Ateena.....tekst hiljem

Söö puu- ja juurvilju

Nii, ma kuulutan kevade ametlikult avatuks (aplaus).

Mööda tänavat aga loivavad vastu sellised hallide ja kurnatud nägudega olendid. Ma palun, kas te tõesti ei tea, et just praegust, kui üldse kunagi, olete te lausa kohustatud sööma puu- ja juurvilju! Sest mu esteetiline meel on teid vaadates pehmelt öeldes rohkem kui häiritud. Pluss oleks soovitav üks solaariumituur teha.

Taimaal on see kõik taas väga lihtne, meenutan ma siin nostalgiliselt. Solaarium on avalik, ehk siis kogu õues viibitud aja viibid sa maailma suurimas solaariumis. Ja iga natukese aja tagant möödub sinust tore klaasseintega käru, mille seest vaatavd sulle vastu meeldivad ja ahvatlevad puuviljad, pakitud jäässe, et siis kohe sinu omaks saada. Sellele ahvatlusele on lausa võimatu vastu panna. Portsion maksab 30 bahti (10 krooni). Müüja hekseldab selle hetkega ja vilunult just suupärasteks tükikesteks, ja valmis see ongi. Head isu :)

Aga on ka meil poes midagi olemas. Mitte küll nii värske ja maitsev, kui sealmaal, aga ikkagi.

Niisiis, mine nüüd poodi, osta endale koju kaasa erinevaid viljakesi, ja kojuminnes astu ka läbi solaariumist. Siis sa näed, et ma ka naeratan, kui ma sind näen :) Ja see päästab nii sinu kui ka minu päeva :)

Kadunud kohitopstermos...

Mind on kogu viimane kuu äärmiselt närvi ajanud ja küsimusi tekitanud üks probleem, kui mitte õelda lahendamatu kuritegu. Nimelt on kuhugile haihtunud minu Bangkokist ostetud Starbucks´i imeliselt kaunis termostass. See oli selline tõesti väga ilus, must ja seksikas. Lisaks ka väga praktiline. Sobis minu imeilusasse kätte nii ilusti, kui ma erinevates maailma metropolides ring jalutasin. Eks ole, mõistad jah.

Niisiis, kui sa tunned endal süüd, et selle oled pihta pannud sina, siis annan ma sulle aega, täpselt nädal, et sa selle mulle tagasi tooks. Kui sa ei julge seda mulle otse anda, sa argpüks, siis pane see kuhugile, kus ma liigun.

Ja kui sa tunned, et sa pole selles süüdi, ja sina selle kuriteoga seotud pole, siis annan ma sulle siiski võimaluse mulle ükskõik kust Starbucks´ist üks ilus uus, kuid samasugune kohvitermostops osta. Ka sul on selleks aega täpselt üks nädal. Sest ma tahan taas oma imeilusas käes hoida justnimelt samasugust ilusat ja seksikat topsikest. Aitäh :)

Jääaeg....hüvasti....

Kogu Eestit ja tema lähiümbrust on tabanud lumetormid. Lund tuleb taevast alla, ja lõppu pole näha...

Inimesed ei saa enam väljas liikuda, sest nad takerduvad lumehangedesse...ega saa sealt enam kunagi välja, jõudmata liigutada neid enda sisse imevaid lumemasse...kuniks lumesadu on lõpuks nad enda alla matnud...

Autoga pole enam kuhugile asja. Selle ainuke kasu on selles, et oled ennast isiklikult oma luksuslikku kirstu sulgenud, kuniks lumemassid ka selle katavad ja enda sisse imevad....

Majadest ei saa välja, sest lumi on tõusnud me ei tea mitmenda korruseni....ja sealt taas edasi....

Peaks olema kevad, soe, õitsvalt ärkav loodus ja inimeste seljas õhenevad riided....aga seda pole....on midagi muud.....

Siin on pilt viimasest inimesest, keda veel väljas liikumas nähti....seniks....

See olen mina.....

Lõpuks lumesadu lakkab. Järel on vaid suured väljad lund, mis on enda alla matnud kõik, mis siin kunagi oli....oli....

Ainult üksikud, väga vastupidavad mutandid on suutnud ellu jääda. Selle sadade meetrite paksuse lumekatte alt end hiljem välja kaevates, seal all seniks hingamata, sooja saamata, toitu oodates, kuni torm vaibub.... siiski ellu jäädes....

See on tulevik.... Ja see viimane pilt minust ennem polnud siiski viimane, kuigi sa nii ehk lootsid :)

Sest ellu jäin ka mina! Teie kadeduseks ja meelepahaks! Nagu te juba varem olete kuulnud seda kuulsat ettekuulutust, et tuumasõja või kliimasoojenemise-jääaja elavad üle ainult tarakanid, Cher ja Ivar-poiss :) Nii saab see ka olema :)

Siin aga mina peale jääaega enda korraldatud mutantdiscol, sest nüüd korraldavad asju mina ja Cher:)

Ja nüüd olen ma miljardär!!!!!!!!!

Siin on minu enda välja antud raha :) Uus aeg, uus raha, ja uued bossid :)

Mina, Cher ja tarakanid.

Noh, õnneks on ka mõnedel ilusatel lõunamaa saartel mõned kenad poisid alles jäänud :)

And that´s all is mine :)

Ooot-oot, sa nagu loed seda siin praegust!? Mis mõttes! Kus damn urust sina siis välja ronisid?! Et nagu oled mutant või?! Nojah, seda olen ma kogu aeg arvanud ja kahtlustanud! Mutant selline :)

Laupäevane Cosmopada :)

Siin üks pildike meie laupäevasest õhtusöögist, parimate sõprade, kosmopoliitse pajaroa, veini ja baquette´ga :)
Kuna mul puudub suur söögilaud, siis toimub söömine alati põrandale laotud laualina ümber, patjadel lesides. Aasiapäraselt. Ja mulle nii tegelikult meeldibki.

Nädalavahetus, pidu, raamatud, Hassan, armastus ja julmus....

Eelmine reede olin ma tööl, ja ausalt öeldes oli see isegi tore, sest ega seda tööd eriti polnudki. See-eest ootas mind ees vaba esmaspäev.
Pärast tahtsin küll hirmsalt koju minna, aga Lauri lihtsalt nõudis, et ma tema juurde läheks. Paaniliselt. Et ta ei suuda seal üksi istuda, või midagi taolist. Oli eelmine õhtu kuskil peol käinud, kus oli lõppkokkuvõttes väga ebameeldiv olnud. Nojah, on ka selliseid pidusid. Lebasime siis tema juures, ja mina võtsin isegi paar viinadriksi. Ikkagi kolm vaba päeva ees.
Laupäevaks olin Randile (IRW), ehk siis Reijole ja Illarile lubanud enda juures õhtusöögi korraldada. Mis lubatud, see lubatud. Krahmasin siis Lauri kaasa, ja kimasime minu poole. Lauri lõppkokkuvõttes eriti ei napsitanud, aga mina hakkasin kohe mõnuga kokteile kokku keerama, samal ajal koos kokates. Tegelikult rohkem Lauri. Mina kõlgutasin enamuse ajast jalgu, ja "kannatasin" mölapidamatuse käes :) Ja hea oli. Hästi maitsesid need kokteilikesed :) Nii me seal köögis siis mässasime, üha lõbusamalt. Mina muutusin muidugi kogu aeg veel lõbusamaks, ja elu tundus nagu lill :) Tegime sellist ühepajatoitu, aga väljamaa aksendiga. Eksootilisemat. Fetajuustu ja ingverit ja muud sellist lahedat lisasime sisse, ja maitse aina paranes. Vahepeal laekus Sven õllekorviga, ja tuju aina paranes. Siis saabusid Reijo ja Illar. Ja rohkem rahvast polnud vajagi. Chillisime, sõime, kuulasime head muusikat. Noh, ja kirusime seda õudsat ilma, ise ette teadmata, et tõeline õudus on alles tulekul.
Lahe on niimoodi oma seltskonnaga istuda. Lõpuks otsustasime, et kuigi alguses mõtlesime hiljem linna peale edasi minna, siis tegelikult ei viitsinudki. Et parem head õhtut mitte ära rikkuda.
Kõlgutasime kella 3-4-ni jalgu, ja juttu jatkus kauemaks.
Järgmine päev unelesin põhimõtteliselt ainult voodis, ja magasin aga iga natukese aja tagant sutsukaupa. Kui peaks toimuma maailmameistrivõistlused magamises, võidaksin ma selle kerge vaevaga, ja suure edumaaga :)
Esmaspäeval olin ma aga juba kella 9-st hommikul jalgel. Lugesin ja tundsin vabast päevast rõõmu. Lugesin läbi raamatu "Kaotatud au". See oli ühest noorest naisest, kes tapeti "aumõrva" nime all. Jordaanias, mis nimetab ennast vägagi demokraatlikus islamiriigiks....
Meenus, et mul on Kiievis üks tore tuttav noormees, jordaanlane, kes mulle seni ajani saadab SMS-e: Kuidas läheb Habibi :) Tabasin ennast mõttelt, et äkki langen ka mina "aumõrva" ohvriks. Selle jordaanlase nimi on Hassan, ja saime tuttavaks 2005-nda aasta Eurovisiooni ajal Kiievis, kus ta elab. Oli ühes gaybaaris vesipiibu müüja :) Lahe töö :) Ok, ta tegelikult oli selliste suurte silmadega, ja mitte päris araablase moodi. Vaatas mind oma kutsusilmadega, ja nii ma ta siis kaasa krabasingi. Peale Kiievit ma teda enam näinud pole, aga SMS-id ei lakka. Araabia visadus. Noh, need lõunamaalased ongi sellised järjepidevad. Sama on mul ühe tüübiga Ateenast.....
Muidu oli (on) Hassan väga tore tüüp. Selline 25-28 aastane, ma täpselt ei mäleta. Kogu baari diivadekamp teatas mulle kogu see aeg tülpinult, et kuule, mis sa selle kenapoisiga jamad, sest ta on siin ainult tööl, aga muidu straight kui straight.... Noh, ma noogutasin kenasti kaasa, et kahju siis, ise samal ajal mõeldes, et kui te diivad vaid teaksite, mis meil juba esimesel ööl juhtus :) Jeejeee, ta on ju araablane. Easy catch :) Loomulikult, Hassan oli ju väga kena mees, ja eks nad kõik limpsasid seal tema järele isukalt keelt. Paraku tulutult. "Saagi" noppisin hoopis mina. Noh, ja see "saak" on seniajani minu järele igatsusest hull. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta. Äkki peaks talle uuesti külla minema. Illar käib viimasel ajal pidevalt äriasjus Kiievis, nii et mis see siis sinna mõneks päevaks kaasa minna pole. Oleks ju tore Hassani taas kord näha. Aga äkki röövib mu ära, ja viib Jordaaniasse elama. Paneb mind seal puuri kinni, ja nii ma seal oleks, nagu haaremis :) Ja kui ma julgen üksi linna peale minna, ja kellegiga juttu ajada, siis paneb ta minu kallal toime aumõrva.... Oi-oi kui creepy :O Näete siis milline saatus mind võib tabada :) Ei tea, äkki ikka ei peaks sellele Hassanile külla minema....
No näete siis nüüd. Alustasin sellest, et lugesin ühe raamatu läbi, ja jõudsin hoopis Hassanini välja :) Aga Hassan väärib meenutamist. Oli, või on, teine tõsiselt nam-nam tegelane :P
Praegust loen uut raamatut, ja see on samamoodi päris õõvastav. "First They Killed My Father". Ühe Kambodzha naise mälestused punaste khmeeride ajast. Ta oli sel ajal alles laps, aga võibolla just tänu sellele tal see kõik nii hästi meeles ongi. Päris julm oli see, mis seal toime pandi. No ikka nii julm, et mõistus keeldub seda kõike uskumast. 2 miljonit inimest mõrvati üks julmemalt kui teine. Piisas, et sa olid prillidega, kohe olid sa nende arust intelligent, ja hukkamist väärt. Kogu rahvas elas meeletu hirmu all, ja süüa sai ainult nii palju, et vaevu elus püsida. Ja nõrgemad surid ikkagi nälga ja haigustesse. Äärmiselt kohutav aeg. Ma ei kujuta ette, kuidas see rahvas sellest vaimselt on suutnud välja tulla. Täielikult kindlasti mitte.... Peaks selles riigis ära käima, ja vaatama, missugune see siis nüüd on. Kindlasti kohalikega rääkima, ja ääriveeri uurima neid mälestusi. Vaimsed haavad painavad paljusid kindlasti senini.
Natuke meenutas see meie ajaloost stalinistlikku aega. Totalitaarse korra tüüpiline hävitustöö, kus inimesel polnud väärtust, ja osa olid võrdsematest võrdsemad.
Aasias on Budistlik usk see, mis rahva haavu ravib. Kiiremini ehk, kui aeg seda teeks. Nii arvan vähemalt mina.
Vot nii, selliseid julmi raamatuid ma siis loen. Aga hea on sellest kõigest teada, sest siis tead ka ise oma protestihääle anda, kui midagi sellist peaks kusagil maailma otsas taas juhtuma. Tegelikult juhtub. Ja kogu aeg. Banaalne ja kurb, aga ajalugu kordab ennast. Mõnikord on tõesti hea meel, et sa siin ja sellel ajal oled sündinud.

Shanghai

Siin pildil on näha meie hotell. Seal taga üks nendest kõrgest hoonest. Selline päris korralik kõrge maja. Noh, arhidektuuriliselt ehk 80-ndatel, või varastel 90-ndatel ehitatud maja. Sellist erinevat arhidektuuri leidub selles linnas palju. Shanghaid on pidevalt juurde ehitatud, ja igal ajal omamoodi.

Siin aga pilt sellisest tüüpilisest Shanghai agulist, peaaegu et kesklinna külje all. Seal nad siis elavad ja asjatavad, need tavalised hiinlased. Ajavad pisikestviisi oma äri ja on loodetavalt ka õnnelikud. Et kui endal nii hästi ehk ei lähe, ehk rabeleb laps sealt agulist välja. Esimene samm, maalt linna, on ju juba astutud. Parema tuleviku, rikkama elu ja suuremate võimaluste poole. Sealsetes poekestes on hea ja eksootiline küll ringi vaadata, aga et midagi osta, seda eriti mitte . Riidekaup selline vana, meenutades meie nõukaaegseid riideid. Muu kaup selline kila-kola, mille kõrval meie oma hiinapoekeste kaup lausa disainiimena tundub. Vähene raha on asjad seal paikka pannud. See muidugi ei tähenda, et kogu Hiinast midagi osta ei saaks, sest see agul seal on koht, kuhu vaid mõni üksik turist satub, ja tema jaoks need poed seal mõeldud polegi. Aga ikkagi huvitav ringi vaadata. Et ka nii tagasihoidlikult elatakse. Kuigi oleks nagu võrdsete inimeste Hiina... Aga noh, me nägime seda võrdsust ka siin, selle totalitaarselt "võrdse" CCCP-i ajal. Hakkab paha, kui meenutada :)

Siin mõned pildid ka sellest romantilisest Shanghaist. Kahjuks mitte eriti head. Seal on muidu sellist Prantsuse hõngu, Hiina "kastmes", kui nii võib väljendada. Toredad alleed, madalad eelmise sajandi majad. Kui saaks, ostaks ühe maja endale kohe ära. Nendel on mõnusad siseõued, ja tavaliselt aeda ka avatud aknad, sest kliima on pisut pehmem kui meil siin.

Lõpuks nägime ka selle kuulsa uue Shanghai silueti ära. Oli tõesti ilus ja võimas. Nagu Manhattan juba :) Hiina Manhattan.

See on selline business district, kus peale tööpäeva lõppu suurt midagi teha pole. Ööelu seal pole. Päeval on seal ehk huvitavgi ringi konnata, ja liftiga mõnedest nendest tornidest üles-alla kimada, aga kõige võimsam vaade on ikkagi õhtul või öösel üle lahesopi, või jõe. Ma ka ei saanud aru, kumb see seal oli :)

Shanghai Panic

Käisime Illariga siis Shanghais ka ära. Lühivisiidil, võiks õelda. Siin natuke pilte ka sellest, kuigi eriti ei klõpsinud neid teha seal. Läksime Bangkokist öise lennuga. Thai Airways. Kuna tegu oli puhtalt Aasia sisese lennuga, siis oli toit pardal aasiapärane. Ja kuigi ma olen suur Aasia toidu fänn, siis see oli küll jube. Õnneks sai stjuardessilt sandwich´e, mis olid vägagi söödavad. Aga see selleks. Ega ma sellepärast lendama ei läinud, et süüa saada :) Hommikul olime kohal. Lennujaam tundus sel hommikul Shanghais üsna kõle. Arrival area vähemalt. Kommunismi ähvardavat taaka oli lausa kuklas tunda. Tühjad koridorid. Ainult mundris, mittenaeratavad, kahtlustava pilguga võimukandjad... Esmamuljena mitte eriti tore tunne. Lennujaamast saab poolele teele linna muide sellise õhus sõitva kiirrongiga kimada, mis on jällegi väga lahe. Pildilt näed, et kiirus oli suisa 430 km/h. Mõnus kõhedus oli sees, kui see kurvi pani. Päris kesklinnani ta välja ei sõitnud, sest ehitus alles käib, aga poolele maale küll, mis oli kah tore. Sealt edasi taksoga. Taksojuht oli plastikseinaga reisijatest eraldatud....nagu oleks see Shanghai nii vägivaldne linn, et peaks lausa kartma :) Ingliskeelt, nagu ka enamus muid inimesi selles linnas, ta ei rääkinud. Aga noh, kohale viis.

Muide sõites oleks pidanud näha olema see kuulus Shanghai pilvelõhkujate siluett, aga kuna oli nii udune, kui üldse olla sai, siis ei näinud me midagi. Üle mingi silla sõites, oli sinna mingile suurele pannoole üles pandud suur plakat sellest siluetist, mille peale ma nähvasin, et vot, see on siis ainuke kord, kui me seda siluetti nüüd näeme. Illar hea inimesena püüdis mind lohutada ja lootust anda, aga ma olen suhteliselt pirtsakas vahest. Ka seekord. Ja siis ei aita miski.

Ilm oli võrreldes Taiga külm ja niiske. Talveriided pidi selga ajama. Inimesed olid äärelinnas kõik ühtemoodi tumedates-hallides-ilmetutes riietes. Esmamuljeks üsna masendav taas.

Noh, olime mingi hotelli kinni pannud, ja see oli õnneks korralik koht. Natuke kommukas, aga korralik. Tuba oli nii külm, et külmu või purikaks. Soojapuhur nagu ei töödanud, kuigi hiljem selgus, et ikka vist töötab õnneks. Lihtsalt pika stardiga. Toas oli ka kööginurk ja seif. Seif ei töödanud, mille peale me tegime kohe ka kaebuse. Üks tüüp tassis siis meile uue kohale. See oli paras koomika, kuidas ta selle 100 kilose raudkolakaga kohale marssis. Ma vaatasin suu ammuli, et wow, mis mees :)

Igatahes olime me sellest öölennust nii väsinud, et otsustasime mõned tunnid lihtsalt ennem magada, kui linna peale suundume. Mis oli väga tark tegu, kuigi samal ajal oli ka kahju, et oma kallist aega seal reisil magamisele raiskame. Samas pole ka mingit mõnu seal uimastena linna peal ringi taaruda. Parem magama, ja õhtupoolikul freshidena siis linna peale suunduda.

Nii. Mingi aeg ärkasime üles, lobistasime ennast ja oma jalgevahed kenasti dushi all puhtaks, panime peened kostüümid selga, ja linna peale.

Meie hotell oli muide rahvasaadikute jaoks mõeldud hotell, kuhu Hiina Rahvavabariigi kommunistlikud rahvasaadikud elama tulevad, kui Shanghais mingi kommunistlik üritus, pleenum, või konverents peaks aset leidma :) Kind of kinky :) Huvitav, mis saadikud siis meie olime :)

Nii, aga ennem seda selgus asi, mis mul harja punaseks ajas....prrrrrrr!

Ja mis meile lõpuks päris palju nalja tegi, aga ka päris kalliks ka maksma läks. Olime kokku leppinud, et mina orgunnin Tai programmi, või nii, ja Illar vaatab Shanghai kohta. Kohapeal selgus, et pole ta vaadanud midagi. Et nii palju tööd olla olnud. Oli ta jeeee, tegelikult võtsid chatroomid tal selle aja ära :) Nii, ja keegi ei räägi seal linnas inglise keelt ka. Ja internetti leida on pea võimatu. Ok, sellest hiljem.

Siirdusime siis linna peale, ja kõigepealt kuhugile sööma. Olime rajoonis, kus turistid ei käi. Tänavavalgustus puudus, aga inimesi sigis-sagis ringi kõvasti. Kuna oli pime, siis oli pidevaks ohuks jalgratastel väntavad tumedates riides kodanikud, keda selles pimeduses lihtsalt näha polnud. Leidsime mingi täiesti normaalse väljanägemisega koha, kus aga keegi inglise keelt ei rääkinud. Ainult hiina keelt. Me muidugi olime "kõvad" hiina keele rääkijad :) Menüü oli piltidega, nii et sellega probleemi ei tekkinud. Kas tegemist oli kana-, sea- või loomalihaga, sai kergelt tuvastatud. Kana puhul lehvitasime käsi nagu tiibu ja tegime kaak-kaak, ja loomaliha puhul muu-muu :) Küll aga tekkis ületamatu probleem sellega, kui me kõrvale ka riisi tahtsime tellida. No proovisime igas keeles, mida natukenegi teadsime, aga ei midagi. Vaatasime juhmilt neid, ja nemad meid. Nii, mingi poole tunni pärast suutsime me siiski kuidagi selle neile selgeks teha. Peale mida kõik see kamp teenindajaid õndsalt korrutas- rice-rice-rice. Nagu mingit palvet. Ilmselt oli nende rõõm tohutu, et nad ühe ingliskeelse sõna olid suutnud selgeks õppida :) Selgus ka, et Hiina õlu on vägagi hea. Maksime neile nende püüdlikuse eest ka tippi, aga see ehmatas nad poolsurnuks. Millest järeldus, et mitte-turismipiirkondades, kus ainult kohalikud käivad, tippi vist ei makstagi. Noh, kuna nad keeldusid seda vastu võtmast, jätsime me selle laua ääre peale.

See rajoon oli selline slumm, kergelt öeldes. Igatahes vahelduseks midagi audentset. Turismipiirkondi näeb ju niikuinii. Suundudes edasi, vaatasime neid imelikke poode ja muid asutusi, ja ausalt öeldes oli see pilt üsna vaene. Mingi teepoe omanik suutis meid ilusti kenasti ka enda poodi sisse meelitada. Pakkus meile usinalt erinevaid teesid mekkida, ja vatras aga jutustada. See oli tore elamus igastahes. Ostsime sealt ka midagi kaasa. Muide, pärast siin Eestis tagasi olles, olen ma vaadanud, et need teed mida me kaasa ostsime, on spetspoodides ka siin müügil. Küll aga mitme-mitme kordse hinnaga. Mingi hetk võtsime siiski takso, sest saime aru, et mastaabid on ikka hoopis teised, kui Tallinnas :) Ja suundusime Bundi nimelisse kesklinna.

Seal oli tõesti ilus. Jalutasime mööda jalakäiate peatänavat, ja nautisime seda ilu. Muidugi oli selle ilu juures ka üks aga. Nimelt tuli iga paari minuti tagant keegi ligi, ja kordas nagu mingit mantrat- watches, bags, girls, watches, bags, girls. Damn, mul oli lõpuks selline kopp ees, et ma lihtsalt kordasin neile vastu- see man, I have a bag, watch and no need for girls. Muidugi ei saa salata, et leidlikusest ja uutest müügiartiklitest neil puudu ei tulnud. Kohe pakuti aga lõbusalt, et- boys then. No tule taevas appi :) Ei-ei-ei :)

Siis otsustasime internetti otsida, ja ka see oli paras komöödia. No ei ole, ega leia mitte ühtegi kohta. Ok, siis haarasime ühel tänava-bag, watch, girls- müüjal kratist kinni, et nii, siin on sulle tipp, ja vii meid kuhugile, kus internet on. Viiski kuulekalt. See oli kusagile poe tagaruumist liftiga ei-tea-kuhu ja mis korrusele ära peidetud. Pungil arvutimänge mängivaid hiinlasi, kellest vist keegi ei tarvitanud konkreetselt internetti. Ja siis selgus, et peab passi andma, et nad su ära registreerida saaks, juhul, kui sa riigivastastel saitidel või kurat teab kus peaksid surfama. Muidugi polnud meil kummalgil passi kaasa. Niisiis adjöö internet. Siis ma olin küll tige Illari peale, et ta mitte mingite kohtade kohta polnud kodus internetist searchi teinud, ja midagi välja printinud. Üsna nutune situatsioon keset sellist linna, kus mitte kellegi käest midagi nii ehk naa teada ei saa. Ikkagi kommunistlik Hiina. Loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et ka iseennast, kasvõi karvavõrtki süüdistada. Sest ma oleks ju ka ise saanud selle asja kodus jonksu ajada :) Egomanjaana, if You know, what I mean. Paras Diiva, nagu ma olen :)

No nii. Igastahes tuli Illarile viimaks meelde, et ta on ühe kohaliku tüübiga interneti avarustes suhelnud, ja et tal on lausa tema number telefonimälus olemas. Helistas siis sellele tüübile, ja see sai ausalt öeldes meie päästerõngaks. Ta oli ka ise õhtul välja minemas, ja lubas meie hotelli alt taksoga läbi sõita, ja meid peale korjata. Oeh, vähemalt see mure sai lahendatud. Kuigi just see oligi see, mis kalliks maksma läks, sest Eesti numbri pealt Hiina numbile helistada oli üüratult kallis. Ma ei taha teada, mis see Illari telefoniarve pärast oli.

Jalutasime siis edasi seal, ja mingi inimene kutsus meid mingisse baari. Ok, mõtlesime, läheme teeme siis ühed dringid. No nalja nabaauguni taas. Läksime läbi mingi poe, kus müüdi igat sorti Pekingi Olümpiateemalisi meeneid. Taga otsas oli kaubalift. Sellega sõitsime kuhugile ülesse, ja volaa, oligi kena baar. Niisiis ei saa sa sinna niisama tänavalt, vaid sind kutsutakse kaasa, transporditakse poe tagaruumidest kaubaliftiga üles, ja palun, istuge ja nautige. Sellist skeemi pole ma ei ennem ega pärast kuskil näinud :)

Siis suundusime hotelli ennast värskendama, ja käisime läbi ka kohalikust 7Elevenist, kust mina õlut, ja Illar enda arust viina kaasa ostis. No jälle sai nalja muidugi, sest see polnudki viin, vaid mingi uskumatu jook, mida ei kannata vist isegi umbjoobes juua, kui juba päris ükskõik peaks olema, mida sisse kaanid :) Illar suundus siis hotelli baari, et sealt viina toonikuga tuua. Nad seal, kujutage ette, ei teadnud, mis on viin toonikuga :) Illar siis näitas, et näete, Finlandia, või oli see Absolute, vahet pole, vodka. Võtke see. Nii, see siin on toonik. Sidrun sisse ja jääd, ja valage kokku. Baarmen oli punnissilmi vahtinud, et mis värki see valge tüüp nüüd küll jooma hakkab :)

Jõime ilusti toas ennast soojaks, sättisime valmis, ja see kohalik kutt oligi taksoga all. Isegi mingi ameeriklane oli juba ennem peale korjatud. Ja viidi meid väga peenesse kohta. Kus olid kohal siis Shanghai kõrgklassi elukad. Igatahes rikkad, võrreldes tavalise inimesega. Noh, ka hinnad olid seal korralikud. Aga polnud hullu. All oli baar, ja üleval disco. Ülilahe. Samas siiski oli siin vastupidiselt Taile nii, et enamus kohalikke vaatas sinust läbi. Neid ei huvaitanud valged karvavõrtki. Sa olid nagu õhk nende jaoks. Aga keda see huvitas, sest meil oli lõbus ilma selletagi. Igatahes olin ma lõpuks all baaris, kus mingi rikas, kohalik kunstigaleriide omanik, mulle ohjeldamatult välja hakkas käristama. Ta ise oli juba üle keskmise purjakil, ja muudkui vahtis mind armunult, kogu aeg korrutades, et oi-oi, teil valgetel on vist püksis suur varustus, et kas sul on kah. Mina aga kaanisin tema arvel rõõmsalt edasi, ja korrutasin vastu, et ja-jaaa, on-on, mul on väga suur. Hästi rahulolevalt, peaaegu uhkeldades, sest see oli nii koomiline :) Lõpuks tutvustati mind mingile daamile, kes oli, selgus, kogu selle kupatuse omanik. Noh, terviseks, ütlesin ma, ja jõin edasi. Lõppkokkuvõttes ei jõudnud ma hotelli mitte varem, kui vastu hommikut, sest ma tutvusin seal ühe äärmiselt meeldiva inimesega, kes mu enda juurde afterparty´le viis. Sinna minnes ma nägin, kui romantiline Shanghai osad rajoonid on. Sellised alleedega, mitte kõrgete majadega. Nagu Pariisis. Ehitatud sajand alguses, või isegi varem.

Hommikul oli mul tunne, et me võiks ühe öö siin veel olla, ja alles siis Eesti poole tagasi sõitma hakata, aga Illaril oli kinnisidee, et peame ikkagi kohe minema. Noh, me lihtsalt ei rääkinud asju sirgeks, et meil oleks kahepeale tegelikult see raha kokku tulnud küll, et see lisapäev seal olla. Aga see selleks. Sõitsime ära.

Kuigi see algus seal oli masendav, hakkas mulle lõppkokkuvõttes see linn väga meeldima. Tõeliselt lahe, kui sa tead, kuhu minna ja mida teha.

Lennujaama tagasi sõites oli isegi see lahe panoraam näha, nii et tegelikult sai siis enamvähem kõik ka nähtud.

Kindel värk on see, et tahaks väga tagasi sinna. Väga jõuline, arenev ja huvitav linn.

Toby ja Crispy

See pilt on juba vana.

Siin on minu armsad Toby ja Crispy. Toby vasakul ja Crispy paremal. Poiss ja tüdruk. Praegust elavad nad Saksamaal, kui nad veel elavad, mida ma kahjuks ei tea. Kunagi, kui ma Soomes elasin, siis nad olid minu armsad kutsud. Lahutusega jäin ma nendest ilma. Hiljem kohtusime veel Berliinis, aga siis nende teine omanik, ehk siis minu ex, kadus silmapiirilt. Rohkem ma neist kuulnud pole.

Vahest ma väga igatsen nende järele. Olid väga head koerad. Crispy oli rohkem selline, kellel meeldis kiusu ajada ja muidu pahandusi teha. Toby oli selline ustavam ja korralik.

Crispy hammustas isegi ükskord heastpeast tänaval ühte naist persest, mis oli tegelikult jube naljakas :) Naine kiljatas ja hüppas hirmunult õhku. Meie hoidsime naeru tagasi, ja vabandasime ette ja taha. Ta ei saanud haiget, sest Crispy ainult näksas teda, aga ehmatas ennast poolsurnuks küll.

Krista Raaviku lemmik oli Crispy. Crispy ronis talle alati voodisse, ja hakkas seal hirmsal kombel laiutama. Krista oli siis nagu tablett seina vastu pressitud. Vahest pani Krista padja maha, ja kutsus Crispyt, kes kuulekalt tuligi, ja pikali heitis, pea padja peale pannes. Krista kattis ta tekiga. Sellist mängu nad mängisid :)

Kui nad nooremad olid, siis nad närisid heastpeast Krista toa seina sisse augu :) Päris suure ja sügava. Miks, vot seda ei tea, sest süüa oli neil küll :)

Krista on siin mängus nii palju sellepärast, et me Eestis olles alati peatusime seal.

Krista on ka nüüd ära. Elab õnnelikult USA-s, on abielus, ja toreda tütre ema.

Toby ja Crispy olid mulle väga armsad. Loodan, et nad on veel elus, ja neil on seal kõik hästi.

Pühi munad puhtaks ja värvi nad ära...tegelikult rasked ajad

Niisiis, see nädalavahetus tegeleme me munadega. Tõeline meestepüha. Väga lahe:)

Peseme ja pühime nad puhtaks. Hellitame ja värvime neid. Ja paneme vaatamiseks ja "söömiseks" välja :)

Homme on siis reede, ja peaaegu kogu rahvas on puhkamas. Mina muidugi olen tööl, aga kuna tõotab tulla vaikne päev, siis pole probleemi.

Hetkel on asjalood mul halvad. Rahakriis. Ehk siis puhub rahakotis ja pangakontol konkreetne tuul. Ma ei tea, kuidas ma selle nädala veel vastu pean, aga tegelikult pole ka erilist probleemi, sest külmkapp on toitu täis. Aga välja ei saa küll kuhugile minna, ja suitsudega on ka lõpp. Ehk peab lihtsalt maha jätma :) Noh, kui aus olla, siis see ei ole küll õige motivatsioon ega ka võimalus maha jätmiseks, vaid selleks peab tulema mul see algatus ja soov kusagilt mujalt, seespoolt. See, et pole enam suitsuraha, tekitab pigem just trotsi ja suitsuhimu.

Damn, ma nii lootsin selle tulumaksu tagastamise peale, aga näib, et see tagastatakse mitte kunagi. Pidavat midagi kontrollima. Ma arvan, et mitte midagi pole seal sellist kontrollida, mis nii kaua aega võtaks, vaid lihtsalt keegi ei tegelegi sellega.

Siis oli mul ka see puhkus, millega ma kaotasin samuti raha.

Igatahes on situatsioon väga-väga halb, oli juba varem halb, aga läheb aina hullemaks, sest kõik asjad pöörduvad minu vastu. Varsti võin ma konkreetse pankroti välja kuulutada. Nii halba situatsiooni pole tõesti ammu olnud. Mul on paljud maksud maksmata, sest pole millest maksta. Ma ei usu, et ma ka palgapäeval kõik nad makstud saan.

Hetkel lasen ma asjadel minna. Mida ma ikka teha saan. Lihtsalt väldin sellele mõtlemist. Pealekauba on see mu enda, mitte teiste süü.

Kindel on see, et oma esimese reisi teen ma alles aasta lõpus, sest ma pean oma finantsasjad korda saama. Ei taha enam oma olematusse eelarvesse veelgi suuremaid auke tekitada. Saan asjad korda, siis vaatan edasi.

Sõbrad hirmsalt tahavad kuhugile reisida, sest minu kaudu saab ju pileteid. Aga kuhu ma reisin, kui isegi 1000 krooni raha on minu jaoks raha, mida ma endale kulutamiseks lubada ei saa. Ma ei taha oma finantshädadest tegelikult kellegile rääkida, ja olen sellest ka oma sõprade ees vaikinud. Ma lihtsalt arvan, et see ei aitaks, selle asja arutamine, et miks ja milleks need lood nii on. See ei muudaks midagi, sest ainus abi, mis aitab, on range kokkuhoiureshiim. Muud ei midagi. See arutamine, et äkki ma oleks pidanud siis ja seal ja kuidagi oma rahadega targem olema, ei aitaks mu arveid maksta, ega raha juurde tuua. Seda tuleb täpselt nii palju, kui palju mulle palka makstakse.

Niisiis lõpetan ma selle asja arutamise siin. Asjad lähevad nii nagu nad lähevad. Kui palka saan, maksan nii palju asju ära, kui sellest jatkub. Ülejäänud jääb võlgu edasi. Eks siin ühed suured jamad on tulemas, aga mis siis ikka. Enda elu, selle peale pidevalt mõteldes, ma mürgitada ei kavatse. On ennem jamasid olnud, ja need lõpuks lahenenud, lahenevad ka asjad nüüd. Lõppudelõpuks pole siin elu ega surma peale mäng.

Tahtsin hirmsalt mune värvida see nädalalõpp, aga pole raha, pole ka mune. F****ng nutuseks kisub see asi :)

Pühapäeval teen vist sõpradele väikese lõunasöögi. Liha külmkapis ootab, muud peaks ka nagu juurde leiduma. Vähemalt seda saan ma lubada :) Iseeneset mulle see idee väga meeldib, sest mul pole enam ammu keegi külas käinud. Mul on natsa alkoholi ka, nii et saab end natuke muretuks kah juua, pealekauba :)

Pilt on Tom Fordist ja tema ulakatest sõpradest :) Munade puhastus käsil vist neil seal :)

Kolmapäev

Kolmapäeval on tunne, et kohe on nädalavahetus, ja tahaks juba napsitama ja trallitama hakata.

Tegelikult tahtsin siia sellise pildi panna:)

Modellid: Thai puppy´d

Igavene talv ja lotovõit

Täna oli taas üks väga tavaline päev. Hommikul jõin kohvi, ja siis tööle. Ah jah, see on küll uudis, et ma tegin oma korteris eile ühe suur-suurpuhastuse. Sain valmis. Väikest nipet-näpet veel, aga see on juba köömes. Oli hea oma kenas puhtas kodus kohvi juua.

Ma lihtsalt olen väga vilets koristaja. Väga vilets. Võiks lausa öelda, et ma vihkan koristamist. Siis see korter alati käest ära lähebki, ja ma istun selles sitahunnikus, lükates seda koristamist nii palju edasi kui võimalik.

Hommikul luban endale alati, et lähen jala tööle, aga nagu alati, torman välja alles viimasel minutil, ja ilma trammisõiduta jääksin lihtsat hiljaks mis hiljaks.

Tööl oli vaikne ja hea. Sain siin blogis istuda, ja niisama uinamuinatada.

Reedel on munadepüha, aga mina olen tööl. See-eest olen esmaspäeval vaba :)

Täna oli minu majaelanike koosolek, kuhu ma põhimõtteliselt ei läinud. Las otsustavad asju ilma minuta. Küll ma hiljem kirjutan otsustele alla, kui mulle sobib. Põgenesin selle eest Illari juurde. Istume siin netis, joome teed ja vaatame natsa ka telekat. Ah, tegelikult ma olengi rohkem siin nädala sees.

Nüüd ta pinnis mult mu blogi aadressi välja, ja loeb seda....tegelikult on senini olnud nii, et ma ise seda kirjutan, ja ise seda ka loen. Nüüd siis keegi teine ka. Natuke harjumatu. Ok, las ta olla, las loeb, kui meeldib :)

Aga täna sadas jälle taas natuke lund. Märtsi keskel saabus siis tõeline talv. Ausalt öeldes on see masendav.

Ainuke hea asi on see, et täna on Vikingloto loosimine :)

Vaatan nüüd telekat edasi.

Purupurjus.....

Siin üks pilt minust ja Artist, mille peal me eriti purjus ja kõverate nägudega oleme. Noh, kohe koledalt kõverate. Aga sellepärast see pilt mulle meeldibki :) Vot sellised me välja näemegi, kui me purjus oleme. Aga see pole ju üllatus, sest ilmselt on meist kõigist mingitel pidudel pilte tehtud, ja hiljem valdab meid selline õud, kui me neid näeme :) LOL Üllatav on asja juures see, et seal pidudel tundub meile tõega, et me oleme kõik sellised ilusad ja kenad :) Sina ja su sõbrad. Nagu näha, on tegelikkus hoopis muu :) IRW

Sheraton Resort Pattaya

Natuke pilte sellest Sheraton Resort Pattaya hotellist, kus ma selle ilusa öö veetsin :)

Et teil siis nagu ettekujutus oleks, ja et ma ka ise seda mäletaks, kui aastad mööduvad....

Ehk kunagi, kui ma väga rikas olen, käingi ma ainult sellistes hotellides oma puhkusi veetmas :) Miks ka mitte, lahe ju :)

Art.....one unfinished story.....

See on Art. Ma olen temast kirjutanud ka varem. Siinsamas blogis. Saime tuttavaks Babylon sauna-spas. Oli seal selline kaval ja ulakas, sättis end minu kõrvale istuma ja võttis mu õnge :) Ja ulakad poisid mulle meeldivad. Kui päris lõpuni aus olla, siis on mul korralike ja ontlike poiste vastu tugevamat sorti allergia. Ma jätan nad kõik teile. Võtke ja visake neid, palju tahate.

Art on tore. Kui me tuttavaks saime, siis ma teadsin kohe, et temaga suhtleme me veel kaua. Millisel tasemel, see on muidugi iseasi.

Kuna ta pidi järgmised päevad tööl olema, siis me Bangkokis enam kokku ei saanud. Aga ta lubas mind Pattayale vaatama tulla. Ja tuligi. Aga see oli alguses üks suur jama, sest ma unustasin ära, et ta tuleb. Ma olin ju pea nädala seal olnud, ja päriselt ka ära unustanud, mis päeval ta siis tuleb. Olin oma telefoni ?-Mark baari jätnud, ja läksin sellele alles õhtul järele. Seal avastasin õudusega, et Art on juba terve päeva Pattayal olnud, ja mulle umbes 100 vastamata kõnet teinud, pluss mitu solvunud SMS-i saatnud. Oi, kui halvasti ma ennast tundsin. Helistasin talle, ja ta oli juba kuskil kesklinna mõtetus discos, täis ja mitte eriti heas tujus. Nurrusin nagu oskasin, ja loomulikult oli kogu asi kohe unustatud. See oli lihtne :)
Saime kokku minu hotelli juures. Nojah, minule kõlbulik, aga....talle mitte. Ok, see oli imelik. Väga imelik. Minu arust oli mul täiesti korralik hotell. Ok, selline lihtsam, aga puhas ja muidu ka nagu kobe. Aga ei, temale ei kõlvanud. Teatas hoopis, et läheme tema hotelli. Muigasin, et vaatame siis, kus siis sina elad. Saingi laksu kirja :) Elaski uhkes kohas. Sheraton resort´is..... Tuba oli hiiglaslik, ja üliluksuslik. Vannituba juba iseenesest oli minu hotellitoa suurune. Hind kah sama ilus, kui see "toake", kõigest 1600 Eesti krooni öö eest. Noh Art-Art, huvitav oleks kohe teada, kes sa selline tegelikult oled, et sellist kenat lugu endale lubada saad :) Olgem ausad, mulle see kohe väga meeldib, et sa seda endale, st. meile lubada saad :)
Veetsime toreda öö. Mis mõttes toreda, tahad sa teada? Aga selle pärast toreda, et see voodi oli nii suur-suur, ja nii pehme-pehme. Seal oli nii palju-palju ruumi, et oli nii mõnna-mõnna. Ja tuba oli ilus-ilus. Mis sa siis arvasid, sa rikutud ettekujutluste ori :)
Järgmine päev chillisime niisama linna peal, ja käisime väga heas kohas söömas.
Siis teatas ta, et nüüd sõidab ta Bangkoki tagasi, sest ta vihkab Pattayat. Et see pole tema maitse linn. Omamoodi saan ma sellest isegi aru, sest see on tõesti liiga paheline, ja paljudele taidele seal eriti käia ei meeldi. Nojah, mulle seal siiski meeldib. Vahet polegi. Mina pole ka tai. Aga kui sa oled gay ja tai veel pealekauba, siis jah, minnes Pattaya gaykohtadesse, arvab enamus farange, et ka sina oled nn. moneyboy. Ja olgem ausalt, kellele see siis meeldiks, kui sa tegelikult ju moneyboy pole. Veelgi enam, sa oled enamustest nendest farangidest jõukamgi, ega vaja nende raha, nagu nemad arvavad.

Saime siis Bangkokis uuesti kokku, ja seekord oli mu hotell piisavalt hea :) Veetsime mõnusaid pärastlõunaid, ja pidasime lahedaid pidusid. Käisime mõnusates restoranides ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Sain teada, et ta on lennujaama arst, ehk siis vägagi hea sissetulekuga kõrgema kesklassi tai.
Ma ei arvanud, et meie vahel midagi enamat saab olema, kui seal siis oli, sest mina elan siiski Eestis, ja tema seal Tais. Pole mõtet mingit pikamaa asja aretada, kui aastas vaid paar-kolm korda näeb. Aga niisama saab ju ka suhelda :)
Ta saatis mu gate´i välja, sest tal on access seal lennujaamas igale poole, ja kui ma lennukisse istusin, siis ma tegelikult tundsin, et midagi minus murdus. Et jah, jälle üks inimene, ja üks suhe, mis ei saagi kuhugile areneda.
Pärast muidugi oli selline SMS-itamine ja alati kui ta vipsis oli, ka helistamine.
Kui ma nüüd viimane kord Tais käisin, siis olidki asjad meie vahel teisiti. Olime juba ennem selgeks teinud, et võtame seda asja lihtsalt ja lõbusalt, kui me kokku saame. Ja kui ei ole koos, elame oma elu. Saime küll kokku ja oli tore, aga kahjuks alati kuskil ööklubis, kus mingisugusest suurest suhtlemisest nii ehk naa midagi eriti välja ju ei tulnud. Ja siis olin kas mina kuskil mujal ära, või tema tööl. Noh, nii see lihtsalt läks. Võibolla vältisin ma teda alateadlikult. Kui vundament kokku variseb, pole see nii hull, kui et valmis maja.
Vaatame. Eks järgmine kord näeme jälle. Ehk läheme kuhugile niisama sööma ja siis saab ka normaalselt juttu ajada ja suhelda.
Saadame senini SMS-e, aga see pole enam see.
Oleme sõbrad, kes saavad alati kokku, kui ma Tais olen, aga midagi enamat seal pole. Aeg ja vahemaa teevad oma töö. Pealegi tegin ma oma südame kõvaks, ja rääkisin temaga sellest juba varem. Et pole mõtet väärkujutelmais elada, ja mingit suhet aretada, kui see ju ei saa olla päris suhe, kus inimesed elavad koos, või saavad vähemalt tihedamalt kokku. Karm, aga tõsi. Ega temagi mingites illusioonides elanud. Pigem isegi reaalsemas arusaamas, kui mina.

Kui ma sellest siin kirjutan, siis on mul väga paha olla. Sest see teeb mu väga kurvaks. Ja kurbus on üks väga tugev tunne.

Hea meel on mul selle üle, et mul on Tais nüüd üks hea sõber juures, aga vahest tahaks ehk midagi rohkemat.....
Selline see minu lugu selle Artiga siis ongi.
Natuke kahju on, et sa saad seal Tais kellegiga, kes sulle rohkem korda läheb, kui keegi teine ehk, ainult teatud maani minna. Siis saab puhkus otsa, sa sõidad tagasi, ja sinna see asi jääbki.
Jah, naiivselt võiks ju arvata, et prooviks ehk kuidagiviisi seda suhet hoida, aga reaalsus paraku on teine. Ja mina olen reaalsusele toetuv inimene.
Jah, tõesti teeb haiget. Aga see on ju ka ette teada emotsioon, kui sa seda moodi kellegi endale ligi ja hinge lased, nii et keda sa siin ikka süüdistad, kui ainult iseennast. Samal ajal on see tore, ja tuletab sulle meelde, et sa oled elav inimene, ja võimeline ka midagi tundma....

Muinasjutt: Kes on magand minu voodis!!!

Nii, kas teate, et kõik need muinaslood on elust enesest. Näiteks see, kui karud tulid metsast, siis nad avastasid, et keegi on maganud nende voodites. Mul juhtub seda kogu aeg. Eriti Tais. Ma kordan, seda juhtub kogu aeg.

Vahest vaatab kellegi unine nägu mulle vastu, umbes nagu: tere-tere, et see on minu voodi ka. No tõesti.....

Vahest vaatab kellegi paljas pepu mulle vastu.....

.....ja siis järgmine pepu. No tõesti, mis toimub :) Noh, mis siin ikka, eks ma pean sellega leppima. Vähemalt on alati siis voodi soe seal :)