Shanghai Panic

Käisime Illariga siis Shanghais ka ära. Lühivisiidil, võiks õelda. Siin natuke pilte ka sellest, kuigi eriti ei klõpsinud neid teha seal. Läksime Bangkokist öise lennuga. Thai Airways. Kuna tegu oli puhtalt Aasia sisese lennuga, siis oli toit pardal aasiapärane. Ja kuigi ma olen suur Aasia toidu fänn, siis see oli küll jube. Õnneks sai stjuardessilt sandwich´e, mis olid vägagi söödavad. Aga see selleks. Ega ma sellepärast lendama ei läinud, et süüa saada :) Hommikul olime kohal. Lennujaam tundus sel hommikul Shanghais üsna kõle. Arrival area vähemalt. Kommunismi ähvardavat taaka oli lausa kuklas tunda. Tühjad koridorid. Ainult mundris, mittenaeratavad, kahtlustava pilguga võimukandjad... Esmamuljena mitte eriti tore tunne. Lennujaamast saab poolele teele linna muide sellise õhus sõitva kiirrongiga kimada, mis on jällegi väga lahe. Pildilt näed, et kiirus oli suisa 430 km/h. Mõnus kõhedus oli sees, kui see kurvi pani. Päris kesklinnani ta välja ei sõitnud, sest ehitus alles käib, aga poolele maale küll, mis oli kah tore. Sealt edasi taksoga. Taksojuht oli plastikseinaga reisijatest eraldatud....nagu oleks see Shanghai nii vägivaldne linn, et peaks lausa kartma :) Ingliskeelt, nagu ka enamus muid inimesi selles linnas, ta ei rääkinud. Aga noh, kohale viis.

Muide sõites oleks pidanud näha olema see kuulus Shanghai pilvelõhkujate siluett, aga kuna oli nii udune, kui üldse olla sai, siis ei näinud me midagi. Üle mingi silla sõites, oli sinna mingile suurele pannoole üles pandud suur plakat sellest siluetist, mille peale ma nähvasin, et vot, see on siis ainuke kord, kui me seda siluetti nüüd näeme. Illar hea inimesena püüdis mind lohutada ja lootust anda, aga ma olen suhteliselt pirtsakas vahest. Ka seekord. Ja siis ei aita miski.

Ilm oli võrreldes Taiga külm ja niiske. Talveriided pidi selga ajama. Inimesed olid äärelinnas kõik ühtemoodi tumedates-hallides-ilmetutes riietes. Esmamuljeks üsna masendav taas.

Noh, olime mingi hotelli kinni pannud, ja see oli õnneks korralik koht. Natuke kommukas, aga korralik. Tuba oli nii külm, et külmu või purikaks. Soojapuhur nagu ei töödanud, kuigi hiljem selgus, et ikka vist töötab õnneks. Lihtsalt pika stardiga. Toas oli ka kööginurk ja seif. Seif ei töödanud, mille peale me tegime kohe ka kaebuse. Üks tüüp tassis siis meile uue kohale. See oli paras koomika, kuidas ta selle 100 kilose raudkolakaga kohale marssis. Ma vaatasin suu ammuli, et wow, mis mees :)

Igatahes olime me sellest öölennust nii väsinud, et otsustasime mõned tunnid lihtsalt ennem magada, kui linna peale suundume. Mis oli väga tark tegu, kuigi samal ajal oli ka kahju, et oma kallist aega seal reisil magamisele raiskame. Samas pole ka mingit mõnu seal uimastena linna peal ringi taaruda. Parem magama, ja õhtupoolikul freshidena siis linna peale suunduda.

Nii. Mingi aeg ärkasime üles, lobistasime ennast ja oma jalgevahed kenasti dushi all puhtaks, panime peened kostüümid selga, ja linna peale.

Meie hotell oli muide rahvasaadikute jaoks mõeldud hotell, kuhu Hiina Rahvavabariigi kommunistlikud rahvasaadikud elama tulevad, kui Shanghais mingi kommunistlik üritus, pleenum, või konverents peaks aset leidma :) Kind of kinky :) Huvitav, mis saadikud siis meie olime :)

Nii, aga ennem seda selgus asi, mis mul harja punaseks ajas....prrrrrrr!

Ja mis meile lõpuks päris palju nalja tegi, aga ka päris kalliks ka maksma läks. Olime kokku leppinud, et mina orgunnin Tai programmi, või nii, ja Illar vaatab Shanghai kohta. Kohapeal selgus, et pole ta vaadanud midagi. Et nii palju tööd olla olnud. Oli ta jeeee, tegelikult võtsid chatroomid tal selle aja ära :) Nii, ja keegi ei räägi seal linnas inglise keelt ka. Ja internetti leida on pea võimatu. Ok, sellest hiljem.

Siirdusime siis linna peale, ja kõigepealt kuhugile sööma. Olime rajoonis, kus turistid ei käi. Tänavavalgustus puudus, aga inimesi sigis-sagis ringi kõvasti. Kuna oli pime, siis oli pidevaks ohuks jalgratastel väntavad tumedates riides kodanikud, keda selles pimeduses lihtsalt näha polnud. Leidsime mingi täiesti normaalse väljanägemisega koha, kus aga keegi inglise keelt ei rääkinud. Ainult hiina keelt. Me muidugi olime "kõvad" hiina keele rääkijad :) Menüü oli piltidega, nii et sellega probleemi ei tekkinud. Kas tegemist oli kana-, sea- või loomalihaga, sai kergelt tuvastatud. Kana puhul lehvitasime käsi nagu tiibu ja tegime kaak-kaak, ja loomaliha puhul muu-muu :) Küll aga tekkis ületamatu probleem sellega, kui me kõrvale ka riisi tahtsime tellida. No proovisime igas keeles, mida natukenegi teadsime, aga ei midagi. Vaatasime juhmilt neid, ja nemad meid. Nii, mingi poole tunni pärast suutsime me siiski kuidagi selle neile selgeks teha. Peale mida kõik see kamp teenindajaid õndsalt korrutas- rice-rice-rice. Nagu mingit palvet. Ilmselt oli nende rõõm tohutu, et nad ühe ingliskeelse sõna olid suutnud selgeks õppida :) Selgus ka, et Hiina õlu on vägagi hea. Maksime neile nende püüdlikuse eest ka tippi, aga see ehmatas nad poolsurnuks. Millest järeldus, et mitte-turismipiirkondades, kus ainult kohalikud käivad, tippi vist ei makstagi. Noh, kuna nad keeldusid seda vastu võtmast, jätsime me selle laua ääre peale.

See rajoon oli selline slumm, kergelt öeldes. Igatahes vahelduseks midagi audentset. Turismipiirkondi näeb ju niikuinii. Suundudes edasi, vaatasime neid imelikke poode ja muid asutusi, ja ausalt öeldes oli see pilt üsna vaene. Mingi teepoe omanik suutis meid ilusti kenasti ka enda poodi sisse meelitada. Pakkus meile usinalt erinevaid teesid mekkida, ja vatras aga jutustada. See oli tore elamus igastahes. Ostsime sealt ka midagi kaasa. Muide, pärast siin Eestis tagasi olles, olen ma vaadanud, et need teed mida me kaasa ostsime, on spetspoodides ka siin müügil. Küll aga mitme-mitme kordse hinnaga. Mingi hetk võtsime siiski takso, sest saime aru, et mastaabid on ikka hoopis teised, kui Tallinnas :) Ja suundusime Bundi nimelisse kesklinna.

Seal oli tõesti ilus. Jalutasime mööda jalakäiate peatänavat, ja nautisime seda ilu. Muidugi oli selle ilu juures ka üks aga. Nimelt tuli iga paari minuti tagant keegi ligi, ja kordas nagu mingit mantrat- watches, bags, girls, watches, bags, girls. Damn, mul oli lõpuks selline kopp ees, et ma lihtsalt kordasin neile vastu- see man, I have a bag, watch and no need for girls. Muidugi ei saa salata, et leidlikusest ja uutest müügiartiklitest neil puudu ei tulnud. Kohe pakuti aga lõbusalt, et- boys then. No tule taevas appi :) Ei-ei-ei :)

Siis otsustasime internetti otsida, ja ka see oli paras komöödia. No ei ole, ega leia mitte ühtegi kohta. Ok, siis haarasime ühel tänava-bag, watch, girls- müüjal kratist kinni, et nii, siin on sulle tipp, ja vii meid kuhugile, kus internet on. Viiski kuulekalt. See oli kusagile poe tagaruumist liftiga ei-tea-kuhu ja mis korrusele ära peidetud. Pungil arvutimänge mängivaid hiinlasi, kellest vist keegi ei tarvitanud konkreetselt internetti. Ja siis selgus, et peab passi andma, et nad su ära registreerida saaks, juhul, kui sa riigivastastel saitidel või kurat teab kus peaksid surfama. Muidugi polnud meil kummalgil passi kaasa. Niisiis adjöö internet. Siis ma olin küll tige Illari peale, et ta mitte mingite kohtade kohta polnud kodus internetist searchi teinud, ja midagi välja printinud. Üsna nutune situatsioon keset sellist linna, kus mitte kellegi käest midagi nii ehk naa teada ei saa. Ikkagi kommunistlik Hiina. Loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et ka iseennast, kasvõi karvavõrtki süüdistada. Sest ma oleks ju ka ise saanud selle asja kodus jonksu ajada :) Egomanjaana, if You know, what I mean. Paras Diiva, nagu ma olen :)

No nii. Igastahes tuli Illarile viimaks meelde, et ta on ühe kohaliku tüübiga interneti avarustes suhelnud, ja et tal on lausa tema number telefonimälus olemas. Helistas siis sellele tüübile, ja see sai ausalt öeldes meie päästerõngaks. Ta oli ka ise õhtul välja minemas, ja lubas meie hotelli alt taksoga läbi sõita, ja meid peale korjata. Oeh, vähemalt see mure sai lahendatud. Kuigi just see oligi see, mis kalliks maksma läks, sest Eesti numbri pealt Hiina numbile helistada oli üüratult kallis. Ma ei taha teada, mis see Illari telefoniarve pärast oli.

Jalutasime siis edasi seal, ja mingi inimene kutsus meid mingisse baari. Ok, mõtlesime, läheme teeme siis ühed dringid. No nalja nabaauguni taas. Läksime läbi mingi poe, kus müüdi igat sorti Pekingi Olümpiateemalisi meeneid. Taga otsas oli kaubalift. Sellega sõitsime kuhugile ülesse, ja volaa, oligi kena baar. Niisiis ei saa sa sinna niisama tänavalt, vaid sind kutsutakse kaasa, transporditakse poe tagaruumidest kaubaliftiga üles, ja palun, istuge ja nautige. Sellist skeemi pole ma ei ennem ega pärast kuskil näinud :)

Siis suundusime hotelli ennast värskendama, ja käisime läbi ka kohalikust 7Elevenist, kust mina õlut, ja Illar enda arust viina kaasa ostis. No jälle sai nalja muidugi, sest see polnudki viin, vaid mingi uskumatu jook, mida ei kannata vist isegi umbjoobes juua, kui juba päris ükskõik peaks olema, mida sisse kaanid :) Illar suundus siis hotelli baari, et sealt viina toonikuga tuua. Nad seal, kujutage ette, ei teadnud, mis on viin toonikuga :) Illar siis näitas, et näete, Finlandia, või oli see Absolute, vahet pole, vodka. Võtke see. Nii, see siin on toonik. Sidrun sisse ja jääd, ja valage kokku. Baarmen oli punnissilmi vahtinud, et mis värki see valge tüüp nüüd küll jooma hakkab :)

Jõime ilusti toas ennast soojaks, sättisime valmis, ja see kohalik kutt oligi taksoga all. Isegi mingi ameeriklane oli juba ennem peale korjatud. Ja viidi meid väga peenesse kohta. Kus olid kohal siis Shanghai kõrgklassi elukad. Igatahes rikkad, võrreldes tavalise inimesega. Noh, ka hinnad olid seal korralikud. Aga polnud hullu. All oli baar, ja üleval disco. Ülilahe. Samas siiski oli siin vastupidiselt Taile nii, et enamus kohalikke vaatas sinust läbi. Neid ei huvaitanud valged karvavõrtki. Sa olid nagu õhk nende jaoks. Aga keda see huvitas, sest meil oli lõbus ilma selletagi. Igatahes olin ma lõpuks all baaris, kus mingi rikas, kohalik kunstigaleriide omanik, mulle ohjeldamatult välja hakkas käristama. Ta ise oli juba üle keskmise purjakil, ja muudkui vahtis mind armunult, kogu aeg korrutades, et oi-oi, teil valgetel on vist püksis suur varustus, et kas sul on kah. Mina aga kaanisin tema arvel rõõmsalt edasi, ja korrutasin vastu, et ja-jaaa, on-on, mul on väga suur. Hästi rahulolevalt, peaaegu uhkeldades, sest see oli nii koomiline :) Lõpuks tutvustati mind mingile daamile, kes oli, selgus, kogu selle kupatuse omanik. Noh, terviseks, ütlesin ma, ja jõin edasi. Lõppkokkuvõttes ei jõudnud ma hotelli mitte varem, kui vastu hommikut, sest ma tutvusin seal ühe äärmiselt meeldiva inimesega, kes mu enda juurde afterparty´le viis. Sinna minnes ma nägin, kui romantiline Shanghai osad rajoonid on. Sellised alleedega, mitte kõrgete majadega. Nagu Pariisis. Ehitatud sajand alguses, või isegi varem.

Hommikul oli mul tunne, et me võiks ühe öö siin veel olla, ja alles siis Eesti poole tagasi sõitma hakata, aga Illaril oli kinnisidee, et peame ikkagi kohe minema. Noh, me lihtsalt ei rääkinud asju sirgeks, et meil oleks kahepeale tegelikult see raha kokku tulnud küll, et see lisapäev seal olla. Aga see selleks. Sõitsime ära.

Kuigi see algus seal oli masendav, hakkas mulle lõppkokkuvõttes see linn väga meeldima. Tõeliselt lahe, kui sa tead, kuhu minna ja mida teha.

Lennujaama tagasi sõites oli isegi see lahe panoraam näha, nii et tegelikult sai siis enamvähem kõik ka nähtud.

Kindel värk on see, et tahaks väga tagasi sinna. Väga jõuline, arenev ja huvitav linn.