Bastard child, ehk kuidas nii saab üldse õelda!!! Inimene saab....

Minu töökohast, 5-lt korruselt, läheb välja uks, mis viib tuletõrjeredelile. See on selline keerdtrepp. Kui pole harjunud, on see üsna kõhedusttekitav eksperiment, et seal siis seista või üles-alla liikuda. Meie käime seal suviste ilmadega suitsetamas, ja oleme juba täitsa harjunud.
No igastahes avaneb sealt vaade siseõuele, ja ka vastasolevale majale. Kuna me oleme pea viimane korrus, näeme me ka vastasmaja katust, ja seda elu, mida seal toimetatakse. Suviti päris meeleolukas sigin-sagin. Kes meist üldse teab, mis meie maja katustel tegelikult toimub? Me ju altpoolt sinna tavaliselt ei näe, ja sellepärast ka selle peale eriti ei mõtle.
Eelmine suvi aga juhtus seal selline huvitav lugu, mis pani kogu meie office´i kihama. Algus, kevad, oli tavapärane, ja keegi ei osanud ennustada saabuvat "skandaali". Skandaali meie, mitte asjaosaliste endi jaoks. Nimelt pesitseb seal kajakapere. Juba aastaid. Seal on nende kodu. Ja igal kevadel toovad nad korraliku kajakaperena ilmale pojad, ehk siis oma lapsed, ehk siis munad. Mingil ajal kooruvad munadest sellised armsad sulepallid, kes siis, mida päev edasi, üha energilisemalt seal ukerdama kukuvad. Tore on nende kasvamist jälgida ja seda omavahel kommenteerida. Täiesti müsteerium on see, kuidas nad sealt katuselt alla ei kuku. Ema või isa valvas silm on neil muidugi kogu aeg peal. Tõeliste lastena kotivad need tibukesed oma vanemaid, nii kuis jaksavad. Igatahes on mingi aja möödudes nii ema, kui ka isa pilgus ja käitumises näha sellist tülpimust, nagu ka inimlaste vanematel sarnases situatsioonis. Erinevalt inimestest, kajakavanemad oma järelpõlve peale eriti närvi ei lähe. Samas ka ei tutiplutita nad neid liigselt. Niisiis üritavad lihtsalt säilitada nendega stoilist rahu. Üks vanematest on nende juures pidevalt, kui teine taas "toidushoppingul" käib. Lindude "toidupoodides", mis iganes, kus iganes need siis on. Lapsed vajavad ju toitu, ja mitte vähe.

Aga eelmisel suvel oli nende tibukeste hulgas keegi, kes kohe üldse ei sarnanenud kajakapojale. Juba algusest peale mitte. Milline skandaal! Kuidas on selline asi saanud juhtuda!? Kas on "kajakema" käinud vasakul, ja petnud oma abikaasat!? Või on keegi võõras lind oma muna sinna vaikselt smungeldanud!? Igatahes saladus missugune.
Võibolla, kui mitte kindlasti, said ka vanemad aru, et see pole päris see laps, kes neil oleks pidanud munast kooruma. Ehk kahtlustas ka isane lind emast selles, et ta on kellegi teisega tiiba ripsutanud. Aga lahenes see asi lihtsalt ja palju inimlikumalt, kui inimestel endil. Ema- isa jäid kokku, sest lapsed on ju vaja üles kasvatada. Mingit suurt draamat ei tekitatud, ja oma teistsugusesse tibulapsesse suhtuti sama võrdselt kui ülejäänud tibulastesse.
Ja ta kasvaski suureks. Alguses oli meie arvamus, et ehk on tegemist anomaaliaga, ja küll ta aja jooksul kajakale omase välimuse omandab. Aga seda ei juhtunud. Ta jäigi erinevaks. Nüüd on ta juba suur lind, ja kuna ta kasvas kajakana, käitubki ta täitsa kajakana. Maja teises, Rävala puiestee poolses osas, on meil suitsuruum, kus ma vahest käin kõhvimas ja tänavale vahtimas. Puhkab muide peale pikaaegset arvutiekraani jõllitamist silmi. Igatahes on see just trajektooril, kust lendavad looduslikud lennumasinad, ehk kajakad. Liuglevad edasi ja tagasi, pikki seda lennutrajektoori, mille nimi on Rävala puiestee. Ja ühel päeval vaatan, ohhoooo, minu tibu ka, minu küürselg sälg tiibadega, liugleb seal rõõmsalt nagu vana lind ise :) Edasi ja tagasi. Ja on täitsa semu nende teiste kajakatega! Küürselg sälg sellepärast, et tal on selline kummaline kuju, ja vaadates teda külje pealt, on tal selline naljaks, ja täitsa suur küür seljas. Ja helepruuni värvi ka, mitte valge nagu teised. Selline säbruline. Lendas seal mõnusalt, ja tõi sellega ühe sooja naeratuse mu suule. Selline hea tunne oli kohe. Et vaata, on küll erinev, aga teised kajakad ei tee sellest väljagi. Võtavad teda kui omasugust.
Peaks seda peret tutvustama värdlaps Kundlale, ja peast lastetule Mardnale. Mõlemad neist on nende avalikke sõnavõtte arvestades, vist palju madalamast liigist, mulle siiralt tundub, kui näiteks needsamad armsad ja eluterved kajakad seal minu vastaskatusel. Ehk õpivad ka need kaks tegelast, mis asi tegelikult on eluterve suhtumine, ligimesearmastus, teineteisega arvestamine, ja tegelik sallivus. Aga tegelikult pole ikka vaja. Vaevalt et nad siin elus enam midagi juurde suudavad õppida, ja äkki hoopis hakkavad ajakirjanduse vahendusel hakkima minu armsat kajakaperet, kui looduse apsu, väärastunud näidet, või ma ei tea mida iganes veel. Mäletate ju seda lugu ühest Poola loomaaiast, kus üks kena elevandihärra osutus oma orientatsioonilt homoseksuaalseks vantsikeseks. Selle peale kukkus üks kohalik ja tähtis poliitik kriiskama, kui jubeda asjaga on tegu, ja et saatke see elevant Poolast minema, vahetage ta mingi "normaalse" elevandi vastu, või tapke ta hoopis ära! Rohkem pole vajagi kommenteerida....
Aga siin on ka üks kena pilt sellest teistsugusest pojast, ja tema vaprast emast :)
On millest õppida!
Ah jah, seal katusel jalutavad tähtsa näoga ringi ka tuvid. Me nimetame neid kamikadzetuvideks, sest neil on selline, kergelt südame alt külmaks võttev mäng, mida nad suurest igavusest seal aegajalt harrastavad. Nimelt sätivad nad end katuse servale, ja kukuvad sealt pea ees, nagu kivid, alla.... et mingid meetrit paar ennem maapinda tiivad lahti lüüa, ja vuhh, äkilise kaarega taas üles tagasi lennata, et siis katusel rahulolevalt edasi peesitama. Ning mõni aeg hiljem, kui jälle igav peaks hakkama, panevad nad järjekordse kamikadze :) Vot sellised tuvid siis :)