Eesli elu sebrana.

Nii, 100 miljon päeva on möödas, ja ma pole siia taas midagi kirja pannud. Oehhh, kurb, äärmiselt kurb. Aga kui aus olla, siis on see Fessari "süü", kes lausa ahvatlevalt võib sind enda sisse imeda ja sind sinna ka jätta, sest ta on nii pehme, mugav ja alati avatud

... kui sa just vahelduseks ise sealt välja ei taha pugeda. Ma parem ka ei luba, et ma siia tihedamalt midagi kirjutama hakkan, ma lihtsalt proovin seda teha.

Hetkel on mu elu ja kõik mind ümbritsev nagu eesli elu sebrana. Miski pole nii nagu see olema peaks, ja samas näib et ka midagi pole viga sel elul ja otseselt ka katki temaga. Nii heas kui halvas mõttes. Triibuline situatsioon vales kehas.

Selle aasta suvi on näiteks midagi sellist, mis murrab ka kõige kalgima südame. Kas siis selle pärast, et ta on nii ilus, soe ja päikeseline, või siis selle pärast, et on liiga palav. Kuidas kellelegi.

Minu jaoks on see mõnus palavus ja päikene, mis on nii ligidal ja valge, Jumala arm, mis hetkel mu meeli toidab ja halvimast (meeleolu langusest) kaitseb. Ma tunnen ennast nagu kala vees, ja minu arust võiks sedasi kesta aastaringselt. Ma olen oma elus piisavalt talve näinud, nii et ei tunneks erilist puudust, kui teda enam ei tuleks. Ma tean, et see tekitab mõnes indiviidis tugeva reaktsiooni, aga see on minu arvamus ja minu vajadused, millest ma siin kirjuta. Ehk on see uudiseks, aga ka mul on oma vajadused ja õigused eluks siin maal olemas :)

Muidu on see aasta, nagu juba eelmistes osades olen maininud, üks igavene saast olnud.

Ma pole siiani muide maha matnud mõtet, et ma siit Eestimaalt lahkun, ja kuskil mujal otsast alustan. Ausalt, silm ka ei pilguks.

Näiteks sel nädalavahetusel purunes mu arvuti ekraan, varastati jalgratta tagumine ratas ära, ja finantsiliselt olen ma ikka veel sügavas pees. Seda viimast ma rohkem ei kommenteeri, sest mis see ikka aitaks, ja "asjalikke" õpetajaid ma ka enam taluda ei viitsi, sest ega nad isegi eriti eeskujulike näitajatega silma paista. Nii palju rahast, et ratas maksab, ekraan maksab, ja ma ei tea mis saab. Tagumine hammas tegi trikke, ja selle keevitamine ja muu asi võttis kokku päris mitu visiiti, ja imes veel rohkem raha kui ma aimata oskasin. Hambaravi on meil kallis. Odavam oleks proteesid muretseda, ja ei mingit muret. Eriti veel mulle, kes pole kunagi mingi briljantse naeratuse ja teemanttugevate hammastega hiilanud :)

Muidu on see suvi mulle siiski rahustavalt mõjunud. Ma olen rannas saanud lebada, ja see on jube oluline.

Olen ka paar nädalat lihtsalt puhanud, ja see on veel olulisem.

Tegelikkuses on see vaid ajutiselt rahustanud minu sees üha kasvavat stressiseisundit, ja kui aus olla, siis on see, mis mu peas toimub, üsna murettekitav. Aga see vist pole see mida saab siin kirjeldada, sest seda peaaegu ei saagi kirjeldada. See on seisund. Ja seisund vajab muutmist, kardinaalset muutmist. Ja seisundit ei saa muuta ilma füüsiliste muutusteta.

Sellepärast ma kardangi sügise saabumist, et kas ta paneb selle kõik mu sees plahvatama, ja seda ta teeb kindlasti, ja siis millise jõuga see saab olema, ja mis tagajärgedega. Vot nii on lood.

Noh, igasugu suuri väikeseid asju on ka juhtunud, aga sellest edaspidi.