Lend

Tee lennujaama oli tühi. Tallinnas ja kogu Eestis elati mingis "surnud kuju" põhjustatud segaduses. Mingi võõrriigi võõras sõdur paneb ühe osa minu enda riigi võõrelanikkonnast arvama, et see polegi nagu minu maa, vaid nende võimupiirkond NSVL...no nii naljakat asja, ja harimatust pole enam ammu kohanud. Noh, kui aus olla, on see kurb, sest see võõrelanikond peaks ju juba ammu kohalik elanikkond olema...aga ju nad siis pole tahtnud ja viitsinud ennast siinseteks tunnistada.Ehk oleme ka meie, eestlased, siin süüdi. Aeg annab aru.

Keegi naljalt kodust välja ei läinud, ja Volbriöö oli vist tänu sellele ka sajandi koduseim öö kõigile tallinlastele. Aga mind see ei huvitanud. Mina olin teel ära. Paremasse ja soojemasse paikka. Milline kergendus!

Kuna lennuseisud Finnairi peale olid rohkem kui head, olin ma enam kui kindel, et järgmise päeva võtan ma kindlalt juba vastu Bangkokis. Tallinna lennujaam haigutas tühjusest. Kõpskingade klõbinal suundusin ma Finnairi check in´ni, mille töötajad olid ilmselgelt õnnelikud, et ma nende igavust peletan, ja tegid mulle check-in´i lõpuni välja. Thnx girls! Milline õnnistus! Ei mingit edaspidist muretsemist, kas saab Helsingist peale, või ei.

Peale turvat tegin soojendusõlu, ja mõtlesin, et elu on tõesti lill. Suur päevalill. Lennujaama transiit oli nagu kummitusmaja. Mitte ühtegi hingelist, peale minu, puhvetiproua, ja aegajalt hääletult, eemalt mööda libisevad, üksikud lennujaama töötajad. Minu mõnu oli piiritu, kui ma seal valju häälega luristades, nii et kogu tühi saal kajas, oma õlut nautisin. Ikka nii valjult, et kõik olematud reisijad seda kuuleks, ja aru saaks, kui õnnelik ma olen. Noh umbes nii, et teie siin pole, ja teie reisile ei lähe. Aga mina lähen, nii et kadestage. Jeeejeee.

Minu kahtlus, et olen oma lennu ainuke reisija, ei olnud siiski õige. Kaks tükki lisandus veel. Kuna stjuardess oli mu vana sõbranna, siis oli see lend, vaatamata oma lühidusele, väga meeldiv ja naljakas. Hiljem chillisime selle stjuardessiga Vantaa suitsetajatele mõeldud kohvikus, sest ka temal oli paus.

Noh, Helsingist Bangkoki sain oma neljase rea, kus kohe peale õhtusööki laiama hakkasin. Ehk siis viskusin pikali, võtsin mugava asendi, kuulasin raadiost Tai muusikat ja mõnulesin teadmises, et kui ma hästi magama jään, siis olen ma juba väga-väga varsti seal, kus ma olema pean.

Ja magama ma jäingi. Norr-norr-norr......