John

John on tuuribussijuht Ameerikast, kes pool aastat elab Tais, Pattayal, ja pool aastat teeb siis seal Ameerikas tööd. Teenib, nagu näete, päris hästi, sest tal on kena majake Pattayal aastaringselt rendil, kus ta seal olles elab. Sel ajal taas, kui ta Ameerikas on, peab sellel silma peal, ja õiendab asju üks tore Tai poiss (pildil laua otsas helepruuni t-särgiga). Noh, mis poiss, mees juba. Nii 40, ma arvan :) Saime temaga (Johniga) tuttavaks rannas. Ta lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda. Esiteks on ta selleks lihtsalt liiga suur, et see tal õnnestuks :) Teiseks on ta väga vaimukas ja lahe tüüp. Ameeriklase kohta väga eluterve huumorimeele, ja terava mõistusega. Pluss tohutult südamlik. Siin pildil oleme me tema juures külas, maja ees oleval veranda-aiakeses.


Saatus pole teda igatahes eriti hellitanud. Ta oli kunagi nooruses metsamees ja farmer. Elas kuskil vanajumala seljataga oma naisega, ja neil sündis ka mitu last. Elu olla raske olnud. Kaugel american dream´ist. Pesu pidi käsitsi pesema, ja polnud seal ka muidu mingeid mugavusi. Rahaga oli ka nagu oli. Aga ta alati räägib sellest üsna humoorikalt, ja mainib, et noorena peabki vaeva nägema, et vanast peast kätte võideldud mugavusi paremini hinnata. Lapsed kasvasid suureks, ja mingi hetk sai ta aru, et naine on küll tore, oma kohustuse on ta täitnud laste näol, ja kõikide elu on ka materiaalselt kindlustatud, aga oma elu pole ta üldse saanud elada. Noh, nagu oleks tegelikult, ja nagu poleks ka. Kuidas sa ikka seda enese mina eitamist ja valedes elamist defineerid. Ja kuna tema nooruses oli ühiskonna suhtumine homoseksuaalsusesse nagu ta oli, ei olnud ta seda päris oma mina endale kunagi ka varem julenud tunnistanud. Sel ajal lihtsalt võeti naine, oldi õnnetu, ja prooviti kuidagiviisi hakkama saada.
Naisega oli armastus ka juba otsa saanud. Kas seda seal muidugi oligi. Kes seda teab. Pigem kohusetunne laste pärast. Kui ta asjast neile lõpuks rääkis, algas räpane sõda. Naine ja lapsed pöörasid talle selja, palkasid parimad advokaadid, ja tegid üks-null. Põhimõtteliselt jäi John täiesti tühjade pihkudega, pluss hüljati pere poolt täielikult. Noh, mis siin ikka. Ta alustas taas nullist, ja saab täiesti ilusti hakkama. Naisest saab ta isegi aru, aga lastest mitte. Ta on kurb, et ka nemad ta hülgasid. Ta on ju ikkagi nende isa, kes neid toitis-kattis, nende koolid kinni maksis, ja senikaua nende eest ka head hoolt pidas, kuni nad suureks ja iseseisvaks said. Naine on tal kogu elu koduperenaine olnud, ja ei soovinudki tööl käia. Muide, sellest kõigest rääkides, ei räägi ta neist tegelikult kunagi halvasti, ega ürita neist kedagi süüdlaseks tembeldada. Pigeb mainib ta sündinud fakte, ja on lihtsalt kurb.
Nüüd ta räägibki, et ta ei kogu enam kunagi raha. Ta ei taha ega jaksakski enam nullist alustada. Tema pereks on ta ise ja see Tai sõber, kes ta maja eest hoolt kannab. Nii on see juba hea mitu aastat olnud. See Tai sõber on talle väga ustav. Raha John talle selle maja hoolitsemise eest ei anna, aga tal on oma tuba ja luba seal aastaringselt elada. Ta teeb ka meeleldi süüa ja käib poes. Muidu on ta mingis suhteliselt heas hotellis managerina tööl.
Maja muide on lahe. Kahekorruseline. Väljaspoolt tundub, et suhteliselt väike, aga sees avaneb hoopis uus pilt. Suhteliselt avarad toad, ja mõnusas stiilis. Kena pesake.
John on alati see inimene, keda mul on väga hea meel seal Pattaya rannas kohata. Alati teeme me ka väikesed õlled kuskil.
Siin alumisel pildil oleme me "?-Mark" baaris. Ta seal ühele poisile, kes seal töötab, andis raha, ja käskis kohe apteeki joosta, et ta aknevastast rohtu ostaks. Sest nagu siin pildilgi näha, on tal tõesti paha akne. Andis raha, ja ütles, et hop-hop kohe ja nüüd käi apteegis ära, sest muidu raiskad sa selle raha millegi muu peale ära, poiss. Poiss siis käiski ära, ja oli väga tänulik.
Selline isalik see John ongi. Talle muide meeldibki selline olla. Ta ütleb selle kohta, et minu pere hülgas mind, ja nüüd on mu pere mu sõbrad. Nüüd armastan ma neid nagu ma armastaksin oma peret, kui mul see veel olemas oleks.