Suvepäevad ja puha.

Nii ma siin istun, tööpäev juba tükk aega läbi, aga mina ikka veel siin. Nagu ei viitsigi kohe koju joosta. Kirjutan parem siia paar rida. Aga et miks ma ei viitsi koju minna.... noh, ega mul sinna minemise vastu midagi otseselt polegi, aga kuna mind seal keegi nagu ei oota ka, siis pole ju kiiret.

Siin üks pilt firma suvepäevadelt, ehk siis cowboy teema oli seal käsil.

Väga head suvepäevad olid. Mina, kes ma enam ammu ei viitsi eriti tantsuplatsil kepsutada, tegin seda nagu varsake kasteheinas, ja kohe palju.

Imelik asi juhtus siis, kui ma magasin. Kuna mu stressitaluvus on ületatud, ja kohe mitmekordselt, siis tegin ma seda tavalist asja magades, ehk siis karjusin appi ja visklesin unnates edasi tagasi, nii et linad kärisesid. Ise ma seda ei kuulnud, aga kuuljad rääkisid. Ma ainult vahest ärkan sellistel öödel üles, üleni higine, ja tundega, et ma olen meeletus sügavuses, kuristikus, kust ma enam välja ei saa. Nagu põrgus, kust tagasiteed niikuinii pole, ma lepin sellega seal ööpimeduses, ja proovin edasi magada. Ja nii kuni hommikuni.

Aga nagu eelnevalt juba õeldud, siis valguskiir paistab, ja kui ma lõpuks niipalju julgust kogun, ja selle ainsama õlekõrre leian, siis alustan ma uuesti, kuskil mujal, ja täitsa nullist. Hoogsalt. Ja jõudu mul selle jaoks on.

Aga see selleks.

Suvi meie maal jätkub, ja see on ainult rõõmutoov uudis.

Muidu on nagu nii, et arvutiekraan purunes, jalgratta tagumine ratas varastati ära, Paul Smithi koti sang purunes totaalselt...... aga ma lohutan ennast sellega, et need on vaid materiaalsed asjad, aga pähe koputab mulle seesama maailm, et hei kallis, kuula nüüd, me elamegi materiaalses maailmas, meil on neid asju vaja.

Vahepeal oli reede ja 13, ja see on alati üks naljakas päev.

Kirjutan teile oma 13st ja reedest. Esimene asi, mis minuga siis juhtus, oli see, et hommikul trammi astudes põrnitses mind seal Nõia-Ints. Ma polnud hommikust kohvilaksugi veel kätte saanud, ja tema juba põrnitseb seal mind! Teate ju küll, et ilma kohvilaksuta olen ma nende nõidadega suht nõrk. Väga suur hirm puges igast minu pinnal olevast august sisse. Just nimelt igast august! Tuul lausa vuhises! See on see, kui sa Intsule ette jääd, sest ta on üks alatu, täis joonistustatud, Inga peika. Mulle tundus, et ta luges iga mu mõtet (juhul kui ta muidugi lugeda oskab...ma loodan, et ei oska). Ka seda, et ta tunneb mu ära, sest kui ta veel nõid polnud, ja alles Viljandis elas, saatis ta mulle neti kaudu igasugu siivutuid ettepanekuid... uh mis ettepanekud need olid! Käisin tööle jõudes nina puuderdamas, ja pesin käsi "Puhas Loodus" õrna seebiga puhtaks, sest see muide aitab nõidade vastu kõige paremini. Orto värk, teate küll. Kohvilaksu tegin ka ära. Siis olid asjad korras. Noh, ja õnneks sellega see kõik lõppeski. Ei mingeid muid eksesse.

Töö juures on nagu on, same same different day, Või siis same same but different, nagu Taimaal öeldaks.

No nii. Selline postitus siis.

Mul on palju häid mõtteid, aga ma unustan need alati ära. Mõtted, mis pähe tulevad, et vot, sellest saaks päris hea loo. Aga kui neid üles ei kirjuta, siis on ta mõne pärast ka läinud. Peaks endale märkmiku muretsema, mida kaasas kanda, et kohe asja sinna üles märkima, lühidalt, et siis hiljem jõuab kribada, ja puha.

Ilusat päeva teile siis, mu lapsed :)

Eesli elu sebrana.

Nii, 100 miljon päeva on möödas, ja ma pole siia taas midagi kirja pannud. Oehhh, kurb, äärmiselt kurb. Aga kui aus olla, siis on see Fessari "süü", kes lausa ahvatlevalt võib sind enda sisse imeda ja sind sinna ka jätta, sest ta on nii pehme, mugav ja alati avatud

... kui sa just vahelduseks ise sealt välja ei taha pugeda. Ma parem ka ei luba, et ma siia tihedamalt midagi kirjutama hakkan, ma lihtsalt proovin seda teha.

Hetkel on mu elu ja kõik mind ümbritsev nagu eesli elu sebrana. Miski pole nii nagu see olema peaks, ja samas näib et ka midagi pole viga sel elul ja otseselt ka katki temaga. Nii heas kui halvas mõttes. Triibuline situatsioon vales kehas.

Selle aasta suvi on näiteks midagi sellist, mis murrab ka kõige kalgima südame. Kas siis selle pärast, et ta on nii ilus, soe ja päikeseline, või siis selle pärast, et on liiga palav. Kuidas kellelegi.

Minu jaoks on see mõnus palavus ja päikene, mis on nii ligidal ja valge, Jumala arm, mis hetkel mu meeli toidab ja halvimast (meeleolu langusest) kaitseb. Ma tunnen ennast nagu kala vees, ja minu arust võiks sedasi kesta aastaringselt. Ma olen oma elus piisavalt talve näinud, nii et ei tunneks erilist puudust, kui teda enam ei tuleks. Ma tean, et see tekitab mõnes indiviidis tugeva reaktsiooni, aga see on minu arvamus ja minu vajadused, millest ma siin kirjuta. Ehk on see uudiseks, aga ka mul on oma vajadused ja õigused eluks siin maal olemas :)

Muidu on see aasta, nagu juba eelmistes osades olen maininud, üks igavene saast olnud.

Ma pole siiani muide maha matnud mõtet, et ma siit Eestimaalt lahkun, ja kuskil mujal otsast alustan. Ausalt, silm ka ei pilguks.

Näiteks sel nädalavahetusel purunes mu arvuti ekraan, varastati jalgratta tagumine ratas ära, ja finantsiliselt olen ma ikka veel sügavas pees. Seda viimast ma rohkem ei kommenteeri, sest mis see ikka aitaks, ja "asjalikke" õpetajaid ma ka enam taluda ei viitsi, sest ega nad isegi eriti eeskujulike näitajatega silma paista. Nii palju rahast, et ratas maksab, ekraan maksab, ja ma ei tea mis saab. Tagumine hammas tegi trikke, ja selle keevitamine ja muu asi võttis kokku päris mitu visiiti, ja imes veel rohkem raha kui ma aimata oskasin. Hambaravi on meil kallis. Odavam oleks proteesid muretseda, ja ei mingit muret. Eriti veel mulle, kes pole kunagi mingi briljantse naeratuse ja teemanttugevate hammastega hiilanud :)

Muidu on see suvi mulle siiski rahustavalt mõjunud. Ma olen rannas saanud lebada, ja see on jube oluline.

Olen ka paar nädalat lihtsalt puhanud, ja see on veel olulisem.

Tegelikkuses on see vaid ajutiselt rahustanud minu sees üha kasvavat stressiseisundit, ja kui aus olla, siis on see, mis mu peas toimub, üsna murettekitav. Aga see vist pole see mida saab siin kirjeldada, sest seda peaaegu ei saagi kirjeldada. See on seisund. Ja seisund vajab muutmist, kardinaalset muutmist. Ja seisundit ei saa muuta ilma füüsiliste muutusteta.

Sellepärast ma kardangi sügise saabumist, et kas ta paneb selle kõik mu sees plahvatama, ja seda ta teeb kindlasti, ja siis millise jõuga see saab olema, ja mis tagajärgedega. Vot nii on lood.

Noh, igasugu suuri väikeseid asju on ka juhtunud, aga sellest edaspidi.