Art.....one unfinished story.....

See on Art. Ma olen temast kirjutanud ka varem. Siinsamas blogis. Saime tuttavaks Babylon sauna-spas. Oli seal selline kaval ja ulakas, sättis end minu kõrvale istuma ja võttis mu õnge :) Ja ulakad poisid mulle meeldivad. Kui päris lõpuni aus olla, siis on mul korralike ja ontlike poiste vastu tugevamat sorti allergia. Ma jätan nad kõik teile. Võtke ja visake neid, palju tahate.

Art on tore. Kui me tuttavaks saime, siis ma teadsin kohe, et temaga suhtleme me veel kaua. Millisel tasemel, see on muidugi iseasi.

Kuna ta pidi järgmised päevad tööl olema, siis me Bangkokis enam kokku ei saanud. Aga ta lubas mind Pattayale vaatama tulla. Ja tuligi. Aga see oli alguses üks suur jama, sest ma unustasin ära, et ta tuleb. Ma olin ju pea nädala seal olnud, ja päriselt ka ära unustanud, mis päeval ta siis tuleb. Olin oma telefoni ?-Mark baari jätnud, ja läksin sellele alles õhtul järele. Seal avastasin õudusega, et Art on juba terve päeva Pattayal olnud, ja mulle umbes 100 vastamata kõnet teinud, pluss mitu solvunud SMS-i saatnud. Oi, kui halvasti ma ennast tundsin. Helistasin talle, ja ta oli juba kuskil kesklinna mõtetus discos, täis ja mitte eriti heas tujus. Nurrusin nagu oskasin, ja loomulikult oli kogu asi kohe unustatud. See oli lihtne :)
Saime kokku minu hotelli juures. Nojah, minule kõlbulik, aga....talle mitte. Ok, see oli imelik. Väga imelik. Minu arust oli mul täiesti korralik hotell. Ok, selline lihtsam, aga puhas ja muidu ka nagu kobe. Aga ei, temale ei kõlvanud. Teatas hoopis, et läheme tema hotelli. Muigasin, et vaatame siis, kus siis sina elad. Saingi laksu kirja :) Elaski uhkes kohas. Sheraton resort´is..... Tuba oli hiiglaslik, ja üliluksuslik. Vannituba juba iseenesest oli minu hotellitoa suurune. Hind kah sama ilus, kui see "toake", kõigest 1600 Eesti krooni öö eest. Noh Art-Art, huvitav oleks kohe teada, kes sa selline tegelikult oled, et sellist kenat lugu endale lubada saad :) Olgem ausad, mulle see kohe väga meeldib, et sa seda endale, st. meile lubada saad :)
Veetsime toreda öö. Mis mõttes toreda, tahad sa teada? Aga selle pärast toreda, et see voodi oli nii suur-suur, ja nii pehme-pehme. Seal oli nii palju-palju ruumi, et oli nii mõnna-mõnna. Ja tuba oli ilus-ilus. Mis sa siis arvasid, sa rikutud ettekujutluste ori :)
Järgmine päev chillisime niisama linna peal, ja käisime väga heas kohas söömas.
Siis teatas ta, et nüüd sõidab ta Bangkoki tagasi, sest ta vihkab Pattayat. Et see pole tema maitse linn. Omamoodi saan ma sellest isegi aru, sest see on tõesti liiga paheline, ja paljudele taidele seal eriti käia ei meeldi. Nojah, mulle seal siiski meeldib. Vahet polegi. Mina pole ka tai. Aga kui sa oled gay ja tai veel pealekauba, siis jah, minnes Pattaya gaykohtadesse, arvab enamus farange, et ka sina oled nn. moneyboy. Ja olgem ausalt, kellele see siis meeldiks, kui sa tegelikult ju moneyboy pole. Veelgi enam, sa oled enamustest nendest farangidest jõukamgi, ega vaja nende raha, nagu nemad arvavad.

Saime siis Bangkokis uuesti kokku, ja seekord oli mu hotell piisavalt hea :) Veetsime mõnusaid pärastlõunaid, ja pidasime lahedaid pidusid. Käisime mõnusates restoranides ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Sain teada, et ta on lennujaama arst, ehk siis vägagi hea sissetulekuga kõrgema kesklassi tai.
Ma ei arvanud, et meie vahel midagi enamat saab olema, kui seal siis oli, sest mina elan siiski Eestis, ja tema seal Tais. Pole mõtet mingit pikamaa asja aretada, kui aastas vaid paar-kolm korda näeb. Aga niisama saab ju ka suhelda :)
Ta saatis mu gate´i välja, sest tal on access seal lennujaamas igale poole, ja kui ma lennukisse istusin, siis ma tegelikult tundsin, et midagi minus murdus. Et jah, jälle üks inimene, ja üks suhe, mis ei saagi kuhugile areneda.
Pärast muidugi oli selline SMS-itamine ja alati kui ta vipsis oli, ka helistamine.
Kui ma nüüd viimane kord Tais käisin, siis olidki asjad meie vahel teisiti. Olime juba ennem selgeks teinud, et võtame seda asja lihtsalt ja lõbusalt, kui me kokku saame. Ja kui ei ole koos, elame oma elu. Saime küll kokku ja oli tore, aga kahjuks alati kuskil ööklubis, kus mingisugusest suurest suhtlemisest nii ehk naa midagi eriti välja ju ei tulnud. Ja siis olin kas mina kuskil mujal ära, või tema tööl. Noh, nii see lihtsalt läks. Võibolla vältisin ma teda alateadlikult. Kui vundament kokku variseb, pole see nii hull, kui et valmis maja.
Vaatame. Eks järgmine kord näeme jälle. Ehk läheme kuhugile niisama sööma ja siis saab ka normaalselt juttu ajada ja suhelda.
Saadame senini SMS-e, aga see pole enam see.
Oleme sõbrad, kes saavad alati kokku, kui ma Tais olen, aga midagi enamat seal pole. Aeg ja vahemaa teevad oma töö. Pealegi tegin ma oma südame kõvaks, ja rääkisin temaga sellest juba varem. Et pole mõtet väärkujutelmais elada, ja mingit suhet aretada, kui see ju ei saa olla päris suhe, kus inimesed elavad koos, või saavad vähemalt tihedamalt kokku. Karm, aga tõsi. Ega temagi mingites illusioonides elanud. Pigem isegi reaalsemas arusaamas, kui mina.

Kui ma sellest siin kirjutan, siis on mul väga paha olla. Sest see teeb mu väga kurvaks. Ja kurbus on üks väga tugev tunne.

Hea meel on mul selle üle, et mul on Tais nüüd üks hea sõber juures, aga vahest tahaks ehk midagi rohkemat.....
Selline see minu lugu selle Artiga siis ongi.
Natuke kahju on, et sa saad seal Tais kellegiga, kes sulle rohkem korda läheb, kui keegi teine ehk, ainult teatud maani minna. Siis saab puhkus otsa, sa sõidad tagasi, ja sinna see asi jääbki.
Jah, naiivselt võiks ju arvata, et prooviks ehk kuidagiviisi seda suhet hoida, aga reaalsus paraku on teine. Ja mina olen reaalsusele toetuv inimene.
Jah, tõesti teeb haiget. Aga see on ju ka ette teada emotsioon, kui sa seda moodi kellegi endale ligi ja hinge lased, nii et keda sa siin ikka süüdistad, kui ainult iseennast. Samal ajal on see tore, ja tuletab sulle meelde, et sa oled elav inimene, ja võimeline ka midagi tundma....