Weekend memories.

Nädalavahetusel oli mul küll hiigelsuur plaan, kuidas ma oma korterikese kenasti ära koristan, ja olen jube tubli! Aga asjad läksid teisiti, kui plaanitud. Nii kuis alati. Aga mitte halvemini siiski, peaks kohe vahele mainima :)
Reedel läksin hoopis Illari juurde. Olime mõlemad sellest töönädalast suht tömbid, nagu alati, ja chillisime lihtsalt niisama. Väljaminemine oli igatahes välistatud, sest mida ei suutnud, seda ei suutnud. Ja oligi hea. Kristel hüppas ka läbi, ja nii see läks. Laisklesime ja lösutasime diivanil nagu vaalad Austraalia rannikul. Tegime paar drinksukest ka, ja ajasime niisama mull-mull juttu :)Hiljem tundus parimatest parim idee olevat lihtsalt põhku pugeda, ja ennast korralikult välja magada. Kuigi Lauri helistas, ja lootis väga, et me tema ja mingi Austria inimesega ühineks. No ei huvitanud see Austria inimene meid, ega ka "moodsad" ööklubid sel õhtul.
See-eest oli laupäeval super hea olla, ja meri põlvini :) Kuigi pean tõele näkku vaatama, ja tunnistama, et mingi mõne tunni jagu laupäeva õhtul, oli mu tuju segastel asjaoludel suht põhjas. Ei suutnud isegi defineerida, miks nii. Aga hiljem olin jälle back in business :)
Illar korraldas wrap´i õhtu. Sõbrannad Anneli, Triinu ja Maret astusid ka läbi, söödi wrapi, joodi veini (mina õlut), pärast gin-tonic´ut ja oli väga-väga lõbus. Tüdrukud suundusid edasi "Hollywoodi", kus olid Tallinna Muusikapäevad vist, kui mitte just, ja meie X-i ja Angelisse, mis oli loomulikult tühi. Noh, kuna on kuu lõpp, on see ka arusaadav. Mingeid välismaa gatsroleerijaid seal muidugi leidus, aga kohalik pööbel oli uue aja trendi kohaselt kodudes, küte välja lülitatud, ja üksik küünal kõrval võbelemas, sest elektrit peab ju kokku hoidma :)
Ega seal väljas midagi erilist nagu ei juhtunudki, aga ikkagi suutsin ma suve aja järgi kella 8-ni hommikul ennast seal presenteerida :) Illar korraliku inimesena oli muidugi juba ammu kodus, ja "põhus" :)
Oli X-baari viimane päev, sest see koht pannakse nüüd pauguga kinni, ja avatakse uues kohas, nurga taga. Kas ka pauguga, saab näha.
Igatahes oli X-baar lesbidest pungil, ja see oli isegi natukene hirmutav....if You know, what I mean..... paljud neist on suht kapi välimusega, ja üsna kurja pilguga. Ja ma olen paar korda elus pidanud lesbide kaklust pealt nägema, mis ei ole eriti meeldivate killast. Ikka palju jõulisem, ja reegleid eiravam, kui meeste kätsh. Kuigi, ega selles meeste kätshsiski midagi meeldivat pole. Ma lihtsalt arvan, et inimesed peaks oma asjad ja erimeelsused sõnadega selgeks rääkima, mitte vägivalda appi võtma.
Noh, igatahes seekord lesbid kaklema ei läinud, ehk siis lõpp hea-kõik hea.
Ah jah, ühe grusiiniga, Georgi nimelisega, saime jutule. Täitsa ok kutt. Tudengina Tallinnas õppimas, nagu neid siin ikka leidub.
Ja hiljem oli mul väga lõbus Hispaania Kärbsega, ehk Grungega, kelle päris nime ma ei teagi. Igatahes on ta heas mõttes hull tüüp. Noh, hispaanlane ju :) Ajasime väga lolli juttu, ja oli hüsteeriliselt lõbus loomulikult.
Siis oli seal veel paar kohalikku soomlast. Hannuke muidugi, meie isiklik jõuluvana, ja üks teine tore soomlane veel.
Niisiis, sai suheldud, sai joodud, ja oli tore küll.
Pühapäev oli unine ja veelkord unine. Tikker tuli Hiiumaalt, ja oli selline ilopilleri :) Oma leegitseva pea, ja kuldsete saapataldadega. Läks Kivirähu esikale, ja tegi ennem seda aega parajaks. Noh, muidugi oli ta Hiiumaalt tulijana suht klatshijanuline ka :) Uuris ja puuris, aga kahjuks polnud midagi erilist juhtunud, mida talle edastada. Kahju muidugi, eks ole :)
Täna on juba esmaspäev, ja mina olen konkreetselt haigena tööl. Palavik 37,2 C, ja pea paks otsas. Noh, ma vaatan, kui kaua ma vastu pean. Kui ikka sitemaks peaks minema, siis lähen lihtsalt koju ära. Ei viitsi ennast piinata. Kust ma selle haigusevimma endale sain, ma ei tea. Aga noh, ega see ilm siin just suurepärane ka pole. Lausa vastik tegelikult, kui ennast tagasihoidlikult väljendada.
Aga´nagu öeldakse: I will survive!

Weekend here!!! TGIF!!!

Ma kuulutan nädalavahetuse ametlikult avatuks!
Selle üle on mul iga kord väga hea meel, kui reedel see hetk kukub. Mitte et mul tööl ei meeldiks käia, aga hommikuti magada meeldib mulle veel rohkem. Ja seda ma nädalalõppudel ka teen!
Mis siis teil sel nädalavahetusel plaanis on?
Mul pole plaane, sest plaanimine on vabaduse vangistamine!
Aga mõned asjad on siiski selged, mida ju võiks teha, kui viitsin... Võiks ühele sõbrale, kallile, külla minna. Võiks oma korteris natuke vahelduseks ka koristada..... kas leidub vabatahtlikke?
Muud nagu midagi. Paar filmi võiks ära vaadata. Raamatut lugeda. Mul on nimelt elulugude periood hetkel. Just lugesin läbi mitu raamatut sarjast "Minu ... " . Näiteks Minu Tai, Minu Hispaania, Minu Moldova. Siis Maire Aunaste pihtimused, ja Reet Linna omad ka.
Aga praegust on käsil Sophie Loren´i elulugu. Loodan, et on huvitav.
Ma teinekord siis peatun sellel, mis raamatuid ma lugenud olen, ja mis ma nendest arvan, eks.
Igatahes soovin ma teile ilusat nädalavahetust, ja hoidke iseennast ja teisi, sest ma armastan teid ka (jeejeeee, armastan ma jeeee)!!!
LOL IRW

Segi jutud, segi kõik. Partymix :)

Oh, teate, nii vähe kui teid ka on (viis maksimum), kes mu blogikest siin loevad. Neid mu andetuid ja rabedaid jutukesi :) Ma pean vabandust paluma teie ees, kui te minust valesti aru olete saanud. See ei ole päevakajaline blogi, kus kõik kronoloogiliselt kirjas on. A´la mis ma eile tegin, eile kirja pandud, ja järgmiseks, mis täna teen, et siis see kenasti täna kirja panna.
See ei ole selles mõttes mingi päevik. Ma võin siia küll kirjutada millestkist, mis just juhtunud on. Aga järgmiseks hoopis millestkist, mis toimus hoopis aasta tagasi.
See, millest ma mõtlen, või mis mulle tundub, et võiks nüüd kirja panna, see siia ka üles tuleb.
Sorry guys, aga nii see on, ja nii see ka jääb. Üritage sellega leppida. Noh, võibolla oletegi juba, aga ma igaks juhuks selgitasin selle asja siis ka ise lahti :)
Aga lugege ikka, ja vahest oleks tore, kui keegi kommenteeriks ka midagi. Tegelikult ka!
Seniks aga ilusat nädalavahetust, ja kizz-kizz-huggg-huggg :) Või joob-joob, nagu Chutima oma emailide lõppu alati paneb :)

Chutima, my new friend from Sweden!

Chutima on üks väga armastusväärne noor daam. Nagu ma juba ennem kirjutasin, oli ta sel Tai vastuvõtul ka õhtujuhi rollis. Argipäevadel aga on ta Tai saatkonna konsulaar-viisa osakonnas tegev.

Igatahes oleme me peale seda õhtut kenasti emaile vahetanud, ja oma tegemistest teada andnud.

Ta ema on hispaanlase-filipiinlase segu, isa aga tai ja hiinlase segu. Tais, eriti Bangkokis, elab muide väga palju hiinlasi, pluss veel rohkem tai-hiina segu inimesi. Kaunis kena kombinatsioon muideks, kui asjaga kursis olla. Niisiis igati rahvusvaheline segasummasuvila.

Ta on abielus Tai poisiga, kes kunagi adopteeriti Rootsi. Lugu nagu filmis. Poiss pandi beebina, paljana, korviga ühe Bangkokis asuva kiriku ukse taha, ja sealt ta leitigi. Viie kuuselt aga adopteeriti Rootsi. Ma mõtlen selle peale, et hea asi on see, et Bangkokis on kogu aeg soe, nii et õnneks ära ta seal korvis ei külmunud, kuhu ta porgandpaljana pandud oli. Ja ilmselt tahtsid ta vanemad, või vähemalt ema, talle siiski head, et nad ta sinna kiriku ukse taha panid, aga mitte kuhugile prügikasti, nagu meil siin Eestis vahel "juhtub". Kirikus ju ikka inimesi käib. Noh, igastahes lõpp hea, kõik hea.

Chutima ise valdab Tai keelt, aga ta mees mitte. Itsitab, et on hea oma Tai sõpradega suheldes seda nn. salakeelt omada, kui need tal kodus külas on :)

Lõpetas ülikooli Iirimaal, ja ka elas seal, ennem kui Rootsi kolis. Esimesed viis aastat aga elas vanematega Bangkokis. Huvitav elu igastahes.

Noh, mul on hea meel, et ma Chutimaga tuttavaks sain, ja et me ühel lainel oleme. Tore on ta emaile saada, ja temaga suhelda. Sõpru pole vist kunagi liiga palju.

Tai naeratas Eestile, ehk Tai päevad Eestis :)

Mingi kuu aega tagasi käisime Illari and co.-ga restoranis Bangkok söömas. Kristiina, restorani omanik, rääkis rõõmuga, kuidas nad olid võitnud konkursi Tai saadiku vastuvõtu toitlustamisele. Et muidu oleks see sisse toodud Rootsist. Mnjaaa, kõrvad läksid päris kikki, kui ta mainis veel lisaks, et see vastuvõtt on seoses Tallinnas toimuvate Tai päevadega. Sest meie teadmist mööda on see esimene kord, kui Tai turismimessi väliselt enda tutvustamiseks Eestis midagi korraldab. Äärmiselt meeldiv ju.

Tai päevad toimusidki. Viru keskuses. Täitsa tore oli. Kuigi mitte nii suurejooneline, kui oleks oodanud, aga tore siiski.

Tai tantsijad oma ilusates kostüümides keerutasid ennast laval Tai rahvamuusika saatel, ja poisid tegid muay thai (tai boks) näidisetteasteid. Vahepeal näidati reklaamvideot, kus kõik oligi nii, nagu Taimaal on. Nad ei pea just eriti vaeva nägema, et oma maad reklaamis kenasti esitleda, sest imeilusaid kohti on seal niivõrd palju, et saaks lausa ööpäevase klipi kokku monteerida, kui mitte veel pikema. Amazing Thailand on siis Tai hüüdlause välismaailmale ja tulevastele turistidele. Amazing ta ongi. Ei vaidle kohe üldse vastu. Seal oli kenasti üks massaashisalong oma leti avanud, kus sai õlamassaashi võtta, samuti oli kohal restoran Bangkok, kus pakuti salatisuutäisi. Need kes Tais on käinud, ja sealseid kulinaariaimesid nautinud, neile tõi see amps oma tuttava maitsega muidugi igatsuspisara silmanurka. Ka oli mingi meenetelett, kus üks naine puuviljadest kenasid lillekujusid ja muud taolist välja voolis. Ja muidugi infolett, kus täitsa kenasti infobuklette saadaval oli. Noh, selline mitte hiigelsuur, aga piisavalt infot andev üritus.

Illar haaras muidugi ohjad enda kätte, ja orgunnis Kristiina kaudu meile ka Tai saadiku vastuvõtu kutsed. No kes siis veel peaks selle au osaliseks saama, kui mitte meie, Tai suured ja tulihingelised fännid (IRW kui kinky on see sõna fän). Noh, ütleme nii, et me armastame Taid, ja oleme sellel maal nagu käinud ka, päris mitu korda. Tai on meile naeratanud :) Ja lõpuks ometi naeratas ta kenasti ka Eestile :)

Ja siis läks asi naljakaks. Ma nagu ei võtnud seda vastuvõttu üldsegi selles võtmes, nagu see oli. Arvasin, et viisakas teksapüks, triiksärk, tukk püsti, ja mjäu nägu ette on nagu piisavad. Et nagu mingi turismimessi sarnane väike drink ja naps event. Noh, ei olnud kohe mitte!

Sättisime Illari juures ennast valmis, Illar muidugi kenasti ülikonnas. Mina aga lillasse Gucci triiksärki ja teksastesse kängitsetud, nagu tsirkuseahvike.... täitsa konkreetne tsirkuseahvike. Mul hakkas pealael hoiatuslambike plinkima, plink-plink-plink. Oma õli valas tulle ka Illar, muigelsui minu poole vaadates, ja korrates, kusjuures mitte eriti veenvalt, et täitsa ok riietus. Kusjuures ma sain ise aru küll, et pole ikka küll ok see minu kängitsetud välimus. Mammmmaaaaa-miiiiiiaaaaaa, ma läksin täitsa endast välja, ja Illari muie muutus üha avalikumaks. Lausa kahjurõõmsaks irveks juba :)Igastahes ma teatasin lõpuks, et mina sinna ei lähe, sest naerualune ma vabatahtlikult olla küll ei taha. Lõpuks Illar halastas, ja koukis oma kapist mulle paari viigipükse välja. Ja neid tal tegelikult on, sest see on tema tööriietus, see ülikonna värk. Igastahes rahunesin ma maha, ja vastuvõtupeole ma lõpuks ka läksin.

Ja nagu oligi arvata, oli see igavesti peen üritus. Teksastes oli ainult üks kodanik, kes juhib Eesti rohelist parteid mingisugust. Noh, ma olen küll enda arust roheline, aga temaga samas paadis ma tänu nendele neetud teksapükstele ei oleks tahtnud olla. Vähemalt mitte sel õhtul.

Nii, saabusime sinna, ja marssisime otse saali. Ups, ja ma ehmatasin ennast krinksu! Sest mul polnud aimugi, et ees ootab peen kätlemistseremoonia. Nagu pressa ballil. Seisid seal reas need tähtsad inimesed. Kahest ma sain aru, kes need on- Tai saadik ja Thai Airwaysi Põhjamaade regiooni boss. Muide, vaadake seda teist pilti, ma tegin neil vist tuju heaks :)

Igatahes suutsin ma kokutades selle tseremoonia läbi teha, kusjuures Illar oli sellise näoga, nagu ta päevad pikad muuga ei tegelegi, kui et aina kätleb sarnastel tseremooniatel tähtsaid inimesi, ja on ise sama tähtis onkel :)

Aga tuju aina paranes, ja ehmatus ununes, sest jooginurgas oli ohtralt, ma kordan ohtralt, Singha õlut, mis on mu suur favoriit ja lemmik! Mu arm ja õnnistus! Mu mentor ja hea tuju tekitaja! Mu naerataja ja kullakallis armuke :) Mu truu armuke! Ja näha oli, et keegi seda ei tarbinud ka, eelistades veine. Sobis mulle.

Vaatasime uuesti neid tantse ja muay thai etteastet, pluss Thalia moedemonstratsiooni. See viimane on chic. Tegemist on Tai-Rootsi moefirmaga, kes teeb Tai siidist naistele pidulikke kleite, jakke, kostüüme ja muud sarnast. Väga kena oli. Sel hetkel oleks küll naine tahtnud olla (muidu mul selline unistus puudub), sest selliseid imeilusaid asju paneks ma isegi selga. Nad täidavad muide ka Tai kuningliku perekonna liikmetele tellimusi.

Igatahes oli väga lõbus, ja hilisem gatering oli lausa külluslik. Restoran Bangkok oli kõvasti vaeva näinud, ja toite oli reas ja lauad olid lookas. Äärmiselt maitsvad ja kenad vaadata.

Sättisime ennast Illariga mugavasse nurka, ja tundsime ennast hästi. Kõrval oli lauake, kuhu ka Tai Rootsi saatkonna inimesed ennast sättinud olid. Meie, sotsiaalsete inimestena hakkasime kohe chittima ja chattima. Ja seal oli üks veetlev naine, kes oli ka õhtujuhi rollis eelnevalt olnud, kellega me kohe ka jutu peale saime. Ta nimi oli Chutima, kes muidu tööl viisa- ja konsulaarosakonnas. Temaga me saimegi lõpuks jutu peale.

Igatahes läks asi lõpuks vägagi lõbusaks, sest seal kus oleme meie, seal on ka lõbus, on juba Eesti rahvatarkuski meie kohta olemas, kui sa seda veel ei teadnud. Nüüd tead!

Niisiis olime me väga rahul, et me sinna kohale viitsisime minna, sest see oli seda väärt!

Jätkub.

Veel kord linnast koju, trillallaa-trallallaa sõidust!

Kas pole mitte bosse pilt Illarist! No nii. Meil on Illariga selline traditsioon, et vähemalt ühe korra Bangkokis oldud aja jooksul, kui me piisavalt vipsis oleme, ja tuju laes on- et võiks lausa ühe lollusega hakkama saada, võtame me tuk-tuk´i sõidu ette. Ööklubist hotelli. Lollus on see selles mõttes, et see on natuke ohtlikuvõitu ettevõtmine. Sest igasugune turva seal sees istudes puudub. Juht kihutab nii kiiresti ja suvaliselt edasi, kuidas Jumal aga juhatab. Ja kogu see kupatus võib iga hetk, mingi suvalise kurvivõtmisega mataki lihtsalt ümber paiskuda. Unustamata seda, et Bangkoki liiklus on isegi öösiti nagu hullumeelse rullnoka märg unenägu.


Aga see ei sega meid üldse seda üritust ette võtmast. Sest vaatamata sellele, et see asjandus kihutades ühelt küljelt teisele vaagub, ja teistest autodest igasugu reegleid eirates mööda laveerib, ongi see naljakas. Tavaliselt ajab see hüsteeriliselt naerma, ja üksteisele otsa vaadates, muutub see naer meil üha homeerilisemaks, mida hullemalt ja kiiremini see kräula sõidab ja edasi-tagasi viskleb. Tegelikult on see nagu ameerika mäed. Ja kes armastab ameerika mägesid, peaks kindlasti ka tuk-tukiga kihutama.
Muidu ma tuk-tuki sõitu ei harrasta. Esiteks tahavad nad sind salakavalalt igale poole nurgatagustesse poodidesse tarida, ja selleks mul aega ja viitsimust nagu pole, teiseks on see siiski üsnagi ohtlik. Öösel on muidugi hea asi see, et poed, kuhu nad sind sisse surada tahaks, on lihtsalt kinni. Samuti on päevasel ajal kinnises taksos juba puht füüsiliselt mugavam, sest muidu keset teed, kuskil lahtises asjanduses istudes, on su nina ja suu paksult seda tossu ja vingu täis, mida need ülejäänud miljon autot sealsamas tänaval toodavad.
Aga igatahes on see tuk-tuki sõit meile lausa igakordne, ja kohustuslik atraktsioon :)
Kui aus olla, siis ma igatsen seda..... päriset ka! Ma olen ju ikka veel oma hinges üks väike poiss, kes endiselt ja hullumeelselt armastab ameerika mägesid :)

Here we go again!!! GO-GO-GO!!!

Ma pole siia ammu enam midagi kirjutanud. Ehk siis jäid mu jutud lihtsalt pooleli. Noh, mingit erilist põhjust pole nagu olnudki, kui mitte see, et võibolla olen lihtsalt stressi all kannatanud. Kogu see situatsioon mingisuguse majanduslanguse ja muu sellisega. Lisaks vastik talv, mis algas sajandeis tagasi, ja näikse lõppevat alles sajandite pärast.... Kas ma olen juba rääkinud sellest, et ma ei salli talve. Ja ma ei armasta ka sügist. On inimesi, kes räägivad, kui ilus on sügis, ja kui ilus on, et meil on aastaajad.... ma vabandan, aga mulle ei jõua see mitte mingi nurga alt kohale, see nende kummaliste inimeste vaimustus. Sügis tuletab mulle meelde kaduvust, kui mitte lausa surma. Räägitakse mingist värvikirevusest looduses, aga vabandage, minu arust on surevad ja pruuniks muunduvad lehed kõike muud kui kaunid. Kõdu ja mäda hais, mida maa liisudes levitab on aga suisa jälk. Kas teile ei tundu, et õitsev, lopsakas ja eri toonides roheline suvi oma värviliste viljade ja õitega on hoopis vägevam ja ilusam. Rammus elujõud ja muretu linnulaul on see, mis on minu jaoks. Mind ei huvita ka talv. Ei lumi, ega see läbilõikav külm. Sorry guys, aga jätke see endale. Kogu kupatusega. Suvel on isegi õhk tiine! Riideid ei pea kandma palju, ja minu kontakt looduse ja ümbritsevaga on selle tõttu palju ehedam! Elagu igavene suvi!!!!!!!! Jeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!

Igatahes lähen ma nüüd oma mõtetes Taisse tagasi.

Peale klubitamist on aeg minna magama....noh, peaaegu magama :) Kuidas kunagi, sest isegi öös juhtub asju. Eriti Bangkokis! Ja öös liigub tegelasi!

Meie armsas Hotel Malaysias on kahjuks suitsetamine lobbybaaris tänaseks ära keelatud, aga samas õue peale on ehitatud kena katusealune, kuhu oma öömüssüga (viimane(sed) õlu(d)) saab siis jalutada, ja see imetabane suitsuke ka kenasti ära teha. Sinna koguneb tavaliselt karvaste ja suleliste seltskond. Lõbusad kõik. Vanad-noored-gayd-sirged-kõverad-punnsilmad-valged-taid-defineerimatud olendid-kassid...... Ja kasse on seal palju. Öösel neil elu keeb (nagu ka meil, eks ole). Ilmselt on päev neile lihtsalt liiga kuum. Mul on teooria: need on kõik need gayd, kes kunagi seal Malaysia Hotellis on ööbinud, ja kes tänu sellele on oma järgmiseks eluks valinud kassi keha, et siia tagasi saada. Need kassid ei tee inimestest eriti välja. Muidugi välja arvatud siis, kui neil midagi vaja on, näiteks väikest söögipala sinu taldrikult. Siis volksab ta su kõrvalpingile, ja vaatab sind täpselt sellise näoga, et noh, anna see minu osa nüüd siia. Ei mingit "palu-palun" pilku, ainult nõudlik, ja tülpinult üleolev- oled sa juhm, et veel aru ei saa :) Noh, tegelikult ju armas, sest kassid ongi ülbikud.

Tavaliselt lesivad nad ka suitsunurgakeses, ja semutsevad sinuga nagu täieõiguslikud nikotiinikud. Ma olen täiesti kindel, et järgmine kord, kui ma taas oma armsas Malaysia Hotellis ööbin, oskavad nad juba sult ka suitsu pommida, ja seda chit-chatti ajades sinu kõrval kimuda.

Kahju, et ma neist seal rohkem pilte ei teinud, aga neid on seal tõesti igat masti. Noh, täpselt samamoodi, nagu on Bangkoki öös igasugu masti muidki tegelasi ringi liikumas. See kord juba on Bangkoki öö.

Kas pole armas, naljakas ja lahe :) On-on!