Attacks of Rich Albino Alligator, Buzy-Bee and Shortage of Time!!! Pluss bunch of Pussies :)

Nii, ma olen siis nüüd totaalne rünnakute ohver. Igasuguste rünnakute. Igatsorti ründajate poolt. Ja neid on tõesti igast sordist, ja igasugust värvi olnud... viimasel ajal.

Näiteks ründab ja häirib mind see, et ma pole ikka veel miljonär. No kaua võib! Aga noh, see mure laheneb sügisel. Minu kasuks :) Kannatan ära.

Siis ründab mind minu töö. Ma ei saa aru, miks ta on ette võtnud sellise massiivse ja ulatusliku rünnaku. Täiesti arusaamatu! Kas ta pole aru saanud, et ma saan ka väiksema koormusega hakkama!

Ja siis on otse kui kivi alt välja karanud see kõige ohtlikum ründaja- albiino alligaator, nimega Miss Dollar. Tal on suus nõelad, ja ta paneb su kederluude ja käte kallal nagu Singeri overlokk masin. Rünnates salakavalalt ja ootamatult. Ise samal ajal sellise näoga, et tema ei tea midagi, ja et tema on nii noor, süütu ja võiks isegi öelda, ohmakas :) (LOL) Et see pole ju võimalik, et tema millekski selliseks võimeline on, või isegi sellise asja peale tuleks! Lausa solvunud on see pilk tal vahest, et kuidas te ometi võite selliste solvavate avalduste ja ebalustega sellist haprat ja õrna loomakest solvata!

Ma arvan, et te juba teate, kellest jutt käib :)

Mul siin tema pilti hetkel pole, aga varsti on tulekul.

Igatahes pole mul selle kõige tõttu olnud isegi aega siia midagi kirjutada. Ma loodan, et ma saan selle vea parandatud, aga ennem ma selles kindel pole, kui see ka tehtud on :)

Ah jah, aga sellest asjast kirjutan ma küll kohe. Nii, lugege! Ja naisterahvad, ärge tundke ennast puudutatuna, sest see sõna "pussy" on siin lihtsalt kasutusel sünonüümina sõnale "tossikesed" :)

Nimelt hakkan ma korraldama uut saatesarja "All of my old friends are real pussies, now I´m looking my new Best Friend! Pussies are not allowed!".

Asi on selles, et eelmisel laupäeval plaanis kogu see kamp välja minna, olles ise sellest, kusjuures, hirmus õhinal. Need minu sõbrad. Ma siis mõtlesin ka, et nojah, tore siis, asi kirjas ja plaanis.

Kogunemine pidi toimuma Illari pool.

Kogunes ainult osa rahvast. Mina, Illar ja Renaldo. Lauri oma paketiga helistas ja helistas, kuni poole kõne pealt olla see pakett lihtsalt kokku kukkunud, võimetuna liikuma või tõusma (another pussy).....

Mingil hetkel hakkas Illar sosinal midagi pobisema. Keerutas ja keerutas, keerutas ja keerutas, kuni lõpuks teatas kõva häälega ka, et tema siiski välja minna ei jaksa......

Mõni hetk hiljem teatas ka Renaldo, et tema läheb nüüd koju......

No tule taevas appi!

Seal ma siis olin, nagu ma ei tea kes, laiutasin käsi ja kiunusin: pussies, you all are pussies! Täitsa üksi jäetud. Täiesti üksi! Ja nad kõik teavad, et ma ei lähe üksi välja. Ma olin täiesti valmis, nii muidu kui ka psühholoogiliselt. Ja kui palju kordi ma olen näiteks neile vastu tulnud, ja ikkagi välja läinud, mis sellest et ma olen väsinud, magamata, muidu tujutu, ega pole tegelikult tahtnud minna. Kuidagi olen ma ikka jõudnud. Alati! Sest nad on nii väga tahtnud, ja muidu oleks nad olnud ise kah seal üksi.

Okas, jätsin igatahes meelde, ja teen tagasi!

Kihutasin endale veel paar õllet sisse, täiesti üksi ja pettunult, ja olin ikka väga pissed off.

Isegi und ei tulnud hiljem.

Ah jah, Sveni kohta ma isegi ei kirjuta midagi, seoses selle õhtuga, sest ta tavaliselt istub kodus, või kui lähebki välja, siis mulle ta sellest ei teata, ja mõnikord näen ma teda väljas nagu juhuslikult, et oi-oi, sa ka väljas. Ei tea, see on nagu veel imelikum, aga ma parem ei kommenteeri seda rohkem....

Muidu olen ma ikka elus, ja ainuke tülgastav asi, mis mind hetkel segab, on see hiigelsuur natsisümbol seal Vabaduse platsil. Jälk!

Täna on alles teisipäev, aga võiks olla neljapäev :)

Eks ma siis kirjutan siia pikemalt ka. Edaspidi kunagi.... eks ole :)

See poiss seal pildil minuga on Karla :)

Kummaline pühapäev... kummaliselt tore lausa :)

Eile, pühapäeval, jalutasime lihtsalt linnas ringi. Kuna laupäev oli olnud kodune ja korralik, oli seda hea teha. Mõnus kohe. Pea ei lõhkunud, ja ka muidu oli kena ja päikesepaisteline päev. Noh, soojem oleks võinud ju olla, aga see selleks.

Sättisime ennast tähtsalt Reval nimelisse kohvikusse, Oldekast üle tee. Võtsime mõnusad maitselatte´d, ja vaatasime inimesi. Mis on muide parim tegevus tegevusetul pühapäeval. Igasugu huvitavaid inimesi liigub tavaliselt sellest kohast seal mööda. See on nagu pudelikael, kust kõik vanalinnas patseerivad tegelased läbi jalutavad. Viru tänava ots ja Raekoja plats sealsamas on need kohad, kuhu ju minnakse. Mingi hetk liitusid meiega korraks ka kaks tuttavat, kes pakkusid Vana Tallinnat. Kohviga hea, miks ka mitte. Manuaalne aromatherapy.

Nii, ja siis sain ma kreepsu. Vaatasin kohe alguses imestunult, et nii palju Taisid jalutab vanalinnas ringi. Pole just igapäevane asi siin Taimaalt pärit turiste näha. Vastupidine taas pole mingi ime. Igastahes läksid mu silmad ühel hetkel suureks nagu tõllarattad, kui minust jalutas paari meetri kauguselt oma elusuuruses mööda Aofikene. Minu lemmik laulja Taimaalt. Aeglaselt ja linna uudistades. Uudistasin minagi. Tagasihoidlikult. Tüütama ma teda ei läinud, kuigi ma usun, et see oleks talle päris meeldiv üllatus olnud, et temast ka siin teataks. Vot, olen vahest isegi mõelnud, et Tais olles oleks tore tema kontserdile minna, kui see samale ajale sattuks, aga et ma teda niisama ringi jalutamas näen, ja justnimelt Tallinnas, poleks ma siiski uskunud. Siin ka üks naljapilt temast, kus ta on vasakult teine.

Ja minutit 10 hiljem vaatan, jälle tuttavad näod. Iluuisupoiss Plushenkoke koos oma pruta Rudkovskayaga, kes on juhuslikult ka Dimtshik Bilani manager. Kenasti käest kinni, kah aeglaselt ja linna uudistades. Noh, neid tuntakse ka siin, aga Eesti inimene ei ole vist selline tülitaja, nii et nad näisid lausa nautivat seda, et neile tähelepanu ei osutata. Vedas neil :)

Sellised kuulsad inimesed siis. Päris huvitav. Nagu mingi yellow paper special edition goes live.

Ja ise istusin ma kolmanda kuulsusega, kelle nimi on Lauri :) Mingi hetk jalutasid mööda ka kuulsad prouad Tinn ja Elokas, kes suundusid kuhugile veel kuulsamale õhtusöögile :)

Siin veel naljapilt Plushenkost. Tegelikult on see siiski mitte tema musklis keha, vaid selline kostüüm lihtsalt.

Aga vaatasin, et uisutajana on ta kadestamapanevalt supervormis küll.

Niisiis oli pühapäev tore, ja linn oli täis kenasid inimesi. Enamuse nimesid ma kahjuks ei tea, aga ilusad olid nad ikkagi. Nagu ma isegi :)

Oi, ja siis kõndis seal rahulolevana ringi ka pervar Frizl´i näoga tegelane. Mul on kuri kahtlus, et ta saadeti äkki Eestisse. Umbes nii, et see on piisavalt hull riik, et see on sulle paras karistus, kui sa seal oma järgnevad elupäevad veetma pead. Oui pljääd, kaunis kriipi!!!

Aga see oli ka ainuke tõrvatilk meepotis, mis muidu oli väga magus :)

Saabus Miss Dollar!

Saabus Miss Dollar. Uus seltskonnadaam Soomest.





















Hetkel alles selline koerapuppy. Väike aga väle. Imekena neiu :) Kõigest 8 nädalane, aga juba krips ja kraps. Natuke vaarub ja kukub veel, kui ringi mässab, aga muidu juba nagu päris kutsu käitumisega teine. Pahandusi eriti korda ei saada, kui välja arvata see, et talle hirmsasti meeldiks aia alt naaberaedadesse pugeda. Sest avastades alles maailma, on talle kõik see ümbritsev ikka üsna uus ja huvitav. Ja avastada on tal veel palju. Haukumisega on nii, et noh, midagi sealt pisikesest kerest ju välja tuleb, aga arenguruumi on ka siin küllaga. Kuna ta on alles nii pisike, siis on tal veel raske oma pissit kinni hoida, ja nii ta siis sortsutab tuppa, kui enam kinni hoida ei jõua. Vahest tuleb see pissihäda nii äkki, et ta ei jõua lihtsalt kedagi enam hoiatadagi, ja sorts ongi juba põrandal. Kuigi on päris kiirelt selgeks saamas tõsiasja, et neid asju tehakse siiski õues, ja muru peal.
Nime peale reageerib kah, kuidas juhtub, aga mina teeksin sama moodi.
Ma käisin temaga ka juba tutvust ja sidemeid loomas :) Vaata esimest pilti. Nagu sellelt näha on, andsin ma preilile oma õnnistuse, tema kuulas mu saladusi silmad suletuna, õndsalt ja õnnelikult, andes seejärel mu käele musi, et ta on asjast ilusti aru saanud :) Diivade värk :) Vastastikune respect ;)
Tal on kaks toredat mänguasja, mis talle ka hirmsasti meeldivad. Riidest kalkun, keda ta hoiab ja kaisutab, ja roosa plastmassist, röhitsevat häält tegev notsu, keda ta retsib nii et vähe pole. Seda muidugi selle pärast, et talle metsikult meeldib selle sea röhitsev hääl, kui seda retsida.
Igatahes ikka väga armas puppy.
Illar ja Reio, kelle kutsu see nagu on, peavad, ja ilmselt ongi, oma plaanid ja elu järgnevaks pooleks aastaks väga "beebikeskseks" muutma, ja ka hilisem elu tuleb olema Miss Dollari keskne. Kutsu kui on ikkagi kutsu, mitte mingi kass Basilio, kes kõnnib omapead, on rõõmuga päevade viisi üksi, ja ei hooli absoluutselt mingi suvalise tegelase, keda millegipärast peremeheks kutsutakse, olemasolust. Oodates ainult, et söök ja jook pidevalt olemas oleks, ja pissikast puhas. Inimene on kassile teenija, ja ei midagi enamat, rääkigu need kassiinimesed, mida räägivad. Kutsud aga tahavad kogu aeg sõpra kõrvale, ja on ka ise suured sõbrad vastu. Kuid väljaskäimine on nendega selline igapäevane, mitmekordne rutiin, ja kohati ikka hirmus tüütu tegevus, millest aga ei saa üle ega ümber. Tulevad mulle siin meelde mu omad kallid Crispy ja Toby, ja nendega veedetud ajad. Oeh, kuidas ma olin ikka vahest täitsa väsinud ja tüdinenud sellest kõigest. Aga noh, samas on see selline tahtejõu kasvatamine :) Tuleb kasuks.
Samas, ega see nii keeruline kah nüüd pole, kui välja paistab, lihtsalt see järjepidevus ajab vahest karvad turri, kui kohe üldse ei tahaks üles tõusta, ja sinna välja, selle külma ja vihma kätte minna :) Aga liikumine teeb head :)
Pealegi, koerad on meie parimad sõbrad, ja nad annavad ka kuhjaga tagasi!
Niisiis, üks-kaks, Miss Dollar on saabunud :)
Be ready, new Diva will rise!!!
:)

Bastard child, ehk kuidas nii saab üldse õelda!!! Inimene saab....

Minu töökohast, 5-lt korruselt, läheb välja uks, mis viib tuletõrjeredelile. See on selline keerdtrepp. Kui pole harjunud, on see üsna kõhedusttekitav eksperiment, et seal siis seista või üles-alla liikuda. Meie käime seal suviste ilmadega suitsetamas, ja oleme juba täitsa harjunud.
No igastahes avaneb sealt vaade siseõuele, ja ka vastasolevale majale. Kuna me oleme pea viimane korrus, näeme me ka vastasmaja katust, ja seda elu, mida seal toimetatakse. Suviti päris meeleolukas sigin-sagin. Kes meist üldse teab, mis meie maja katustel tegelikult toimub? Me ju altpoolt sinna tavaliselt ei näe, ja sellepärast ka selle peale eriti ei mõtle.
Eelmine suvi aga juhtus seal selline huvitav lugu, mis pani kogu meie office´i kihama. Algus, kevad, oli tavapärane, ja keegi ei osanud ennustada saabuvat "skandaali". Skandaali meie, mitte asjaosaliste endi jaoks. Nimelt pesitseb seal kajakapere. Juba aastaid. Seal on nende kodu. Ja igal kevadel toovad nad korraliku kajakaperena ilmale pojad, ehk siis oma lapsed, ehk siis munad. Mingil ajal kooruvad munadest sellised armsad sulepallid, kes siis, mida päev edasi, üha energilisemalt seal ukerdama kukuvad. Tore on nende kasvamist jälgida ja seda omavahel kommenteerida. Täiesti müsteerium on see, kuidas nad sealt katuselt alla ei kuku. Ema või isa valvas silm on neil muidugi kogu aeg peal. Tõeliste lastena kotivad need tibukesed oma vanemaid, nii kuis jaksavad. Igatahes on mingi aja möödudes nii ema, kui ka isa pilgus ja käitumises näha sellist tülpimust, nagu ka inimlaste vanematel sarnases situatsioonis. Erinevalt inimestest, kajakavanemad oma järelpõlve peale eriti närvi ei lähe. Samas ka ei tutiplutita nad neid liigselt. Niisiis üritavad lihtsalt säilitada nendega stoilist rahu. Üks vanematest on nende juures pidevalt, kui teine taas "toidushoppingul" käib. Lindude "toidupoodides", mis iganes, kus iganes need siis on. Lapsed vajavad ju toitu, ja mitte vähe.

Aga eelmisel suvel oli nende tibukeste hulgas keegi, kes kohe üldse ei sarnanenud kajakapojale. Juba algusest peale mitte. Milline skandaal! Kuidas on selline asi saanud juhtuda!? Kas on "kajakema" käinud vasakul, ja petnud oma abikaasat!? Või on keegi võõras lind oma muna sinna vaikselt smungeldanud!? Igatahes saladus missugune.
Võibolla, kui mitte kindlasti, said ka vanemad aru, et see pole päris see laps, kes neil oleks pidanud munast kooruma. Ehk kahtlustas ka isane lind emast selles, et ta on kellegi teisega tiiba ripsutanud. Aga lahenes see asi lihtsalt ja palju inimlikumalt, kui inimestel endil. Ema- isa jäid kokku, sest lapsed on ju vaja üles kasvatada. Mingit suurt draamat ei tekitatud, ja oma teistsugusesse tibulapsesse suhtuti sama võrdselt kui ülejäänud tibulastesse.
Ja ta kasvaski suureks. Alguses oli meie arvamus, et ehk on tegemist anomaaliaga, ja küll ta aja jooksul kajakale omase välimuse omandab. Aga seda ei juhtunud. Ta jäigi erinevaks. Nüüd on ta juba suur lind, ja kuna ta kasvas kajakana, käitubki ta täitsa kajakana. Maja teises, Rävala puiestee poolses osas, on meil suitsuruum, kus ma vahest käin kõhvimas ja tänavale vahtimas. Puhkab muide peale pikaaegset arvutiekraani jõllitamist silmi. Igatahes on see just trajektooril, kust lendavad looduslikud lennumasinad, ehk kajakad. Liuglevad edasi ja tagasi, pikki seda lennutrajektoori, mille nimi on Rävala puiestee. Ja ühel päeval vaatan, ohhoooo, minu tibu ka, minu küürselg sälg tiibadega, liugleb seal rõõmsalt nagu vana lind ise :) Edasi ja tagasi. Ja on täitsa semu nende teiste kajakatega! Küürselg sälg sellepärast, et tal on selline kummaline kuju, ja vaadates teda külje pealt, on tal selline naljaks, ja täitsa suur küür seljas. Ja helepruuni värvi ka, mitte valge nagu teised. Selline säbruline. Lendas seal mõnusalt, ja tõi sellega ühe sooja naeratuse mu suule. Selline hea tunne oli kohe. Et vaata, on küll erinev, aga teised kajakad ei tee sellest väljagi. Võtavad teda kui omasugust.
Peaks seda peret tutvustama värdlaps Kundlale, ja peast lastetule Mardnale. Mõlemad neist on nende avalikke sõnavõtte arvestades, vist palju madalamast liigist, mulle siiralt tundub, kui näiteks needsamad armsad ja eluterved kajakad seal minu vastaskatusel. Ehk õpivad ka need kaks tegelast, mis asi tegelikult on eluterve suhtumine, ligimesearmastus, teineteisega arvestamine, ja tegelik sallivus. Aga tegelikult pole ikka vaja. Vaevalt et nad siin elus enam midagi juurde suudavad õppida, ja äkki hoopis hakkavad ajakirjanduse vahendusel hakkima minu armsat kajakaperet, kui looduse apsu, väärastunud näidet, või ma ei tea mida iganes veel. Mäletate ju seda lugu ühest Poola loomaaiast, kus üks kena elevandihärra osutus oma orientatsioonilt homoseksuaalseks vantsikeseks. Selle peale kukkus üks kohalik ja tähtis poliitik kriiskama, kui jubeda asjaga on tegu, ja et saatke see elevant Poolast minema, vahetage ta mingi "normaalse" elevandi vastu, või tapke ta hoopis ära! Rohkem pole vajagi kommenteerida....
Aga siin on ka üks kena pilt sellest teistsugusest pojast, ja tema vaprast emast :)
On millest õppida!
Ah jah, seal katusel jalutavad tähtsa näoga ringi ka tuvid. Me nimetame neid kamikadzetuvideks, sest neil on selline, kergelt südame alt külmaks võttev mäng, mida nad suurest igavusest seal aegajalt harrastavad. Nimelt sätivad nad end katuse servale, ja kukuvad sealt pea ees, nagu kivid, alla.... et mingid meetrit paar ennem maapinda tiivad lahti lüüa, ja vuhh, äkilise kaarega taas üles tagasi lennata, et siis katusel rahulolevalt edasi peesitama. Ning mõni aeg hiljem, kui jälle igav peaks hakkama, panevad nad järjekordse kamikadze :) Vot sellised tuvid siis :)

Närvid ribadeks :)

Tänane päev sõi mul "kergelt" närvid läbi. Kogu hommikupooliku oli mul päris palju mu päris tööd. Sellest poleks tegelikult midagi hullu, kui ma poleks pidanud samal ajal tegelema ID piletite ja broneeringute tegemisega ühele sõbrale. Ja see polnud sugugi lihtne ülesanne. See oli, olgem ausad, üks põrgulik ülesanne.
Ta tahab lennata kuhugile Norra asulasse. Kuidas ikka kutsuda asulat, kus elab 65.000 inimest. See pole nagu linn ega midagi. Aga muide, igas Skandinaavia külas on toimiv lennujaam. Sinna on lende nii Oslost, kui ka Kopenhaagenist, aga mida pole, pole kohti. Sama lugu on Tallinnast väljuvate lendudega. Igatahes, selge on see, et nii Tallinnast ja Tallinnasse, ja sinna, what ever it is, Norra asulasse-asulast, lendavad sisse-välja ainult tikutoosi suurused lennukid. Kohti.... peaaegu polegi, sest küla on küla. Igatahes on ka need vähesed kohad lõpuni müüdud, nii et proovi siis seda oma sõpra veel sinna selle stand-by piletiga peale sokutada. Üldiselt siis selline mission impossible. Vaata neid lende, või ära vaata, ikka on kuskil nõelaauk, kust kaamel läbi ei lenda. Isegi tema üksik karvake ei hõljuks läbi.
Kogu selle jama tipuks hakkas streikima ka spetsiaalne broneerimisportaal, nii et ma olin lõpuks ikka täiesti plindris. Kogu see kammajaa oli kestnud juba 5 tundi, kui ma lõpuks midagi välja suutsin kombineerida. Ja hakkas õnneks ka see portaal tööle. Muidugi võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga närvid sai sellegipoolest tükkideks kistud.
Piletite omanik vist isegi ei aima, mis vaevaga ta need seekordsed piletid sai :)
Siis mõtlesin ka selle õnnetu lennu peale sealt Brasiiliast Prantsusmaale, ja näha on, et vist on igasugune lootus kedagi sealt kuskilt ookeanist elusalt leida, lõppenud. Mis siin ikka öelda, elu on elu, ja saatuse vastu ei saa. Ma ei saa kellegile kaastunnet avaldada, aga südames ma seda siiski tunnen.
Tegelikult pole ju vahet, mis juhtub, lennuõnnetus, autoavarii, muu asi, on see ikkagi äärmiselt kurb, sest inimestel jääb osa oma elust elamata.
Aga mõeldes ikkagi sellele õnnetule lennule, pole see siiski minus tekitanud mingisugustki hirmu edaspidi lennata. Õnneks.
Tänane ilm on aga päris jahe jälle, nii et lootused suurest suvest võib seniks kummutisse hoiule panna :)
Selline päev siis mul.

Pildidega kurvasti :(

Mu antud hetke fotoarhiiv siin Eestis tehtud sündmustest ja eluolust hakkab arvutis vaikselt kokku tõmbuma. Kahju. Mis tähendab seda, et varsti hakkavad siinsed jutud ilma piltideta olema.
Mu enda fotokas lendas Ateenas mõni aasta tagasi pilbasteks, nii et seda ei saa enam remontidagi.
Vahepeal olin ma nahhaalselt ärandanud Lauri fotoka. Lausa pikaks ajaks. Aga selle andsin nüüd ausa mehe kombel tagasi. Lauri aga ise pilte eriti ei tee.
Siis on veel tutikas pildiaparaat Illaril. Kahjuks puudub ka tal komme sellega eriti klõpsida.
Samas, kelle süü see on. Lihtsalt mina olen selline tüüp, et mulle meeldiks neid teha igal võimalikul ja võimatul juhul. Teistel taas aga mitte.
Mõnele meeldib näiteks hommikust õhtuni muusikat kuulata, kui taas teine eelistab oma aega vaikuses veeta.
Võiksin ju ise endale uue osta, aga tunnistan ausalt, et hetkel on ressursid suunatud teistele asjadele.
Kahju tegelikult.
Ju ma siis olen selline pildiajakirja tüüp :) Teised taas on aga pildita ajakirjade lugejad :)
Samas, saab ka ilma piltideta hakkama. Pole ehk nii visuaalne, aga ainult lugeda võib ju ka... :)
Masu aeg.

Kuum armastus kollase päikese vastu!

Kohe algatuseks siin pilt sellest armsast poisist, kes mulle Tais mu hotelli lobbybaaris igal hommikul kohvi tõi, ja samal ajal, kui ma seda nautisin, minu õlgu ja käsi masseeris :) Milline nauding!!!

Esmaspäev, ehk tänane hommik, algas rõõmsalt. Päike paistis taevas kogu oma hiilguses, nagu kunn, ja kõik oli värviline ja ilus. Ma tundsin hommikukohvi juues sellist äratundmisrõõmu, nagu oleksin ma Eesti asemel hoopis Tais, oma hotelli lobbys chillimas. Sellist mõnuvärinaid tekitavat kuumust oli kogu tuba ja õu täis. Üritasin kamandada Laurit, et ta tuleks mu õlgu masseerima, et nagu mu poisid seal Tai hotelli all asuvas lobbybaaris iga hommik mulle tegid. Samal ajal kui ma kohvi jõin :) Aga ta ei tulnud! Raisk :) No näed siis nüüd, veel üks põhjus Taisse reisimiseks juures. Seal saad hommikuse kohvi koos massashiga. Mõnna-mõnna-mõnna :)

Noh, aga ikkagi oli ilus hommik, ja veel ilusam päev praegust.

Reede oli meeleolukas, aga üllatusteta. Kui töölt minema sain, istusime tüdrukutega veel üleval terassil, võtsime paar kosutavat õllet, ja tundsime alanud suvest mõnu.

Lootsime poistega hiljem Sveni poole minna, sest härral oli ju sünnipäev, aga noh, läks kuidagi teisiti. Communication error. Istutasime endid siis hoopis Illari juurde, tegime napsid, ja siis teada tuntud trajektoori pidi linna peale. Ei midagi erilist. Mingite rotsadega sai nalja visatud X-baaris. Kutsusid meid Lauriga vastu hommikut Levist Välja baari edasi vaaruma, aga meil oli õnneks veel raas mõistust alles, nii et seda kutset me ei järginud.

Laupäeval aga saime lausa sellise asjaga hakkama, et suutsime end kenasti randa vedada, selle asemel et taas kogu päeva labaselt maha magada. Stromkale. Selline sigin-sagin oli seal, et silme eest hakkas virvendama. Igatahes oma esimese jume saime Lauriga sel aastal siis peale, ja lebotasime seal kokku lausa kolm tunnikest.

Peale seda otsustasime, et oleks äkki parem, kui pühapäev selline värske tuleks. Vahelduseks. Et ei läheks linna peale läbustama, vaid korraldaks hoopis koduse õhtu. Võtsimegi videolaenutusest paar filmi, tegime hunniku võikusid, ja rullisimegi teleka ääres. Väga mõnus oli.

Pühapäeval oligi oluliselt lahedam ärgata. Ei mingit tunnet, et vastik päkkapikk on sind nuiaga julmalt pähe tagunud, siis veel suhu sittunud, ja kõige tipuks rahakoti tühjaks varastanud.

Täna suvi jatkub. Rõõmsalt. Selle nädala teisel poolel pidi siiski jälle külmaks ja vihmaseks minema.... damn!

Täna tuli aga ka see jube uudis AirFrance´i Airbus A330-200 lennust AF447 marsruudil GIG-CDG2E..... ma ei taha uskuda hullemat, aga ma kardan, et nii see saab olema.... Ise lennunduses töödates.... ei ma parem ei kommenteeri. Jääb üle ainult oodata.