Minu kallis Jippon.....ilusat teekonda!

Minu kallis Jippon. Ma nii armastasin teda. Armastan seniajani. Ta oli natuke teistsugune kui teised poisid seal. Selline vaikne ja korraliku välimusega hoolitsetud ja südamlik poiss. Tegelikult aga natukene ka vaga vesi- sügav põhi, sest kui vaja, siis oli ta natuke paharett ka :) Head moodi paharett.

Ta ei rääkinud eriti inglise keelt, aga piisavalt, et siiski vabalt suhelda. Selline tore ja armas inimene. Noh, nagu alati, maalt tulnud, ja poistebaari tööle asunud kena inimhing. Aga talle seal meeldis, sest see "?-Mark" baar, kus ta tööl oli, ongi selline sõprade ring rohkem. Mamasan peab nendest head hoolt, ja nad ei pea minema kaasa nendega, kes neile ei meeldi, tundes seal ennast turvaliselt ja koduselt.

Jippon tuli minuga vahest kaasa. Ja mitte et ma oleks ta ise kaasa võtnud, vaid ta ise tahtis tulla. Noh, ka mul polnud selle vastu midagi. Praegust ma meenutan seda, ja mul on hea meel, et me saime koos olla. Et meil oli see ühine aeg.

Kui ma praegust meenutan, siis ta silmades ja näoilmes oli midagi mõistatuslikku. Nagu oleks ta vahest kusagil mujal ära...

Igatahes puges see Jippon-poiss mulle nende aastatega päris hinge. Ma ei saa öelda, et ta oleks mulle kunagi boyfriendi eest olnud, aga tavalisest sõbrast sügavamad tunded olid mul tema vastu küll. Samas jah, ei võtnud temagi mind kliendina. Esimset korda ma andsin talle raha, aga hiljem ta keeldus sellest kindlakäeliselt.

Igatahes hakkaja poiss, õppis töö kõrvalt, ja sai lõpuks paremale tööle. Internetitehnika firmasse. Ta oli selle üle väga õnnelik. Eelmise aasta novembris, kui ma sinna saabusin, oli tal juba see uus töökoht, ja oli näha, et see tegi ta õnnelikumaks kui ei miski töökoht varem. Kuuldes, et ma tulen Taisse, oli ta seal "?-Marki" baaris iga õhtu kohal, ja ootas mind. Kuigi pidi iga järgmine hommik taas vara tõusma, ja tööle minema, veetis ta õhtud minuga. Ütles, et on lihtsalt õnnelik, kuna saab seda minuga olla, ja et me oleme ju sõbrad. Et sõpradega ollaksegi koos, kui ma seal niigi nii harva olen. Et küll ta siis hiljem ennast välja magab, kui ma tagasi olen sõitnud.

Seekord "?-Marki" minnes, oli esimene asi, mida poisid mulle ütlesid, et minu Jippon on surnud....

Et pool aastat tagasi tekkisid tal tõsised hingamishäired, ja ta kopsud kukkusid kokku. Kolm päeva pidas ta aparaatide all vastu, aga mitte kauem.

Ta põletati, ja tema tuhk õnnistati budistliku kombe kohaselt.

Ma olin mitu päeva kurb, aga siis poisid ütlesid mulle "vihaselt", et kas sa tahad talle järgi minna...

Ma ei saanud sellest eriti aru, aga jah, lõpuks sai mulle selgeks, et ma olen ju Tais, ja nende mõtlemine on budistlik, ja sootuks erinev meie kristlikust surma tõlgendusest. Nende arvates on Jipponil nüüd uus ja parem elu. Ta oli hea poiss, ja elas head elu. Ta armastas teisi, ja oli teiste vastu lahke. Järelikult on ta nüüd uuel ja paremal tasandil. Järelikult on ta sündinud, või sündimas uue inimesena, uues kehas, kellel on seekord parem koht ühiskonnas, rohkem raha, ja parem tulevik. Ja see pole just asi, mille üle kurvastada.

Ja kuigi ma püüan mõelda samamoodi, olen ma ikkagi kurb. Ma ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt igatsen taga oma Jipponi, ja olen kurb, et ma teda enam kunagi ei näe. Igast kallist inimesest jääb meile ju südamesse tühi koht. Aeg teeb oma töö, aga hetkel ma tõesti väga igatsen teda veelkord näha....aga ma ei näe. Elu ja saatus on vääramatu.

Ma loodan, et minu igatsus ei takista tal sealpoolsuses edasi minemast.

Jippon poiss, ma igatsen sind väga! Sa oled olnud hea inimene selles elus. Hea ka minu vastu selles elus milles mina sind tundsin, ja sa oled jätnud mulle midagi ilusat meenutada! Ma tänan sind selle eest!

Loodan, ja ma olen selles kindel, et oma uues elus oled sa õnnelikum, ja su elus pole enam nii palju raskusi kanda, kui oli selles...

Ilusat teekonda!

Armastades,

Sinu Ivar