Doublebeat: mai 2007

reede, mai 25, 2007

2 päev Tais. Suur kala, mu sõber.

Viimaks olin valmis hommikukohvi jooma, kuigi kell oli juba tugevalt pealelõunane. Aga mul on puhkus. Tahan, ärkan millal tahan, tahan, joon hommikukohvi ka millal tahan. Mul oli suur uudishimu, et kas mu kalake, suur sõber, on ikka elus ja terve. Sättisin ennast hotelli ees olevasse terassikohvikusse, otse basseini, või akvaariumi äärde. Laksaki käis sabaga antud plaks vee pinnal, ja mu kuldkalake andis endast ennemgi märku, kui mu silmad tumeda veega harjusid, et teda näha. No tere Kala :) Ta oli seal, elus ja terve. Puhises nats aega vee pinnal, vahtis mind oma pahurate silmadega, ja loivas vee alla tagasi. Ka tema naine ja laps olid terved kui ponksud. Vähemalt ma arvan, et need on tema naine ja laps. Aga võibolla ka boyfriend ja siis kasulaps. Kõik on võimalik Tais. Süda rahul, et mu sõber seal vee all on ok, tellisin ma kannu kohvi ja ananassimahla. Ma ei suuda kunagi kohe peale ärkamist paar-kolm tundi midagi süüa. Kui hea oli värskes, troopilises õhus, mõnusas kohas, laisalt kohvi juua, suitsetada, ja tunda, et aega on, ja tuleb aina juurde. Ja kui on supermõnus, siis ongi hea, et aega laialt käes on. Mingi aeg sain kohvi joodud, maksin 105 THB-se arve, ja suundusin kaubanduskeskuste suunas.
Muide, teadmiseks, see sõber seal vee all on oma 2,5 meetrit pikk, tema girl- või boyfriend 2 meetrine, ja laps 1 meetrime. On mida vaadata. Ja uskuge mind, see sabaga antud laks seal vee peal oli suht võimas :)
Vahest need suuremad miilustavad omavahel. Ujuvad koos ja hõõruvad ennast üksteise vastu. Siis tunnen ma ennast, nagu vaataksin ma võõraste inimeste magamistuppa :) Aga miks ka mitte. Kah huvitav tegevus.

2 päeva hommik Tais.


Minu esimene hommik Bangkokis. Milline mõnu on ärgata täpselt siis kui tahad. Magasin kella 13.00-ni. Vabalt, ja ilma igasuguste süümepiinadeta. Lesisin voodis, vaatasin aknast paistvaid kõrghooneid, ja suitsetasin oma esimest suitsu. Kõrvale jõin oma uut hommiku-lemmikjooki, väherasvast kohvimaitselist piima, mille ma eelmine õhtu 7Elevenis avastasin. Teel koju olin ka sealt läbi põiganud. Mulle meeldivad suurlinnad. Seal tunnen ma ennast nagu kala vees. Seal on alati nii palju teha, ja seal tunnen ma ennast alati mõnusalt anonüümsena. Lisaks on alati võimalus kedagi või midagi huvitavat kohata. Ma pole kunagi maal elada armastanud ja arvan, et ei hakka armastama ka. Peale pikka ärkamist läksin vanni. Jah, minu 700 THB-ses toas oli ka vann. Kui mõnus. Lesisin seal, ja pidasin plaane. Ainukene asi, milles ma kindel olin, oli see, et ma lähen täna shoppama. Sest siis ma saan edaspidiselt arvestada oma rahaga, kui peorahaga. Ja shoppamine Tais on üks suur nauding. Hea kauplemise ja otsimise peale saan ma siin endale terve suvegarderoobi sellise hinnaga, mis ka kõige leidlikumad shoppajad Euroopas kahvatama paneb. Nii odavalt on siit võimalik häid asju saada. Trendy and cheap, sounds like heaven :)
Mingi aeg ronisin vannist välja, sättisin end valmis ja läksin alla terassile kohvi jooma. Kell oli pea 15.00. Koristaja oli koridoris ja uuris, kas ta äkki koristab mu toa ära, kuigi ta ei peaks seda ju enam tegema. Mul oli selle üle hea meel, sest kuigi seal just palju koristada polnud, on alati hea tulla tagasi värskelt sätitud, koristatud tuppa. Voodi ka uuesti silitatud-sätitud :)

neljapäev, mai 24, 2007

Õppetund

Igatahes oli mul Artiga huvitav. Mulle meeldis see, et meil oli naljakas ja huvitav omavahel suhelda. Ehk siis, ideaalne omavaheline klapp. Taide "probleem" on vahest see, et nad ei saa meie naljadest õieti aru, või siis pigem oleks ausam õelda, meie ei saa pigem nende najasoonele pihta. Tavaliselt käib see nende poiste kohta, kelle inglise keel ei ole just kiita, ja kes alles äsja on maalt linna elama asunud. Aga see selleks. Kultuurid ju erinevad. Aga ta oli suhteliselt palju reisinud, ja tänu sellele ilmselt ka väga teadlik meie Euroopa kultuuriruumist ja käitumistavadest. Niisiis sai minu naljadele pihta. Milline refresment :)
Kuna ma olin väsimuse kätte suremas, siis saatis ta mind hotelli ära. Tee peal hoidis ta mul käest kinni, mis on ju iseenesest väga meeldiv...aga kuna ma olin eelnevalt agaralt, ja pikaaegselt, väga erinevaid, tõsimeelseid farangide foorumeid lugenud, siis seal oli alati rasvaselt ja punasega kirjas, et Tais on see halva maitse näitamine ja kohalikku kultuuri solvav akt, kui käest kinni jalutada...... Noh, ma siis libistasin oma käe paar korda ära, virilalt naeratades, ja tema vastu naeratades võttis selle taas enda pihku. Lõpuks ta lihtsalt arusaamutuses küsis, et milles asi. Ma muidugi kuulekalt seletasin oma "suuri" teadmisi Tai kultuurist, mille peale tundus, et pean vist kiirabi kutsuma, sest ta pidi ennast sõna otseses mõttes oimetuks naerma. Lõpuks suutis ta küsida, et kust ma nii totakat asja olen kuulnud. Et ta polevat midagi nii naljakat juba tükk aega kuulnud. Et jah, ehk on see selline iidvanade meeste-imenoorte poiste vaheline asi, et kui ikka vanusevahe on pea 60 aastat, siis on lihtsalt kole seda miilustamist vaadata, aga muidu miks peaks käest kinni hoidmine Tais olema vale, kui see on normaalne Euroopas. Ja lisaks on Tai nii tolerantne maa, et just nimelt siin on see mees-mehega käest kinni hoidmine normaalne, mida ta ehk tihti pole just nimelt Euroopas. Noh, ma olen tegelikult juba ammu kahelnud ja imestanud, kui ma neid farangide foorumeid ja artikleid lugenud olen, et mmm, nagu oleks kah Tais käinud, ja ühteist näinud, aga kuidagi teistmoodi olen ma nendest asjadest aru saanud. Et ehk olen mina see loll, kes asjadele pihta ei saa. Et muidu nagu ok, aga ma ju enamuses suhtlen kohalike, mitte teiste farangidega. Ja nagu ei pea paika need farangide lood ja käitumisjuhised. Muidugi on Tais selgelt olemas teatud asju, mis on ja jääb olema nii. Natuke erinevad, aga mitte eriti, meie käitumistavadest. Lihtsalt, kui sa oled normaalselt mõtlev inimene, siis on need asjad suhteliselt loogilised ja arusaadavad. Farangide jutust loed välja, et sa pead unustama, kes sa oled, et sa pead suisa lömitama taide ees, või veel midagi jaburat sellist. Aga ei pea ju. Taid ju ka ei lömita kellegi ees, miks peaks siis meie. Või ainult triiksärgis ja viigipükstes, peokingad jalas, ringi käima, sest muidu solvad sa kohalikke....Noh, minu arusaam on, et see on 80 aastaste farangide jutt, sest noored "armukesed" on nende kulul nalja teinud, või on nad ise nii lolliks läinud oma Tai "armastusega". Aga kui nad nii tahavad olla, siis las ta nii olla. Neile. Lihtsalt selline tunne on, et peaks oma foorumi avama, ja oma jutte ja ülestähendusi sinna kirja panema, vastukaaluks, kui ainult aega ja viitsimist oleks.
No nii, jõudsime siis hotellini, ja ma tahtsin Artile kena hüvastijätu musi anda, aga ta surmtõsise näoga põikles eest ära ja teatas, et see pole Tais tänaval lubatud. Noh, arvasin ma, ju siis on nii. Mille peale ta naerma pahvatas, mulle ilusti musi andis, ja selgeks tegi, et minu varasem jutt oli lihtsalt nii naljakas, et ta lausa pidi selle mulle tagasi tegema. Niisiis tehti mu kulul nalja :) Aga miks ka mitte.
Mulle tohutult meeldis, kui ta naeris. Selline poisikese nakkav naer. Hiljem, temaga kokku saades, otsisin ma kogu aeg võimalusi, et teda naerma ajada, sest see oli maailma kõige lahedam ja nakkavam naer, mida ma tükk aega kuulnud olen.
Ma pole enam ammu nii hästi maganud, kui sel ööl.

teisipäev, mai 22, 2007

Babylon ja....Art...

Nagu ma juba varem vabisevate kätega kirjutasin, olin ma Bangkokis hotelli jõudes täiesti siniseks külmunud. Ma olin juba ennem sinist ja halli värvi, nagu kummitus. Ärge unustage, et mul oli seljataga tige ja külm Eesti talv. Ilma päikese, soojuse ja armastuseta :)
Niisiis tegin ma kiirdushi, vahetasin riided, ja kibinal-kabinal, kapjade kapjade plaginal, ma lausa jooksin Babyloni nimelisse sauna, mis on 10 minutilise jalutusteekonna kaugusel.
Uuuu, jeeeee, juba ette olin ma mõnust nõrkemas.
See on ainult meestele mõeldud saun-spa-restoran-baarid-bassein jne. Ühesõnaga väga luksuslik kompleks, kus sa võid vaevata ja igavust tundmata veeta terve päeva.

Panin rätiku ümber, ja suundusin sauna. Aurukasse. Ja siis mullibasseini. Kiunusin mõnust. Milline nirvaana! Ja siis olin ma valmis. "Nüüd olen ma valmis, mu kallis Bangkok", ütlesin ma kõva häälega. Niikuinii keegi aru ei saanud :)
Kobisin välja, siseõue baari, mis on mu lemmik. Mõnus on seal. See on kogu kompleksi keskpunkt, kust kõik läbi jalutavad. Niisiis tõeline vaateplatvorm. Ja seal tõesti ka on, mida vaadata. Võtsin Sinksi, ja mõnust nohisedes sättisin end strateegiliselt kõige parema laua taha istuma, mis just oli vabanenud. Silme eest virvendas, sest see koht, see Babylon, on tõeline kullaauk. Koht, kuhu kõik tulevad, kes on keegi. Natukese aja pärast, kui ma juba harjusin, nägin ma kedagi. Väga huvitav, mõtlesin ma. On nagu Tai, ja pole ka. Tõesti huvitav. Kuna ta naeratas mesimagusalt, olin ma kindel, et see on üks kena moneyboy. Noh, las ta siis olla. Ma naeratasin vastu, sest ma olin ju Tais! Natukese aja pärast oli ta juba kips-kõps mu kõrval. Istus nagu pühademuna, säras ja plinkis :) Tais on nii hea, et kui huvi kellegi vastu on, pikka pidu ei peeta. Või õigem oleks öelda, et pidu algab kohe :)
See oli Art. Huvitav, kes sa küll oled, Art-poiss :) Hea inglise keel, ja arukas jutt.....mmmm, ma olin üllatunud! Jah, kes sa oled Art-Art-Art :) Igatahes tegemist paistis olevat väga huvitava tüübiga....vägagi.....

Hotel Malaysia, mu BKK-i kodu

Siin on mõned pildid mu igakordsest hotellist Bangkokis. Hotel Malaysia. Vägagi kesklinnas. Suurepärase 700 THB hinnaga. Puhas, suured toad, suurte vooditega. Lausa vanniga vannitoad, ja 24/7 avatud restorani-baariga. Olen proovinud ka muid hotelle, aga iga kord olen pidanud pettuma. Samas hinnaklassis vaatavad mulle vastu koledad ja liigkulunud toad. Natuke kallimates on kõik küll sama, aga teenindus on ALATI alla igasugust arvestust. Pean silmas seda, et kui sa juba kord oled olnud Malaysia hotellis, ja seda sõbralikku, ladnat teenindust kogenud, siis sa mujale enam ei taha. Seal oled sa personalile sõber. Mujal kohati lihtsalt tülikas külaline, kes maksab.
Hotell Malaysia toad pole küll priiskavalt dekoreeritud, vaid pigem sellised lakoonilised, aga kõik mis vaja, on olemas. Toad on puhtad ja mõnusad. Mulle seal meeldib, ja mulle meeldib ka see rahvas, kes seal elab. Tavaliselt samasugused vanad kalad, kes kah alati ainult seal elavad.




































Reis bussiga, mis osutus külmutuskapiks...ja reis lõputuks õudusunenäoks...




Kenad väiksed bussikesed suunduvad Bangkoki lennujaamast kesklinna. Mul on nendega ainult meeldivad mälestused. Sama kiire kui takso, ja kolm korda odavam. Pluss väga mugavad.


Laaditi siis ka see buss ootusärevaid falange täis, ja sõit võis alata. Siuh-säuh, ja juba jõudsimegi linna. Me kõik seal bussis arvasime, et nii, kõige rohkem paarkümmend minutit veel, ja me oleme õiges punktis kohal. Nii see aga ei läinud. Millegipärast hakkas see bussijuht valima kõige suuremate liiklusummikutega teid. Konkreetselt, ja kõigest 100 meetrit läbis see neetud buss poole tunni jooksul. Ja ma ei valeta. Pool tundi, ja 100 meetrit! Näis, et me ei jõua kunagi kohale. Ja see polnud veel kõik. Konditsioneer bussis oli lükatud kõige suurema võimsuse peale, nii et tasapisi hakkas meil seal jahe, siis juba päris jahe, ja siis lausa külm. Ma lõdisesin alguses uhkelt, sellest välja tegamata, sest arvasin, et ehk on viga minus. Tasapisi sai mulle selgeks, et ma pole ainus kannataja. Lõpuks lõdises terve see kamp, ja anus bussijuhti nii hea kui halvaga, et see kuradi külmutuskapp välja lülitataks. Sest uskuge mind, see oli lõpuks nii külm, seal bussis, et lausa valus hakkas. Bussijuht eiras meid täie rauaga, sest tema arust me helesinised, surnud kana värvi nahaga falangid, ju armastamegi seda. Ma olin peaaegu nutma puhkemas, sest see oli nagu piinakamber. Mul polnud kohvrist ühtegi talveriiet ka võtta. Mõnel, nende õnneks oli, ja see võis ikka koomiline vaatepilt olla küll nendele inimestele sealt tänavalt tänavalt. Keset tänavat, troopilises Bangkokis, seisab buss, täis falange, kes on näost sinised, ja lõdisevad, talveriided seljas. See tegigi kõige rohkem haiget, et sa näed aknast, et seal väljas on hea soe, kui mitte lausa kuum, inimesed chillivad, t-särgid seljas, ja sina oled suletud klaasakendega külmutuskappi, sest sinust on otsustatud sügavkülmutatud kana teaha, kellest varsti head Tai suppi saab. Milline õud! Ja see kõik kestik lausa igaviku! Pool tundi ja 100 meetrit, mäletate! Igatahes niipea kui see buss lõpuks esmakordselt peatus, jooksis kogu see kamp ummisjalu sealt maha, mis sest, et me keegi ei teadnud, kus me konkreetselt oleme. Takso viis mind peale ülessoojenemist kümne minutiga õigesse punkti, ja uskuge mind, ma läksin peale lahtipakkimist otsejoones sauna, et kuumal saunalaval end lõplikult üles soojendada. Te ise ju teate, kui kaua sügavkülmast võetud kana ülessoendamine aega võtab. Ja kuigi Bangkok peaks ise üks suur saunalava olema, ütlete teie, pidage ikkagi meeles, seal on ohtlikud külmkapp-bussid!

1 Mai, Bangkok




Bangkoki lennujaamas läks mul tänu sellele, et mul oli viisa juba passis olemas, nigu niuhti. Järgmine hetk olin ma juba õues maja ees, Sinks käes ja totter-õnnelik naeratus näol. Kuumus tundus õnnistusena, ja troopiline vibra puges põue. Siin ma nüüd olen, ja kuumad lõunamaa ööd veel näevad, et falang Eestist on võimeline sama kuumavereliseks actioniks, kui kohalikud :) No more gorjacije estonskije parnii!
Seal ma siis ootasin kesklinna siirduvat bussi, ja vaatasin kohalikke iludusi. Nagu f***ng gaypride. Sest teada tuntud tõde on, et lennujaamades ja lennunduses on ületamatu protsent vikerkaarepoisse tööl....ja nad on ilusad... :P Milline ilus puhkuse algus! Ja miks peakski lennufirma palkama nässe, keda kole vaadata on. Srry straight guys, no hard feelings, but You know, what I mean :)

Lend


Tee lennujaama oli tühi. Tallinnas ja kogu Eestis elati mingis "surnud kuju" põhjustatud segaduses. Mingi võõrriigi võõras sõdur paneb ühe osa minu enda riigi võõrelanikkonnast arvama, et see polegi nagu minu maa, vaid nende võimupiirkond NSVL...no nii naljakat asja, ja harimatust pole enam ammu kohanud. Noh, kui aus olla, on see kurb, sest see võõrelanikond peaks ju juba ammu kohalik elanikkond olema...aga ju nad siis pole tahtnud ja viitsinud ennast siinseteks tunnistada.Ehk oleme ka meie, eestlased, siin süüdi. Aeg annab aru.
Keegi naljalt kodust välja ei läinud, ja Volbriöö oli vist tänu sellele ka sajandi koduseim öö kõigile tallinlastele. Aga mind see ei huvitanud. Mina olin teel ära. Paremasse ja soojemasse paikka. Milline kergendus!
Kuna lennuseisud Finnairi peale olid rohkem kui head, olin ma enam kui kindel, et järgmise päeva võtan ma kindlalt juba vastu Bangkokis. Tallinna lennujaam haigutas tühjusest. Kõpskingade klõbinal suundusin ma Finnairi check in´ni, mille töötajad olid ilmselgelt õnnelikud, et ma nende igavust peletan, ja tegid mulle check-in´i lõpuni välja. Thnx girls! Milline õnnistus! Ei mingit edaspidist muretsemist, kas saab Helsingist peale, või ei.
Peale turvat tegin soojendusõlu, ja mõtlesin, et elu on tõesti lill. Suur päevalill. Lennujaama transiit oli nagu kummitusmaja. Mitte ühtegi hingelist, peale minu, puhvetiproua, ja aegajalt hääletult, eemalt mööda libisevad, üksikud lennujaama töötajad. Minu mõnu oli piiritu, kui ma seal valju häälega luristades, nii et kogu tühi saal kajas, oma õlut nautisin. Ikka nii valjult, et kõik olematud reisijad seda kuuleks, ja aru saaks, kui õnnelik ma olen. Noh umbes nii, et teie siin pole, ja teie reisile ei lähe. Aga mina lähen, nii et kadestage. Jeeejeee.
Minu kahtlus, et olen oma lennu ainuke reisija, ei olnud siiski õige. Kaks tükki lisandus veel. Kuna stjuardess oli mu vana sõbranna, siis oli see lend, vaatamata oma lühidusele, väga meeldiv ja naljakas. Hiljem chillisime selle stjuardessiga Vantaa suitsetajatele mõeldud kohvikus, sest ka temal oli paus.
Noh, Helsingist Bangkoki sain oma neljase rea, kus kohe peale õhtusööki laiama hakkasin. Ehk siis viskusin pikali, võtsin mugava asendi, kuulasin raadiost Tai muusikat ja mõnulesin teadmises, et kui ma hästi magama jään, siis olen ma juba väga-väga varsti seal, kus ma olema pean.
Ja magama ma jäingi. Norr-norr-norr......

Away from home to home...


Ühel hetkel meil kõigil saab siiber. Töö tapab, rutiin poob, ja tavakeskond mürgitab. Nii juhtus ka minuga.
Igastahes keeldusin ma minemast veel masendavamasse Helsingisse, kus see aasta teatavasti toimub Eurovisioon. Ma olen selles ebahuvitavas, liiga turvalises provintsilinnas oma elust niigi 5,5 + 2 aastat veetnud, nii et mitte mingit huvi sinna uuesti minna, ja kaks nädalat veeta... ei. Kauem kui paar tundi lennujaamas, uut lendu oodates, on kõik, mida ma seal taluda suudan. Pealegi olen ma ka Eurovisiooni külastamisest tüdinud. Vahelduseks on hea lihtsalt aasta vahele jätta. Kuigi, olgem ausad, Helsingiga on mul ka väga palju häid ja toredaid mälestusi. Minu elus muide vägagi olulisi ja tähtsaid. Võibolla selleks ma seda linna nüüd natuke väldingi...
Kuna mul oli 2 nädalat puhkust niigi soolas, siis otsustasin ma teha ühe Tai reisi. Loomulikult Tai! Sest ma armastan Tai Kuningriiki!
Ja 31-l aprillil olin ma Tallinna lennujaamas, nagu 5 kopikat, dokumendid-piletid taskus, ja minimaalselt pagasit kaasas. And oh boy, here we go :)