Reis bussiga, mis osutus külmutuskapiks...ja reis lõputuks õudusunenäoks...

Kenad väiksed bussikesed suunduvad Bangkoki lennujaamast kesklinna. Mul on nendega ainult meeldivad mälestused. Sama kiire kui takso, ja kolm korda odavam. Pluss väga mugavad.

Laaditi siis ka see buss ootusärevaid falange täis, ja sõit võis alata. Siuh-säuh, ja juba jõudsimegi linna. Me kõik seal bussis arvasime, et nii, kõige rohkem paarkümmend minutit veel, ja me oleme õiges punktis kohal. Nii see aga ei läinud. Millegipärast hakkas see bussijuht valima kõige suuremate liiklusummikutega teid. Konkreetselt, ja kõigest 100 meetrit läbis see neetud buss poole tunni jooksul. Ja ma ei valeta. Pool tundi, ja 100 meetrit! Näis, et me ei jõua kunagi kohale. Ja see polnud veel kõik. Konditsioneer bussis oli lükatud kõige suurema võimsuse peale, nii et tasapisi hakkas meil seal jahe, siis juba päris jahe, ja siis lausa külm. Ma lõdisesin alguses uhkelt, sellest välja tegamata, sest arvasin, et ehk on viga minus. Tasapisi sai mulle selgeks, et ma pole ainus kannataja. Lõpuks lõdises terve see kamp, ja anus bussijuhti nii hea kui halvaga, et see kuradi külmutuskapp välja lülitataks. Sest uskuge mind, see oli lõpuks nii külm, seal bussis, et lausa valus hakkas. Bussijuht eiras meid täie rauaga, sest tema arust me helesinised, surnud kana värvi nahaga falangid, ju armastamegi seda. Ma olin peaaegu nutma puhkemas, sest see oli nagu piinakamber. Mul polnud kohvrist ühtegi talveriiet ka võtta. Mõnel, nende õnneks oli, ja see võis ikka koomiline vaatepilt olla küll nendele inimestele sealt tänavalt tänavalt. Keset tänavat, troopilises Bangkokis, seisab buss, täis falange, kes on näost sinised, ja lõdisevad, talveriided seljas. See tegigi kõige rohkem haiget, et sa näed aknast, et seal väljas on hea soe, kui mitte lausa kuum, inimesed chillivad, t-särgid seljas, ja sina oled suletud klaasakendega külmutuskappi, sest sinust on otsustatud sügavkülmutatud kana teaha, kellest varsti head Tai suppi saab. Milline õud! Ja see kõik kestik lausa igaviku! Pool tundi ja 100 meetrit, mäletate! Igatahes niipea kui see buss lõpuks esmakordselt peatus, jooksis kogu see kamp ummisjalu sealt maha, mis sest, et me keegi ei teadnud, kus me konkreetselt oleme. Takso viis mind peale ülessoojenemist kümne minutiga õigesse punkti, ja uskuge mind, ma läksin peale lahtipakkimist otsejoones sauna, et kuumal saunalaval end lõplikult üles soojendada. Te ise ju teate, kui kaua sügavkülmast võetud kana ülessoendamine aega võtab. Ja kuigi Bangkok peaks ise üks suur saunalava olema, ütlete teie, pidage ikkagi meeles, seal on ohtlikud külmkapp-bussid!