Pühi munad puhtaks ja värvi nad ära...tegelikult rasked ajad

Niisiis, see nädalavahetus tegeleme me munadega. Tõeline meestepüha. Väga lahe:)

Peseme ja pühime nad puhtaks. Hellitame ja värvime neid. Ja paneme vaatamiseks ja "söömiseks" välja :)

Homme on siis reede, ja peaaegu kogu rahvas on puhkamas. Mina muidugi olen tööl, aga kuna tõotab tulla vaikne päev, siis pole probleemi.

Hetkel on asjalood mul halvad. Rahakriis. Ehk siis puhub rahakotis ja pangakontol konkreetne tuul. Ma ei tea, kuidas ma selle nädala veel vastu pean, aga tegelikult pole ka erilist probleemi, sest külmkapp on toitu täis. Aga välja ei saa küll kuhugile minna, ja suitsudega on ka lõpp. Ehk peab lihtsalt maha jätma :) Noh, kui aus olla, siis see ei ole küll õige motivatsioon ega ka võimalus maha jätmiseks, vaid selleks peab tulema mul see algatus ja soov kusagilt mujalt, seespoolt. See, et pole enam suitsuraha, tekitab pigem just trotsi ja suitsuhimu.

Damn, ma nii lootsin selle tulumaksu tagastamise peale, aga näib, et see tagastatakse mitte kunagi. Pidavat midagi kontrollima. Ma arvan, et mitte midagi pole seal sellist kontrollida, mis nii kaua aega võtaks, vaid lihtsalt keegi ei tegelegi sellega.

Siis oli mul ka see puhkus, millega ma kaotasin samuti raha.

Igatahes on situatsioon väga-väga halb, oli juba varem halb, aga läheb aina hullemaks, sest kõik asjad pöörduvad minu vastu. Varsti võin ma konkreetse pankroti välja kuulutada. Nii halba situatsiooni pole tõesti ammu olnud. Mul on paljud maksud maksmata, sest pole millest maksta. Ma ei usu, et ma ka palgapäeval kõik nad makstud saan.

Hetkel lasen ma asjadel minna. Mida ma ikka teha saan. Lihtsalt väldin sellele mõtlemist. Pealekauba on see mu enda, mitte teiste süü.

Kindel on see, et oma esimese reisi teen ma alles aasta lõpus, sest ma pean oma finantsasjad korda saama. Ei taha enam oma olematusse eelarvesse veelgi suuremaid auke tekitada. Saan asjad korda, siis vaatan edasi.

Sõbrad hirmsalt tahavad kuhugile reisida, sest minu kaudu saab ju pileteid. Aga kuhu ma reisin, kui isegi 1000 krooni raha on minu jaoks raha, mida ma endale kulutamiseks lubada ei saa. Ma ei taha oma finantshädadest tegelikult kellegile rääkida, ja olen sellest ka oma sõprade ees vaikinud. Ma lihtsalt arvan, et see ei aitaks, selle asja arutamine, et miks ja milleks need lood nii on. See ei muudaks midagi, sest ainus abi, mis aitab, on range kokkuhoiureshiim. Muud ei midagi. See arutamine, et äkki ma oleks pidanud siis ja seal ja kuidagi oma rahadega targem olema, ei aitaks mu arveid maksta, ega raha juurde tuua. Seda tuleb täpselt nii palju, kui palju mulle palka makstakse.

Niisiis lõpetan ma selle asja arutamise siin. Asjad lähevad nii nagu nad lähevad. Kui palka saan, maksan nii palju asju ära, kui sellest jatkub. Ülejäänud jääb võlgu edasi. Eks siin ühed suured jamad on tulemas, aga mis siis ikka. Enda elu, selle peale pidevalt mõteldes, ma mürgitada ei kavatse. On ennem jamasid olnud, ja need lõpuks lahenenud, lahenevad ka asjad nüüd. Lõppudelõpuks pole siin elu ega surma peale mäng.

Tahtsin hirmsalt mune värvida see nädalalõpp, aga pole raha, pole ka mune. F****ng nutuseks kisub see asi :)

Pühapäeval teen vist sõpradele väikese lõunasöögi. Liha külmkapis ootab, muud peaks ka nagu juurde leiduma. Vähemalt seda saan ma lubada :) Iseeneset mulle see idee väga meeldib, sest mul pole enam ammu keegi külas käinud. Mul on natsa alkoholi ka, nii et saab end natuke muretuks kah juua, pealekauba :)

Pilt on Tom Fordist ja tema ulakatest sõpradest :) Munade puhastus käsil vist neil seal :)