtsalt linnas ringi. Kuna laupäev oli olnud kodune ja korralik, oli seda hea teha. Mõnus kohe. Pea ei lõhkunud, ja ka muidu oli kena ja päikesepaisteline päev. Noh, soojem oleks võinud ju olla, aga see selleks.

Sättisime ennast tähtsalt Reval nimelisse kohvikusse, Oldekast üle tee. Võtsime mõnusad maitselatte´d, ja vaatasime inimesi. Mis on muide parim tegevus tegevusetul pühapäeval. Igasugu huvitavaid inimesi liigub tavaliselt sellest kohast seal mööda. See on nagu pudelikael, kust kõik vanalinnas patseerivad tegelased läbi jalutavad. Viru tänava ots ja Raekoja plats sealsamas on need kohad, kuhu ju minnakse. Mingi hetk liitusid meiega korraks ka kaks tuttavat, kes pakkusid Vana Tallinnat. Kohviga hea, miks ka mitte. Manuaalne aromatherapy.

Nii, ja siis sain ma kreepsu. Vaatasin kohe alguses imestunult, et nii palju Taisid jalutab vanalinnas ringi. Pole just igapäevane asi siin Taimaalt pärit turiste näha. Vastupidine taas pole mingi ime. Igastahes läksid mu silmad ühel hetkel suureks nagu tõllarattad, kui minust jalutas paari meetri kauguselt oma elusuuruses mööda Aofikene. Minu lemmik laulja Taimaalt. Aeglaselt ja linna uudistades. Uudistasin minagi. Tagasihoidlikult. Tüütama ma teda ei läinud, kuigi ma usun, et see oleks talle päris meeldiv üllatus olnud, et temast ka siin teataks. Vot, olen vahest isegi mõelnud, et Tais olles oleks tore tema kontserdile minna, kui see samale ajale sattuks, aga et ma teda niisama ringi jalutamas näen, ja justnimelt Tallinnas, poleks ma siiski uskunud. Siin ka üks naljapilt temast, kus ta on vasakult teine.

Ja minutit 10 hiljem vaatan, jälle tuttavad näod. Iluuisupoiss Plushenkoke koos oma pruta Rudkovskayaga, kes on juhuslikult ka Dimtshik Bilani manager. Kenasti käest kinni, kah aeglaselt ja linna uudistades. Noh, neid tuntakse ka siin, aga Eesti inimene ei ole vist selline tülitaja, nii et nad näisid lausa nautivat seda, et neile tähelepanu ei osutata. Vedas neil :)

Sellised kuulsad inimesed siis. Päris huvitav. Nagu mingi yellow paper special edition goes live.

Ja ise istusin ma kolmanda kuulsusega, kelle nimi on Lauri :) Mingi hetk jalutasid mööda ka kuulsad prouad Tinn ja Elokas, kes suundusid kuhugile veel kuulsamale õhtusöögile :)

Siin veel naljapilt Plushenkost. Tegelikult on see siiski mitte tema musklis keha, vaid selline kostüüm lihtsalt.

Aga vaatasin, et uisutajana on ta kadestamapanevalt supervormis küll.

Niisiis oli pühapäev tore, ja linn oli täis kenasid inimesi. Enamuse nimesid ma kahjuks ei tea, aga ilusad olid nad ikkagi. Nagu ma isegi :)

Oi, ja siis kõndis seal rahulolevana ringi ka pervar Frizl´i näoga tegelane. Mul on kuri kahtlus, et ta saadeti äkki Eestisse. Umbes nii, et see on piisavalt hull riik, et see on sulle paras karistus, kui sa seal oma järgnevad elupäevad veetma pead. Oui pljääd, kaunis kriipi!!!

Aga see oli ka ainuke tõrvatilk meepotis, mis muidu oli väga magus :)

Saabus Miss Dollar!

Saabus Miss Dollar. Uus seltskonnadaam Soomest.





















Hetkel alles selline koerapuppy. Väike aga väle. Imekena neiu :) Kõigest 8 nädalane, aga juba krips ja kraps. Natuke vaarub ja kukub veel, kui ringi mässab, aga muidu juba nagu päris kutsu käitumisega teine. Pahandusi eriti korda ei saada, kui välja arvata see, et talle hirmsasti meeldiks aia alt naaberaedadesse pugeda. Sest avastades alles maailma, on talle kõik see ümbritsev ikka üsna uus ja huvitav. Ja avastada on tal veel palju. Haukumisega on nii, et noh, midagi sealt pisikesest kerest ju välja tuleb, aga arenguruumi on ka siin küllaga. Kuna ta on alles nii pisike, siis on tal veel raske oma pissit kinni hoida, ja nii ta siis sortsutab tuppa, kui enam kinni hoida ei jõua. Vahest tuleb see pissihäda nii äkki, et ta ei jõua lihtsalt kedagi enam hoiatadagi, ja sorts ongi juba põrandal. Kuigi on päris kiirelt selgeks saamas tõsiasja, et neid asju tehakse siiski õues, ja muru peal.
Nime peale reageerib kah, kuidas juhtub, aga mina teeksin sama moodi.
Ma käisin temaga ka juba tutvust ja sidemeid loomas :) Vaata esimest pilti. Nagu sellelt näha on, andsin ma preilile oma õnnistuse, tema kuulas mu saladusi silmad suletuna, õndsalt ja õnnelikult, andes seejärel mu käele musi, et ta on asjast ilusti aru saanud :) Diivade värk :) Vastastikune respect ;)
Tal on kaks toredat mänguasja, mis talle ka hirmsasti meeldivad. Riidest kalkun, keda ta hoiab ja kaisutab, ja roosa plastmassist, röhitsevat häält tegev notsu, keda ta retsib nii et vähe pole. Seda muidugi selle pärast, et talle metsikult meeldib selle sea röhitsev hääl, kui seda retsida.
Igatahes ikka väga armas puppy.
Illar ja Reio, kelle kutsu see nagu on, peavad, ja ilmselt ongi, oma plaanid ja elu järgnevaks pooleks aastaks väga "beebikeskseks" muutma, ja ka hilisem elu tuleb olema Miss Dollari keskne. Kutsu kui on ikkagi kutsu, mitte mingi kass Basilio, kes kõnnib omapead, on rõõmuga päevade viisi üksi, ja ei hooli absoluutselt mingi suvalise tegelase, keda millegipärast peremeheks kutsutakse, olemasolust. Oodates ainult, et söök ja jook pidevalt olemas oleks, ja pissikast puhas. Inimene on kassile teenija, ja ei midagi enamat, rääkigu need kassiinimesed, mida räägivad. Kutsud aga tahavad kogu aeg sõpra kõrvale, ja on ka ise suured sõbrad vastu. Kuid väljaskäimine on nendega selline igapäevane, mitmekordne rutiin, ja kohati ikka hirmus tüütu tegevus, millest aga ei saa üle ega ümber. Tulevad mulle siin meelde mu omad kallid Crispy ja Toby, ja nendega veedetud ajad. Oeh, kuidas ma olin ikka vahest täitsa väsinud ja tüdinenud sellest kõigest. Aga noh, samas on see selline tahtejõu kasvatamine :) Tuleb kasuks.
Samas, ega see nii keeruline kah nüüd pole, kui välja paistab, lihtsalt see järjepidevus ajab vahest karvad turri, kui kohe üldse ei tahaks üles tõusta, ja sinna välja, selle külma ja vihma kätte minna :) Aga liikumine teeb head :)
Pealegi, koerad on meie parimad sõbrad, ja nad annavad ka kuhjaga tagasi!
Niisiis, üks-kaks, Miss Dollar on saabunud :)
Be ready, new Diva will rise!!!
:)

Bastard child, ehk kuidas nii saab üldse õelda!!! Inimene saab....

Minu töökohast, 5-lt korruselt, läheb välja uks, mis viib tuletõrjeredelile. See on selline keerdtrepp. Kui pole harjunud, on see üsna kõhedusttekitav eksperiment, et seal siis seista või üles-alla liikuda. Meie käime seal suviste ilmadega suitsetamas, ja oleme juba täitsa harjunud.
No igastahes avaneb sealt vaade siseõuele, ja ka vastasolevale majale. Kuna me oleme pea viimane korrus, näeme me ka vastasmaja katust, ja seda elu, mida seal toimetatakse. Suviti päris meeleolukas sigin-sagin. Kes meist üldse teab, mis meie maja katustel tegelikult toimub? Me ju altpoolt sinna tavaliselt ei näe, ja sellepärast ka selle peale eriti ei mõtle.
Eelmine suvi aga juhtus seal selline huvitav lugu, mis pani kogu meie office´i kihama. Algus, kevad, oli tavapärane, ja keegi ei osanud ennustada saabuvat "skandaali". Skandaali meie, mitte asjaosaliste endi jaoks. Nimelt pesitseb seal kajakapere. Juba aastaid. Seal on nende kodu. Ja igal kevadel toovad nad korraliku kajakaperena ilmale pojad, ehk siis oma lapsed, ehk siis munad. Mingil ajal kooruvad munadest sellised armsad sulepallid, kes siis, mida päev edasi, üha energilisemalt seal ukerdama kukuvad. Tore on nende kasvamist jälgida ja seda omavahel kommenteerida. Täiesti müsteerium on see, kuidas nad sealt katuselt alla ei kuku. Ema või isa valvas silm on neil muidugi kogu aeg peal. Tõeliste lastena kotivad need tibukesed oma vanemaid, nii kuis jaksavad. Igatahes on mingi aja möödudes nii ema, kui ka isa pilgus ja käitumises näha sellist tülpimust, nagu ka inimlaste vanematel sarnases situatsioonis. Erinevalt inimestest, kajakavanemad oma järelpõlve peale eriti närvi ei lähe. Samas ka ei tutiplutita nad neid liigselt. Niisiis üritavad lihtsalt säilitada nendega stoilist rahu. Üks vanematest on nende juures pidevalt, kui teine taas "toidushoppingul" käib. Lindude "toidupoodides", mis iganes, kus iganes need siis on. Lapsed vajavad ju toitu, ja mitte vähe.

Aga eelmisel suvel oli nende tibukeste hulgas keegi, kes kohe üldse ei sarnanenud kajakapojale. Juba algusest peale mitte. Milline skandaal! Kuidas on selline asi saanud juhtuda!? Kas on "kajakema" käinud vasakul, ja petnud oma abikaasat!? Või on keegi võõras lind oma muna sinna vaikselt smungeldanud!? Igatahes saladus missugune.
Võibolla, kui mitte kindlasti, said ka vanemad aru, et see pole päris see laps, kes neil oleks pidanud munast kooruma. Ehk kahtlustas ka isane lind emast selles, et ta on kellegi teisega tiiba ripsutanud. Aga lahenes see asi lihtsalt ja palju inimlikumalt, kui inimestel endil. Ema- isa jäid kokku, sest lapsed on ju vaja üles kasvatada. Mingit suurt draamat ei tekitatud, ja oma teistsugusesse tibulapsesse suhtuti sama võrdselt kui ülejäänud tibulastesse.
Ja ta kasvaski suureks. Alguses oli meie arvamus, et ehk on tegemist anomaaliaga, ja küll ta aja jooksul kajakale omase välimuse omandab. Aga seda ei juhtunud. Ta jäigi erinevaks. Nüüd on ta juba suur lind, ja kuna ta kasvas kajakana, käitubki ta täitsa kajakana. Maja teises, Rävala puiestee poolses osas, on meil suitsuruum, kus ma vahest käin kõhvimas ja tänavale vahtimas. Puhkab muide peale pikaaegset arvutiekraani jõllitamist silmi. Igatahes on see just trajektooril, kust lendavad looduslikud lennumasinad, ehk kajakad. Liuglevad edasi ja tagasi, pikki seda lennutrajektoori, mille nimi on Rävala puiestee. Ja ühel päeval vaatan, ohhoooo, minu tibu ka, minu küürselg sälg tiibadega, liugleb seal rõõmsalt nagu vana lind ise :) Edasi ja tagasi. Ja on täitsa semu nende teiste kajakatega! Küürselg sälg sellepärast, et tal on selline kummaline kuju, ja vaadates teda külje pealt, on tal selline naljaks, ja täitsa suur küür seljas. Ja helepruuni värvi ka, mitte valge nagu teised. Selline säbruline. Lendas seal mõnusalt, ja tõi sellega ühe sooja naeratuse mu suule. Selline hea tunne oli kohe. Et vaata, on küll erinev, aga teised kajakad ei tee sellest väljagi. Võtavad teda kui omasugust.
Peaks seda peret tutvustama värdlaps Kundlale, ja peast lastetule Mardnale. Mõlemad neist on nende avalikke sõnavõtte arvestades, vist palju madalamast liigist, mulle siiralt tundub, kui näiteks needsamad armsad ja eluterved kajakad seal minu vastaskatusel. Ehk õpivad ka need kaks tegelast, mis asi tegelikult on eluterve suhtumine, ligimesearmastus, teineteisega arvestamine, ja tegelik sallivus. Aga tegelikult pole ikka vaja. Vaevalt et nad siin elus enam midagi juurde suudavad õppida, ja äkki hoopis hakkavad ajakirjanduse vahendusel hakkima minu armsat kajakaperet, kui looduse apsu, väärastunud näidet, või ma ei tea mida iganes veel. Mäletate ju seda lugu ühest Poola loomaaiast, kus üks kena elevandihärra osutus oma orientatsioonilt homoseksuaalseks vantsikeseks. Selle peale kukkus üks kohalik ja tähtis poliitik kriiskama, kui jubeda asjaga on tegu, ja et saatke see elevant Poolast minema, vahetage ta mingi "normaalse" elevandi vastu, või tapke ta hoopis ära! Rohkem pole vajagi kommenteerida....
Aga siin on ka üks kena pilt sellest teistsugusest pojast, ja tema vaprast emast :)
On millest õppida!
Ah jah, seal katusel jalutavad tähtsa näoga ringi ka tuvid. Me nimetame neid kamikadzetuvideks, sest neil on selline, kergelt südame alt külmaks võttev mäng, mida nad suurest igavusest seal aegajalt harrastavad. Nimelt sätivad nad end katuse servale, ja kukuvad sealt pea ees, nagu kivid, alla.... et mingid meetrit paar ennem maapinda tiivad lahti lüüa, ja vuhh, äkilise kaarega taas üles tagasi lennata, et siis katusel rahulolevalt edasi peesitama. Ning mõni aeg hiljem, kui jälle igav peaks hakkama, panevad nad järjekordse kamikadze :) Vot sellised tuvid siis :)