Jacko-poisist.

Michael Jackson viskas mõned päevad tagasi"sussid varna". Päris kurb muidugi. Ma ei peaks ju sellest kirjutama, aga noh, tüüp on ju päris head mussi teinud, ja meile läbi aastate, kui mitte -kümnete, ka mahlakaid klatshiuudiseid kinkinud. Perfect entertainer niisiis.

VH1 ja MTV ja muud musakanalid lasid kogu eelmine nädalavahetus ta videosid, aga see oli lõpuks nii boring, et mul kadus igasugune isu neid sealt vaadata. Põhjus lihtne, kogu playlist koosnes umbes 5-st-6-st loost. Dirthy Diana, Smooth Criminal, Heal The World, Black or White, ja veel üks Jackson5 aegne lugu. Punkt. Vsjo. Nagu poleks ta rohkem videosid teinudki?! Aga need lood ei kuulu kohe kindlasti minu lemmiklugude hulka, kui kogu tema loomingut vaadata. Seda on ju tegelikult palju rohkem. Ja need lood jooksid üksteise järgi, nonstop, uuesti ja uuesti, nii et üsna kiiresti sai kogu sellest värgist siibri ette.

Sama lugu CNN-ga, kust üks ja seesama asi tuli jälle ja jälle. Päev otsa, järgmine päev pealekauba. Et nagu tahaks kindlustada selle, et kui sa isegi nagu oled Jacko fän, siis päeva lõpuks sa seda enam pole.

Kogu maailma ajakirjandus on muidugi õnnest krinksus, sest on, millest kirjutada, ja on, mille pealt teenida. Niisiis tänuväärne teema. Kui oled sellise kaliibri täht, nagu Jackson oli, pead sa olema valmis ka selleks, et kui sa sured, siis alles läheb mässuks lahti. Ja eriti siis, kui sa sured kummaliselt ja ootamatult, olles samas veel piisavalt noor. Igatahes oli kuskil hea kild (sorry Michael), et ta suri nagu Anna Nicole Smith´i ja Elvis Presley "ristand". Ravimite üledoosi (Anna N. S.) tõttu, olles sama suur legend-ikoon, nagu Elvis P., kes suri südameataki tagajärjel. Jackol ütleski ravimite tõttu süda üles, nagu esialgselt väidetakse. Polegi nii paha, kuna ta väidetavalt (salamisi) sooviski ju olla Elvise sarnane ikoon ja kunn.

Tema plaadid, mis juba aastaid plaadipoodide riiulitel ja laoruumides tolmunud on, müüakse nüüd maha täishinnaga, koos juurdehindlusega tolmu eest selle kaanel. Kummaline ja traagiline surm on siin maailmas parimaks reklaamitrikiks. Kuigi kadunukesel endal on asjad trikitamistega nüüd ühel pool, hakkavad siit edasi trikitama kõik asjasse segatud ja üldse kõik, kes aga seda soovivad, ja kes sellest kasu saavad lõigata. Pluss hullunud ja murdunud fännid..... millest ma muidugi aru ei saa. Aga ega ma peagi saama. Inimesed kohe tahavad enda ellu iidoleid ja jumalaid. On millest kinni hoida, ja mille külge klammerduda. Siis see inimene nagu tunneb, et ta kuuluks kuhugile. Minu silmis on sellel kerge orja maik juures, sel kellegi kummardamisel ja jumaldamisel. Noh, ei tea, ju siis on see nendele inimestele nagu toeks ka see värk. Saavad enda emotsioone selle peal välja elada, ega tee muid rumalusi :)

Mulle meenub ka tema esinemine Tallinnas. See oli päris tore kontsert selline.... ausaks jäädes, kuni poole kontserdini lausa väga hea, kuid siis pööras asi aga ära, nii minu, kui ka tema poolt. Õllekioski sabad olid nii räme pikad, et ma võtsin sealt kogu aeg kohe kahe toobi kaupa seda märjukest, et mitte seda kadalippu nii tihti läbi teha. See oli viga. Sest peale seda olid mu mõlemad käed hõivatud, ja et kasvõi üks neist vabastada, ma lausa kulistasin seda õllet seal alla. Mis tähendas seda, et poole kontserdi pealt nägin ma laval konkreetselt kahte Michael Jacksoni.... prrrrrrrrrr.... Ja siis läks asi veel kriipimaks, sest lavale laveeris konkreetne tank.... ja palju-palju lapsi.... ja siis Michael seisis tanki toru ette nagu mingi maailma päästja või messias, ja ka see kaunis ballaad, mida ta sel hetkel laulis, muutus selles kontekstis nii imalaks kui imalaks saab üks asi muutuda. Nii over the top, et mul hakkas paha. Tegelikult ka. Ausalt, ma olen ise kohutavalt romantiline, ja magusate ballaadide austaja, aga see oli tõesti juba midagi sellist, mis tundus lausa õõvastavana.... Igatahes ei tahtnud ma seda tsirkust enam pealt vaadata, ja koos Lauriga, kes oli samat meelt, lahkusime me tolleaegsesse Kastani baari. Ja hästi tegime. Sai see Michael ära nähtud, ja kui ma peaks tahtma teda kuulata ja vaadata, saan ma seda vabalt ka Youtube´ist teha. Ja just neid lugusid, mis mulle ka tegelikult meeldivad.

Niipalju siis Michael Jacksonist. Mis muud kui R.I.P Michael-poiss, sest poisiks sa jäidki, ja ära pane seda tähele, mis siin maa peal, peale sinu minekut, sinu nime ja kogu sinuga seotud värgi ümber toimub. Inimesed lihtsalt ongi sellised.

Siin on minust ka pilt, kus ma olen nagu noor Jacko. Siis kui ta veel neku oli. Lõpuks oli ta ju ikka täitsa ex-neku välimusega. Nii valge- nii valge :)

Ja tantsis ta lahedalt! Eriti meeldis mulle see, kui ta iga 30 sekundi tagant oma kubeme pihku haaras, ja nikutamisliigutusi imiteerima hakkas :) Et nagu oleks tegemist mingi eriliselt suure sugutäkuga :) Ja kostüümid olid ikka väga cool´id! Niisiis ikka väga andekas tüüp.

Ja ma mäletan ka neid Jackson5 lugusid, mida ma väikesest peast kuulasin, sest need läksid mulle eriti hinge. Palju rohkem kui kõik tema järgnevad lood kokku. Seniajani on see tunne meeles, et oh, no on alles ilus muusika, ja huvitava häälega poiss. Kuidas ma neid lugusid armastasin! Noh, esimene mulje ongi alati see kõige võimsam.

Hea asi kogu loo juures on see, et muusika jääb alati alles.