Et saada kliimapõgenikuks, pean ma minema vastupidist teed pidi. Plaan on valmis. Jääb vaid loota, et see ka toimiks.

Täna saatsin siis CV minema. Ära laia maailma, nagu virtuaalse kirjatuvi. Või nagu komeedi taevasse, et äkki keegi näeb seda, ja kui näeb, siis ka soovib mind endale sinna saada :)
Nüüd on see asi siis käima lükatud, ja pidureid ma enam peale ei lükka, kui just midagi eriliselt drastilist vahele ei tule. Loodetavasti ei!
Ma tegin endale lausa sellise viisaastaku plaani :)
Et sellel 2010-l algaks 5 aastat enda tõsist kätte võtmist mujal. Kasvõi enda muude vajaduste mahasurumise hinnaga. Elu taaskordne üles ehitamine, ja endale uue ja lõpliku tagala ehitamine. Siin Eestis pole see mul päris nii õnnestunud, kuidas ma endale seda ette olen kujutanud.
Ma olen vist lõpuks ometi täiskasvanuks saanud, ja oleks nagu viimane aeg ka sedamoodi käituma hakata :) LOL :) Ennast ajab kah naerma, aga kunagi ma ju pidin täiskasvanuks saama :)
Nagu ma juba ennemgi kirjutasin, vajab mu elu muutust. Sellist totaalset ja põhjalikku. Ma ei taha, et see mind raputaks, sest ma ei salli raputamist ega vägivalda, aga noh, vanat moodi enam edasi minna ei taha, ja uut moodi saab ju ka :)
Selle 2010 aasta sees, nii vähe kui seda olnud on, olen ma jõudnud lõplikule selguse, et kas nüüd või mitte kunagi. Keegi seda minu eest ära ei tee.

Ja saatus mängis kätte Norra. Kuna seal on ees inimesed, keda ma tunnen, ja kes mind ka aidata-nõustada saavad. Nõustusabi Norrast :)
Tegelikult ei ole see sugugi nii lihtne, see endale mujalt töö ja elukoha leidmine. Ilmselt väldin ma sellega päris mitut ämbrit. Ma loodan.
Ise omal käel sellega hakkama saada on minu arust kaunis raske, kui mitte võimatu. Ja kui kasutada vahendajat, on fakt selles, et lepingutega maksad sa talle aasta otsa oma igakuisest palgast sellist andamit, et sellele mõeldeski hakkab valus. Nii palju, kui ma uurinud olen, on see lausa 15.000 EEK-u ringis kuus... kaunis krõbe summa, kas pole. Ja sina siis proovi veel selle ülejäänuga seal kallis Norras hakkama saada, ja ära elada :) Niisiis, vahendajad jäävad ära.
Elukohaga on sama lugu.
Pealegi on mul veel üks suur puudus, kui me nüüd Norrast räägime. Nimelt ei räägi ma ei Norra, ega ka mingit muud Skandinaavia keelt. Noh, Soome keelt, aga sellega pole seal vist midagi peale hakata.
Sellised plaanid siis. Ilusad, aga mitte veel täitunud. Kuid ma siiralt loodan, et selle aasta esimesel poolel leiab see mu reaalsete soovidega plaan ka positiivse lahenduse.
Ja hetkel on mul tõsiselt ka selline tunne, et see saab olema mu viimaseks lahkumiseks Eestist. Rohkem nagu vist enam ei jaksaks kuskil mujal uuesti ja nullist alustada.
Nullist pean ma silmas seda, et siin Eestis elades- töödates pole ma suutnud endale sentigi ei mustadeks ega valgeteks päevadeks kõrvale panna. Muidugi- muidugi, see minu täielikult ebaõnnestunud korteriost on siiski päris "kuum" investeering tulevikku :) See, mille ma vastu tahtmist ostsin, sest kamp inimesi mu ümber vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, ja kinnitas lausa hüsteeriliselt ja ühest suust, nagu mantrat, et kui ma seda nüüd ja kohe endale ära ei osta, siis on põhimõtteliselt kogu mu edaspidine elu putsis. Sorry, et ma sellist sõna kasutan, aga just selle korteri ostmine ajas mu elu siin putsi. Kuna oli majandusmulli ja -tõusu hiigelaeg, pidin ma pangast võtma sellise laenu, mitte eest ma praegust saaks kaks korda suurema, kaks korda kvalitseetsema, kaks korda parema seisukorraga majas oleva korteri. Ja fakt on selles, et selle mu olemasoleva korteri hind ei tõuse enam kunagi sellistesse kõrgustesse, mille eest ma ennast ühele Eestis asuvale pangale orjaks müüsin. Ilma selleta oleks ma siit juba ammu läinud, ja oleks olnud palju vabam oma asju ajama. Kui sa oled millegi külge aheldatud, siis sa oled sinna aheldatud. Tegelikult ma ei süüdistagi selles kedagi, sest siis oli ju kogu Eesti rahvas hullunud. Aga ma mäletan selgelt, kuidas ma tegelikult seda sammu ise mitte kuidagi astuda ei tahtnud, ja kuidas ma lausa sundisin ennast mõtlema, kui hea ja kasulik samm see minu jaoks on......
Sellepärast ma selle viisaastaku plaani korraldangi, sest on aeg minna ära sinna kuhugile, kus saab hakata tööle, ja kus ma ka midagi kõrvale saan panna. Ostaks end pangaorjusest vabaks, ja ühtlasi oleks sellega vaba ka igasugustest kohustustest Eesti riigi vastu.
Teeniks endale korraliku pensioni, et siis kui lõpuks saabub see ilus penskaripõlv, oleks ka millest normaalselt elada, ja oleks ka uus kodumaa, kes mulle kui vanale härrale, minu väärilist pensioni maksaks :)
Ja siis teeks äkki ka oma viimase kolimise kuhugile palmi alla, kus käreda ja ja kraaksuva häälega mingitele nagamannidele teadata, kui nad küsima peaksid, kes ma olen, et mina olengi kliimapõgenik :)
Sellised plaanid siis :)

Wind of change (I love that slogan, but dont like that song, so this is not about that song, but about my life....still).

2009 aasta sai läbi. Õnneks. Mitte et see kõik nii õudne oleks olnud, aga jah, aasta alguseks olin ma ise oma elu elanud selliseks, et see nägi välja nagu üks korralik tusk ja piin. Ja aasta lõpus sain ma aru, et see tusk ja piin jääbki kestma, kui ma ise sel niiviisi jatkuda lasen ja vanaviisi edasi elan. Kõlab kergelt banaalsena, aga reaalsus on banaalsusest kaugel. Ehk siis valikute küsimus.
Selles mõttes oli 2009 siis hea aasta. Limiit sai otsa, anum tilkus täis, fakt jõudis mulle kohale. Ükski veepiisk ennast uputuses süüdi ei tunnistanud, niisiis on aeg anum tühjaks valada, ja uuesti otsast alata :) Et kui ma ise nüüd midagi muutma ei hakka, siis ma olengi nagu need linnud nendes seinapealsetes puurides sellel pildil. Näen vaid kui ilus seal väljaspool on, aga ise vaevlen oma miniterritooriumil edasi. Ja jäängi vaevlema, ainult kuuldes ja nähes, kui õnnelikud ja vabad kõik sealpool on. Millised võimalused neil on edasi minna, õigeid ja valesid asju teha, oma asju muuta, oma elu nagu päriselt elada.... aga mitte mul, sest ma olen sees, kinni, puuris, lukus. Sest ma olen ennast nagu ise lukku, puuri ja kinni pannud. Mitte otseselt, kuid kaudselt kindlasti. Aga ma pole alati puuris olnud. Puuri olen ma endale ise ümber ehitanud. Puur on minu vead, minu valed valikud ja minu võimetus edasi liikuda ja asju muuta. Kõlab dramaatiliselt, aga nii dramaatiline see siiski veel pole. Nagu pooleldi alles :) Veel. Kui ma sellel situatsioonil edasi laseks kesta, siis saaks me dramaatikast ja õnnetust mu edaspidises elus rääkida küll :) Praegust õnneks veel mitte... peaaegu mitte.
Sest ma saan neid asju muuta. Sest erinevus minu ja nende lindude vahel seal puurides on see, ja suur erinevus, et minule on antud vaba võimalus selle puuri uks lahti teha, ja välja lennata. Neil seda võimalust kahjuks pole. Ja kuna mul see võimalus on, siis ma olen otsustanud seda võimalust ka kasutada. Take off and fly!!!!!!
Sel aastal saab mul siis 8 aastat sellel töökohal töötamisest, kus ma hetkel töötan. Tööl pole nagu vigagi, aga enam nagu ei viitsi.
Ehk on küsimus selles, et sellelt positsioonilt, kuhu ma "jõudnud" olen, pole selles firmas enam kuhugile edasi minna. Karjäärivõimaluse mõttes on siin edasi töötamine võrdne nulliga.
Vastus miks ma siin nii kaua olen püsinud, on lihtne. Ma olen oma loomuselt üsna laisk, ja hakata midagi uut ja huvitavat otsima, ilma tungiva põhjuseta, pole minu loomuses.
Ka kolleegid siin on superluxid. Lisaks saan ma odavalt lennata, aga kuhu sa lendad, kui lennata ei saa :)
Eesti mõistes on mul ju palk suhteliselt normaalne, aga see on kahe otsaga asi. Palganumber, mis siin Eestis kuhugile keskmise kanti küünib, on piisav vaid tagasihoidliku ja keskmise Eesti elu elamiseks. Kui ma seda nii elakski, oleks ju kõik kõige paremas korras. Aga kui sa vahest näiteks siiski tahad kuhugile reisida, või näiteks muid "kahtlaseid" väljaminekuid korraldada, tekib eelarvesse auk, ja me kõik teame, et auk on vaja taas ära täita. Niisiis elan ma oma palgaga vaid palgapäevast palgapäevani, lappides oma lõputuid võlgasid, ja vaid unistades paremast tulevikust, mis ei tule ega tule. Ja võlg on võõra oma. Selline pidev laveerimine ja piinlikult oma võlgade maksmise edasi lükkamine kohati, sest pole millest neid tagasi maksta, on tervisele kahjulik. Just nimelt vaimsele tervisele. Ma isegi ei taha seda asja rohkem selgeks seletada.
Kui aus olla, on see olukord kohati lausa irooniliselt naljakaks muutunud. Ma ei tea, kas ma olen luuser, või kes ma olen, aga oma sõpruskonnas teenin ma kõige vähem, kuigi mu töö pole teiste omast sugugi viletsam. Oi kui valus! Tegelikult pole ma mingi luuser :) Ainuke valus asi selle asja juures on see, et ma tahaks teha normaalseid asju, nagu mu sõbradki teevad. Käia nendega kinos, vahest restoranis istuda, mõni uus asi shopata, ja näiteks nädalavahetuseks Riiga sõita. Polegi nii palju tahetud. Poleks ka palju tahetud, et raha jätkuks näiteks hambaarsti juures käimiseks, ja muude päris vajalike tegevuste finantseerimiseks, mida elu ette veeretab. Mujal maailmas oleks see töö mida ma siin teen, just selliselt tasustatud, et ma saaks neid asju mõistlikuse piires endale lubada. Sest need on ju normaalsed asjad, mida ma soovin, vähemalt Euroopas, kuhu me kirjade järgi kuulume. Muide, ma teengi seda, nagu trotsist, aga oma toimetuleku arvelt. Jälle üks auk juures selles lõputus aukude reas. Ehk siis olen ma jõudnud sinnamaani, et tunnistan, raha mängib meie elus päris tõsist rolli. Liigagi tähtsat. ja kui seda raha nii palju pole, peab leidma uued võimalused ja uue töö, kus seda niipalju makstakse. Tahta pole patt, ja eestlasliku kannatamise ja allasurumisega on minu jaoks nüüd lõpp. Mul on vaja see elu elada, ja ma tahan seda normaalselt elada.
Samuti ei saa ma väita, et mu töö just kergemate killast oleks. Ma meenutan oma 16 tunniseid tööpäevi laeva peal heldimusega, sest sealne klienditeenindus oli nohu mis nohu.
Panen siin nagu eesel, kellel kari karjuvaid asjapulki keppidega seljas elavad. Suhteliselt karm ja närvesööv. Asjapulgad pole meie management, sest management on vägagi mõistev, vaid midagi muud. Eks see saab aru, kes aru saama peab.
Ja veel üks väga tähtis asi, mida ma muuta tahan, ja millega ma siin Eestis ega oma elus üldse rahul pole.
11/09/2001 toimus mu elus crash. Suur crash. Sellest toibunud pole ma seniajani. Ega toibu ka.
Füsioloogiliselt. Lisaks sellele ka vaimselt, sest vaim oli just see, mis kõige rohkem kannatas. Isegi oma sõpradele pole ma sellest rääkinud, mis see kõik endaga tegelikult kaasa tõi, sest milleks see. Polegi vaja. Päris kaua võttis aega, et ma saaksin tagasi oma enesekindluse ja uhkuse. Vähemalt osaliseltki. Igatahes olen ma seisus, et ma ei suudagi siin Eestis endale kedagi leida. Muide see on paradoksaalne ja naljakas, aga ma polegi kunagi Eestis eriti peale läinud. Tasub mul ainult piiri taha sõita, kui asjad muutuvad. Ju siis pole ma eestlaste maitse. Noh, olgem ausad, pole ka nemad minu maitse :) Niisiis veel üks põhjus Eestile head aega öelda.
Aga see on juba nii delikaatne teema, et seda edasi ma enam ei puudu. Niipalju vaid, et ma ei taha enam üksi olla. Ja kuna ma siin seda asja muuta ei saa, ongi mul viimane aeg ära minna. Sinna kuhugile, kus see on võimalik, ja kus inimesed ei arva, et armastus on nõrkus, ja sinu boyfriend peab välja nägema nagu perfect Ken-doll, ja kindlasti mitte olema vanem kui 25 aastane. Sic!
Niisiis olen ma siin nüüd kõvasti hädaldanud ja seletanud, mis mu elus kõik valesti on, mida ma valesti olen teinud, ja seda mitte põhjuseta.
Ja ma olen kõige selle põhjal teinud järelduse, et mitte miski ei muutu, kui sa ise oma asju muutma ei hakka.
Niisiis siin on mu plaan.
Need ei ole uusaasta lubadused. Ma ei anna lubadusi.
Need on asjad mida ma pean ja tahan nüüd edaspidi teha.
Esiteks otsin ma endale uue töö. Mujal kui Eestis, sest siinne situatsioon ja majanduslik kliima pakub mulle selleks null võimalust. Kahjuks. Kuna ma ei ole täheteadlane ega insener, pole siit Maarjamaalt mulle midagi leida. Ja ausalt öeldes, ei taha ka. Ja selleks olen ma juba esimesed sammud astunud. Tundub et see plaan töötab, ja kuskilt mujalt midagi leida polegi niii võimatu. Mis see on, jäägu hetkel minu enda teada. Igatahes on see asi käima lükatud.
Kuskil mujal seal võin ma alustada oma elu uuesti vormimist. See mulle meeldib, ja seda ma ka ei karda. Ma olen oma elus nii mõnedki korrad täiesti nullist alustanud, ja olen alati ka hakkama saanud. Pean saama. Omamoodi on see isegi hea, sest see on just see mida ma vajan.
Uus riik, uus elukoht, uus töö, uued inimesed, uus võimalus oma elu nii sättida, nagu ma ise seda tahan. Oma kvaliteedi ja võimalustega. Kus pole välist survet, et sa pead olema selline selline ja selline, ja tegema seda seda ja seda, vaid täpselt nii nagu ma ise seda saan ja tahan. Täpselt nii kuidas ma seda ise üles ehitan, ilma välise mõjutamiseta. Ilma võltsfassaadita ja valetamiseta, et oh, mul on kõik ok, ma olen nii fine fine fine. Vaid just nii, ja vot nii, nagu see tegelikult on. Et ma alustasin siit, ja ma olen jõudnud siiamaani, kus ma praegust olen, võta või jäta, meeldib see teistele või mitte.
Täiesti üksi muide, ja see on asja juures kõige tähtsam. Ma ei taha ennast kellegiga siduda, kellegiga koos siit minna, et siis sellele teisele inimesele vaid pettumust valmistada, sest tema arvab just nii ja tahab nii neid asju teha, kuidas tema tahab, ja see ei pruugi sugugi olla see, mida mida tahan, või kuidas mina neid asju näen.
Ma ühe oma sõbraga pidasin aasta tagasi tõsist plaani, et me läheme siit koos ära. Nüüd olen ma jõudnud arusaamiseni, et ma pean seda üksi tegema.
Ja kas teate, mul on selle üle jube hea meel.
Sest mu elu on natuke ummikus. Sest prespektiivitus on üsna kõle tunne südame all. Ma tahan oma elu korda seada, mitte selle eest põgeneda, ja sellega ma just alustasingi, see on just see, millega ma pean hakkama saama, sellel 2010-l aastal. Ma mitte ei luba seda, vaid ma teen seda, sest muud võimalust ma siin enam ei näe.
Hea tunne on, kui aus olla :)