Tai. 2008. November.

Noh, 1-l novembril sai siis taas Tai reis jalge (istumise) alla võetud. Nagu alati, sai eelmine öö pikalt üleval oldud, ja magada nagu eriti ei saanudki. Just oli toimunud ka kella keeramine, nii et viimane hommik Tallinnas algas tõelise paanikaga. Kella peale ma üles ei ärganud, aga telefonihelina peale küll. Illari sõber, kes meid lennujaama pidi viskama, teatas rahuliku häälega, et Illar ei taha üles tõusta, ja et äkki ma kobiks kohe alla, sest me hakkame juba hiljaks jääma. Vaatasin kella, ja lennuki väljumiseni oli jäänud täpselt tund... Nutuse allaandmistundega, pluss veel unesegasena, olin ma kindel, et meie reis jääb lihtsalt ära. Siis aga mõne hetke pärast, kui segaselt tormates dushi all ära olin käinud, taipasin ma, et kell on tund aega vähem, kui ma arvasin. Kergendus missugune, aga kergelt ärritunud olin ma ikkagi.

Natsi aja pärast kobisin auto peale, haukusin ja räuskasin Illari peale nagu tige minikoer, ja lootsin ,et lennud poleks täis. Sest Taisse pidime me saama!!! Tallinna lennujaamas võtsin kohe turgutava õlle, niipea kui check-in tehtud oli, ja ahelsuitsetasin nii umbes 5 sigaretti. Mõnus oli. Sest ma teadsin juba ette, et kolm järgmist nädalat ma õllepudelist enam ei loobu. Mu armsad Singhad, Changid, Leod ja muud kenad pudelid on mu uued, head, lahutamatud sõbrad.

Stockholmis vaadati passist viisa olemasolu, ja see ajab mind tegelikult marru. Venelased saavad Taisse kuueks kuuks ilma igasuguse viisata, aga meie peame seda muudkui....äh, olgu-olgu, see on seda väärt.

Lend oli üsna täis, aga meile anti lootust. Tegime mõnusad ja kallid Rootsi õlled, suitsetasime koos nii umbes 15-ne inimesega viimased suitsud, nii umbes ruutmeetrises suitsuboksis, ja peale me saimegi. Thai Airways. Igatahes olin ma seekord kergelt pettunud. Teenindus oli asjalik, aga külm. Mitte "lõhnagi" Tai erilisest teenindusest. Aga mis ma ikka siin kiunun nagu kits, peaasi et peale saime, ja kohale.

Tais maandudes olin ma juba nii Tai lainel, et unustasin oma jope lennukisse. Noh, poolel teel passikontrolli see mulle siiski meenus, ja ma "lendasin" lennuki peale tagasi. Tai teenindusrõõm oli stjuardesside nägudele tagasi tulnud, sest rõõmsalt itsitades ja ülima viisakuse saatel eskorditi mu jope kenasti minu kätte. Noh, ma sain aru küll, miks nad taas tailikult kelmikad ja kenad olid. Nad olid kodus tagasi. Mina ka :)

Tegin väsimuse tõttu erandi, ja ei võtnudki kohalejõudes Sinksi. Vaid hoopis kohaliku jäätee, mis on nii erinev meie omast. Täis eufooriat ja kutsika rõõmu, tegime väljas, kuumas troopikakuumuses seistes oma esimesed suitsud Taimaa pinnal. Mulle tuleb praegustki pisar silma, kui ma seda suurt päikest taevas, mõnusat kuumust, ja seda erilist troopilise maa lõhna meenutan. Ma tõesti armastan seda. ARMASTAN!!!

Ja need rõõmsad, või rahulikud Tai inimeste näod. Ja need esimesed vastu jalutavad kenad, vormis, süsimustade juuste ja rosinasilmadega poisid.....

I´m in heaven!!!!!

MA OLEN TAIS!!! MA OLEKS NAGU KODUS!!! MA OLEN TÄNULIK, ET ON OLEMAS SELLINE MAA JA SELLISED INIMESED!!!