Pühad

Mu pühad olid täitsa toredad. Ülestõusmispüha on ju Euroopas ikka üks suurimaid pühasid. Sain kohe kolm päeva puhata, ja neljas päev, esmaspäev, lausa kella 12-ks alles tööle loivata, et siis siin ainult 5 tundi logeleda.

Ma olin jube korralik. Pühade alguses vähemalt. Reedel käisin linnas jalutamas, ja tegin Angelis üleval ka kerge õllestarteri. Siis läksin sõbranna juurde, kes, selgus, oli päris napsine. Ja kui sina oled kainemast kainem, ainult üks mini-õlleke hinge all, ja teine inimene pole enam mitte sugugi adekvaatne, siis...läheb isu ära. Siis ma hoopis suundusin koju, ja heitsin magama. Väga hea otsus oli.

Oeh, aga ennem seda siiski see lugu, et vihastasin oma sõbra peale, kes mulle oma korterit näitas. Ta on mingi isehakanud kinnisvarahai. Noh, kui raha on, siis miks ka mitte. Ja hästi teeb, et investeerib. Me tema ja ta endise boyfriendiga sõitsime seda korterit vaatama, ja ta endine on nagu sisearhitekt, või midagi taolist. Vist päris hea. Igatahes ma selle sisearhitektiga rääkisin tühjast tähjast, ja siis ta hakkas mulle, kuna ta teab, kus ma töötan, lennundusest pajatama asju. Et mina saan odavalt lennata, aga tema saab tänu töösuhetele, odavaid diivaneid näiteks. Ma siis naljaga, et oh, paluks üks kena odav diivan. Mille peale see mu sõber mainis irooniliselt, et sulle ja odavat. Sinu jaoks on ju "odav" 40,000 eegune diivan kättesaamatu. Ma olin nagu pahviks löödud. Et ok, on jah nagu liiga kättesaamatu. Minu jaoks on see liiga palju ühe diivani eest. Ma tõesti ei teeni suuri rahasid ehk. Tema on jah minust palju paremal järjel. Aga me pole kunagi oma sõprust lasknud sellel morjendada, et meie sissetulekud nii erinevad on. Sest ma teenin ka üsna normaalselt, et normaalselt ära elada. Ma lihtsalt ei saa kinnisvaratehinguid sooritada. Ega ka huipukallist designemööblit osta. Igatahes ma siis moka otsast teatasin, et noh, enamus inimesi ei saagi endale 40,000 maksvat diivanit muretseda. Aga on ka odavamaid, ja kah täitsa normaalseid. Mille peale iroonitsedes ja konkreetselt vastati, et alla 40,000 pole normaalseid diivaneid olemaski. Et see on ju pööbel, kes elab peost-suhu, ja kes ostavad odavaid JYSKi tooteid. (Et nagu konkreetselt need polegi siis nagu inimesed või....ohhoh) Et me siin räägime inimestest, kes teenivad oma tööga raha, ja elavad normaalselt, designertoodeid tarbides, mitte seda ainult imetledes. Et jah, mõni saabki endale ainult koopiaid lubada Taist. Ma tundsin ennast ikka totaalselt peksasaanuna....väga sitt oli olla. Aga see selleks. Ma arvan, et mu sõbral on viimased paar aastat mingi sisemine kriis, sest ta on selliseid rahasse puutuvaid steitmente ka varem teinud. Oli piinlik ja vastik. Hiljem korteri juurde jõudes teatas ta, et nii ilusat korterit saan ma vaadata ainult siis, kui sissepääsuks 100 eeku maksan...ma olin sõnatu....

Igatahes oli see reedel. Laupäeval ma siiski otsustasin välja "lennata". Esiteks oli meil Eurovisiooni fännklubi kokkusaamine, mis kujunes üllatavalt rõõmsaks ja elavaks, kuigi, kui aus olla, siis oleks võinud see ka natuke asjalikum olla. Aga noh, pole hullu, asjad sai räägitud, ja teemad läbi arutatud. Mina ju see aasta Soome sellele üritusele niikuinii ei lähe. Esiteks olen ma Soome vastu suhteliselt allergiline, teiseks oleks aeg ka üks paus selles asjas võtta. Noh, ma pole enam ka klubi president. Ma enam ei viitsinud seda rolli täita. Tore väike klubi, aga meedia ikka vahest, kui maikuu oli, tegi intervjuusid ja puha. Ja kuna Eesti meedias on väga "arenenud" meedia-meedia, ehk siis ärapanija moodi meedia, siis mina ei viitsinud, et mingid ojad ja kes see teine oli, lambist mingit ilkumist ja paska aretaksid minu teemal. Jah, ma saan aru, et see on paljudele eestlastele väga naljakas ja vaimukas huumor. Et eestlaste vaimukus ongi selline haige ja lahmiv, kus ei arvestata, et keegi saab tänu sellele ikka väga haiget. Selline meedia, kus puudub eetika. Niisiis mitte minu moodi huumor. Ja me ei taha enam olla vabatahtlik märklaud. Las nad teevad neid allapoole vööd nalju edasi, aga palun mitte minu kulul.

Pärast suundusime Notsu kõrtsi. Kuldne või must, või kolme notsu, ma enam ei mäletagi. Tegime hea õhtusöögi Eesti toitudest, ja vinnasime ka drinke sisse. Väga lõbus oli.

Selle sama 40,000 krontsase diivani-sõbraga, pluss veel üks sõber.

Olime päris meeleolukad, peaks mainima, ja siis sain ma taas lataka kätte. Mul käis Pawel külas Lätist ju eelmine nädal. Ma ei teagi, kuidas me oma suhet peaksime nimetama, aga esialgu ma ise seda kuidagi ei nimetakski. Lihtsalt on hea temaga koos olla. Noh, ma siis küsisin oma sõbra käest, et kuidas Pawel talle meeldis. Ja ta lihtsalt lajatas vastu, et ei meeldinud. Naljakaks tegi asja see, et me kohtusime ka ainult korra, ja väga lühikest aega, nii et ausalt õeldes ta ei teagi, mlline Pawel tegelikult on. Tal endal on alati noored, ja minu silmis suht juhmid ja tüütud boyfriendid olnud, ja ta on alati tahtnud minu arvamust nende suhtes kuulda. Ma tean, et need inimesed pole olnud mu lemmikud, ja kohati on nad lausa ebameeldivad ka, aga ma pole seda kunagi õelnud, sest miks ma peaks. Mulle meeldivad teistsugused inimesed, ja ma olen siis nendes "tema" inimestes proovinud leida need head pooled üles, mida siis mainida. Nii olen ma siis ka alati kommenteerinud, et minu maitse küll mitte, aga muidu tore inimene. Et peaasi, et ta sulle meeldib. Peaasi ongi ju see, et mu sõber õnnelik oleks, ja kui see keegi temale meeldib, siis ongi nii vaja. Ja mina, tõelise sõbrana, ei pea seda suhet kritiseerima. Vaid tegema oma suu lahti ainult sel juhul, kui ma näen, et see inimene mu sõbrale liiga teeb. Igatahes ma küsisin siis vastu, et miks sa oled selliselt konkreetne, et jah, ma saan aru, et sul on teine maitse, aga muudes asjades sa ju ei saa nii päris väita, et ei-ei-ei, ei meeldi ja kõik. Imelikuks tegi kogu loo aga tõsiasi, et ta ei püüdnudki minust aru saada, vaid sõimas vastuseks mu lihtsalt täis, a´la, ma ütlen mida mõtlen, ja ma ei pea kellegile meeldima. Noh, ei peagi, aga sel juhul pean ka mina tema suhtes oma arvamust muutma. Kas ta ikka on mulle see õige sõber?! Naljakas oli see, et mul võttis päris tükk aega, et teda maha rahustada. Et ma siis seletasin, et no ei meeldi, siis ei meeldi, et jah, tuti-pluti, sul on õigus ennast räigelt väljendada, et jah, see on fine, et sa teda ei salli, kuigi sa pole temaga sõnagi vahetanud, et oleme nüüd sõbrad edasi, ja proovime teistel teemadel edasi vestelda. Aga sisemiselt ma sain aru, et selle sõpruse peaks nüüd küll riiulile oma uut aega ootama panema.

Pärast Angelis ma jõin ennast lihtsalt lolliks. Lollusi ma küll ei teinud, aga kui koju vaarusin, siis kukkusin nii kokku, et kogu pühapäev olin samas asendis. Vist kell 11 õhtul hakkasin ennast liigutama. Läksin Balti Jaama pirukapoodi, ja ostsin hästi rasvaseid käntsakaid, kolm tükki, ja proovisin eluvaimu taas sisse saada. Õnnestus ka.

Oki, ma tegelikult vaatan, et selle asemel, et siin oma nädalavahetusest kirjutada, ma hoopis sajatasin südame pealt ära asjad, mis selle nädalavahetuse jooksul minu ja mu sõbra vahele tekkisid. Aga see teeb mulle väga muret küll. Vahest peab asjad südamelt ära rääkima :) Nagu ma siin praegust tegin. Ja tegelikult peaks ehk ka temaga silmast-silma neid meievahelisi kalasid lahti arutama....eks näis.

Panen ühe pildi ka. Eks ise arvake, miks just see pilt.