Nädalavahetus, pidu, raamatud, Hassan, armastus ja julmus....

Eelmine reede olin ma tööl, ja ausalt öeldes oli see isegi tore, sest ega seda tööd eriti polnudki. See-eest ootas mind ees vaba esmaspäev.
Pärast tahtsin küll hirmsalt koju minna, aga Lauri lihtsalt nõudis, et ma tema juurde läheks. Paaniliselt. Et ta ei suuda seal üksi istuda, või midagi taolist. Oli eelmine õhtu kuskil peol käinud, kus oli lõppkokkuvõttes väga ebameeldiv olnud. Nojah, on ka selliseid pidusid. Lebasime siis tema juures, ja mina võtsin isegi paar viinadriksi. Ikkagi kolm vaba päeva ees.
Laupäevaks olin Randile (IRW), ehk siis Reijole ja Illarile lubanud enda juures õhtusöögi korraldada. Mis lubatud, see lubatud. Krahmasin siis Lauri kaasa, ja kimasime minu poole. Lauri lõppkokkuvõttes eriti ei napsitanud, aga mina hakkasin kohe mõnuga kokteile kokku keerama, samal ajal koos kokates. Tegelikult rohkem Lauri. Mina kõlgutasin enamuse ajast jalgu, ja "kannatasin" mölapidamatuse käes :) Ja hea oli. Hästi maitsesid need kokteilikesed :) Nii me seal köögis siis mässasime, üha lõbusamalt. Mina muutusin muidugi kogu aeg veel lõbusamaks, ja elu tundus nagu lill :) Tegime sellist ühepajatoitu, aga väljamaa aksendiga. Eksootilisemat. Fetajuustu ja ingverit ja muud sellist lahedat lisasime sisse, ja maitse aina paranes. Vahepeal laekus Sven õllekorviga, ja tuju aina paranes. Siis saabusid Reijo ja Illar. Ja rohkem rahvast polnud vajagi. Chillisime, sõime, kuulasime head muusikat. Noh, ja kirusime seda õudsat ilma, ise ette teadmata, et tõeline õudus on alles tulekul.
Lahe on niimoodi oma seltskonnaga istuda. Lõpuks otsustasime, et kuigi alguses mõtlesime hiljem linna peale edasi minna, siis tegelikult ei viitsinudki. Et parem head õhtut mitte ära rikkuda.
Kõlgutasime kella 3-4-ni jalgu, ja juttu jatkus kauemaks.
Järgmine päev unelesin põhimõtteliselt ainult voodis, ja magasin aga iga natukese aja tagant sutsukaupa. Kui peaks toimuma maailmameistrivõistlused magamises, võidaksin ma selle kerge vaevaga, ja suure edumaaga :)
Esmaspäeval olin ma aga juba kella 9-st hommikul jalgel. Lugesin ja tundsin vabast päevast rõõmu. Lugesin läbi raamatu "Kaotatud au". See oli ühest noorest naisest, kes tapeti "aumõrva" nime all. Jordaanias, mis nimetab ennast vägagi demokraatlikus islamiriigiks....
Meenus, et mul on Kiievis üks tore tuttav noormees, jordaanlane, kes mulle seni ajani saadab SMS-e: Kuidas läheb Habibi :) Tabasin ennast mõttelt, et äkki langen ka mina "aumõrva" ohvriks. Selle jordaanlase nimi on Hassan, ja saime tuttavaks 2005-nda aasta Eurovisiooni ajal Kiievis, kus ta elab. Oli ühes gaybaaris vesipiibu müüja :) Lahe töö :) Ok, ta tegelikult oli selliste suurte silmadega, ja mitte päris araablase moodi. Vaatas mind oma kutsusilmadega, ja nii ma ta siis kaasa krabasingi. Peale Kiievit ma teda enam näinud pole, aga SMS-id ei lakka. Araabia visadus. Noh, need lõunamaalased ongi sellised järjepidevad. Sama on mul ühe tüübiga Ateenast.....
Muidu oli (on) Hassan väga tore tüüp. Selline 25-28 aastane, ma täpselt ei mäleta. Kogu baari diivadekamp teatas mulle kogu see aeg tülpinult, et kuule, mis sa selle kenapoisiga jamad, sest ta on siin ainult tööl, aga muidu straight kui straight.... Noh, ma noogutasin kenasti kaasa, et kahju siis, ise samal ajal mõeldes, et kui te diivad vaid teaksite, mis meil juba esimesel ööl juhtus :) Jeejeee, ta on ju araablane. Easy catch :) Loomulikult, Hassan oli ju väga kena mees, ja eks nad kõik limpsasid seal tema järele isukalt keelt. Paraku tulutult. "Saagi" noppisin hoopis mina. Noh, ja see "saak" on seniajani minu järele igatsusest hull. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta. Äkki peaks talle uuesti külla minema. Illar käib viimasel ajal pidevalt äriasjus Kiievis, nii et mis see siis sinna mõneks päevaks kaasa minna pole. Oleks ju tore Hassani taas kord näha. Aga äkki röövib mu ära, ja viib Jordaaniasse elama. Paneb mind seal puuri kinni, ja nii ma seal oleks, nagu haaremis :) Ja kui ma julgen üksi linna peale minna, ja kellegiga juttu ajada, siis paneb ta minu kallal toime aumõrva.... Oi-oi kui creepy :O Näete siis milline saatus mind võib tabada :) Ei tea, äkki ikka ei peaks sellele Hassanile külla minema....
No näete siis nüüd. Alustasin sellest, et lugesin ühe raamatu läbi, ja jõudsin hoopis Hassanini välja :) Aga Hassan väärib meenutamist. Oli, või on, teine tõsiselt nam-nam tegelane :P
Praegust loen uut raamatut, ja see on samamoodi päris õõvastav. "First They Killed My Father". Ühe Kambodzha naise mälestused punaste khmeeride ajast. Ta oli sel ajal alles laps, aga võibolla just tänu sellele tal see kõik nii hästi meeles ongi. Päris julm oli see, mis seal toime pandi. No ikka nii julm, et mõistus keeldub seda kõike uskumast. 2 miljonit inimest mõrvati üks julmemalt kui teine. Piisas, et sa olid prillidega, kohe olid sa nende arust intelligent, ja hukkamist väärt. Kogu rahvas elas meeletu hirmu all, ja süüa sai ainult nii palju, et vaevu elus püsida. Ja nõrgemad surid ikkagi nälga ja haigustesse. Äärmiselt kohutav aeg. Ma ei kujuta ette, kuidas see rahvas sellest vaimselt on suutnud välja tulla. Täielikult kindlasti mitte.... Peaks selles riigis ära käima, ja vaatama, missugune see siis nüüd on. Kindlasti kohalikega rääkima, ja ääriveeri uurima neid mälestusi. Vaimsed haavad painavad paljusid kindlasti senini.
Natuke meenutas see meie ajaloost stalinistlikku aega. Totalitaarse korra tüüpiline hävitustöö, kus inimesel polnud väärtust, ja osa olid võrdsematest võrdsemad.
Aasias on Budistlik usk see, mis rahva haavu ravib. Kiiremini ehk, kui aeg seda teeks. Nii arvan vähemalt mina.
Vot nii, selliseid julmi raamatuid ma siis loen. Aga hea on sellest kõigest teada, sest siis tead ka ise oma protestihääle anda, kui midagi sellist peaks kusagil maailma otsas taas juhtuma. Tegelikult juhtub. Ja kogu aeg. Banaalne ja kurb, aga ajalugu kordab ennast. Mõnikord on tõesti hea meel, et sa siin ja sellel ajal oled sündinud.