Hiirte peo päev.

Niisiis kolmapäev, käes on "väike laupäev". Mõnus. Mulle see teine väljend- nädala selgroog on murtud- ei meeldi. Kuidagi vägivaldne ja vastikult öeldud. Kelle selgroog murti? Kes vigaseks tehti? Noh, Eesti keel kubiseb sellistest halbadest väljenditest, mis minu arust on üsna negatiivse kõlaga. Näiteks: jube lahe, kohutavalt hea, õudsalt ilus, põrgulikult kaunis, jne jne. Uskuda või mitte, aga kui sõnadel on võim, siis levitatakse nende kasutamisega ikka üsna palju negatiivset aurat ja enegriat siin Eestimaa pinnal, laiali siia ilmaruumi, õhku hõljuma. Nagu õudusfilmi raske sudu-mudu. Proovi siis selle negatiivsuse sees ringi sumbata, hullem veel kui viimase talve lumehangedes :) Noh, on kuidas on, mina üritan selliseid väljendeid mitte kasutada, kuigi, eks nad vahest ikka lipsavad üle huulte. Aga ma vähemalt üritan :)

Täna siis Krissu juures pidu: "Hiirte pidu, kass läinud." Jah, saate õieti aru küll, just nii see ongi :)

Kuna mul on neljapäeval vaja siiski tööle jõuda, ma väga-väga loodan, et see asi siis täna õhtul päris käest ära ei lähe. Samuti on mul vaja neljapäeval ka trenni minna. Ma nimelt tegelen endaga, ja proovin olla tubli ja hea oma kehale. Ma ju armastan oma keha :) Ainuke keha, mis mulle antud on :) Aga kuna on suvi, siis peab vahest ju lõõgastuma, ja üritusi korraldama-külastama.

Eile läksin sõbra taimi märgama. Noh, kastma. Tahavad ka juua vahest. Jäin sinna ööseks, ja täna hommikul enne tööle minekut istusin nagu alati köögi akna all, kohvi lurpides. Vaatasin aknast välja, ja nägin kurba pilti. Selle maja vastas, üle tee, on fotopood, ja kõrval fotostuudio, kus inimesed käivad eriti pidulikke pilte tegema. Jäädvustamas igavikku hetke, seda visualiseerimas, et oleks mida mäletada ka foto näol. Just väljus sealt uksest perekond, pidulikult riides, mitu põlvkonda, vanadest noorteni. Põhjus, miks nad seal fotograafi juures käisid, polnud ilmselgelt vanaema-vanaisa, kelle aeg maa peal hakkab läbi saama, sest ka vanaema ja vanaisa olid perega kaasas, vaid perepoeg, nii 30 aastane ehk, keda talutati auto poole, et taas koju sõita. See noor mees oli eemaltki vaadates väga halvas seisus, kõndides vaevu, olles sõna otseses mõttes juba täiesti ära närbunud. Mingi väga halb haigus, ilmselt võitmatu, oli tema kallal oma töö teinud. See oli väga kurb hetk. Seda perekonda oli väga raske ja kurb vaadata. Nad kõik proovisid seda noort mees toetada, sest ta ainult vaevu suutis kõndida. Ise enam tegelikult mitte, ainult teiste toe najal. Tema jõud oli temast juba peaaegu täielikult välja voolanud. Milline elu, millised saatused. Kõigil on oma aeg, kas just õiglane, on muidugi iseasi.

Aga eile tuli rõõmupisar silmanurka ka. Kogu linn on lapsi täis. See on tegelikult päris tore ja armas vaatepilt. Nad on kõik siia saabunud Laulu- ja Tantsupeoks. Ma kujutan ette, milline seiklus see nende jaoks on, vanematest eemal, ööbimine koos koolikaaslastega kooli võimlates. Noh, me kõik mäletame kui põnev see oli :) Tore!

Ja Viking Lotoga võitsin eelmisel nädalal lausa Eur 1.50! Just käisin välja võtmas. Võit missugune, mitte küll suur, aga ikkagi :)

Suvi. Suvi?! No ei tea.... Oh jah, ja imerattaga alkoonu :)

Väljas on suvi, Jaanipäev on möödas, ja mina istun siin sees, müüride vahel, tööl, ja veedan oma lõunapausi. Kui "meeldiv" on vaadata enda kahvatut jumet, ja teada, et kogu see nädal on väljas, seal õues, tegelikult imeline, päikesepaisteline, soe ja lausa võrratult sillerdav suveilm, paradiisi eesaed lausa, kui seda nüüd päris ausate sõnadega iseloomustada... aga ainult kuni reedeni, sest siis ju saabuvad minu vabad päevad, järjekordne jahedate ilmade laine ja vihmasajud. Milline "lohutus", et ei peagi ennast randa vedama, sest dushi all saan ma ka kodus käia, ja et seda rannas teha (vihm on ju nagu dush), seda ei pea ma eriti vajalikuks. Jah, ja muidugi on teatud maades kahvatu jume lausa moeröögatus! Järelikult olen ma üüratult moodne, röögatult moodne, mu sõbrad! Lausa stiiliikoon, kallihinnalise luxnaha omanik ja kandja :)

Selle aasta Jaanipäeva ma ei pidanud. Logelesin teleka ees, ja ei tundnud sellest lõkkest ka mingit erilist puudust, kui aus olla. Ainult mahlakast sashlõkist, sest liha ma armastan. Tegelikult oli asi proosalisem, ma pidin järgmisel päeval juba 9-st tööle ilmuma. Milline poeetiline põhjus. Jaanipäev lihtsalt pole rahvusvaheline püha. Nad pole seal mujal sellised paganad, nagu eestlased (noh, sellest paganluse praktiseerimisest ja uskumisest jätke mind välja, sest maausuline ma pole, samas ka mitte valikuliselt padukristlik, nagu paljud eestlased, kes kriiskavad, kui suured paganad nad on, ja siis vahelduseks, kui vaja, eriti kui mingi teema ei meeldi, kui suured kristlike pereväärtuste toetajad nad on... öövastav ja perversselt vastuoluline). Aga mina, nagu te juba teate, olen rahvusvahelise haardega mees :)

Aga Jaanipäeva eelne õhtu möödus rokkides, mööda pool-inimtühje baare kapates. Vahet pole, peaasi et õlut antakse! Ja lõbus on mul kummalisel kombel alati, kui ma selle endale pähe võtan, "et nüüd pidutseme ja lõbutseme". Ju siis olen ma tõeline enesesse uskuja ja enseusu sisestuse doktorikraadi täisväärtuslik omaja. Kõrgharidusega pidutseja. Bravo!

No nii, tagasi tööle. Kui midagi lõbusat meelde tuleb, kirjutan jälle.

Ah jah, meelde tuli. Üks lõbus lugu.

Kui ma täna tööle tulin, just mu töökoha ees, möödus must kimades erksinisel jalgrattal üsna purjakil eatu härra, selline alkolemb, vägagi alkolembliku moega härra niisiis. Kõik oli nagu hästi, aga siis ta märkas, et tema ees terendab üsna asjalik, nii 3 suure astmega, ehk siis üsna tõsiseltvõetav trepp. Aga härra arvas, või mis arvas, lausa teadis, oli kindel mis kindel, et ta ei istu mitte tavalise jalgratta seljas, vaid tegemist on lausa imejalgrattaga, sellise jalgratta-lennuki hübriidiga. Ta lisas hoogu, ja veelkord hoogu, sest siis peaks ju see hoog selle erksinise imelooma tema jalgevahel temaga üles lennutama, taevastesse kõrgustesse tõstma, hõljuma, et siis mõni aeg hiljem taas kenasti, pehmelt ja hoogsalt sillerdades eemal maanduda, et seda maapealset reisi jätkata. Trepiületus kui selline, ju lausa kökimöki! Aga nii kahjuks ei läinud. Veel enne, kui ta trepini oleks jõudnud, et siis see eelkirjeldatud ahhetamapanev trikk sooritada, jäi härra ratta ette selline suur kivist muna, mis sinna autode eemalhoidmiseks ette oli sätitud. Härra hoog oli suur, ja ta aina lisas seda, sihikindel pilk silmis, märkamata seda vastikut kivimuna... ja pani mõnusa käntsa, aga Jumal kaitseb joodikuid, ütleb tuntud Eesti vanasõna, ja härra kukkus selle kivimuna ja müüri vahele nii elegantselt, et seda oli lausa kaunis vaadata. Tõeline performantsioonikunstnik! Milline elegants, suutsin ma vaid õhata. Milline piruett! Aga kindel on see, et tegelikult ta olekski selle elegantse lennu üle trepi sooritanud, hoogsa ja edeva, sest kindel mis kindel, see erksinine loom tema jalgevahel oli tõeline supermasin, lendjalgratas, kiiskav tehisnahkhiir...... aga see loll kivist muna rikkus kogu ilu ja võlu, elegantsi ja ime. Lend jäi ära, mina olin pettunud nagu laps, kes ei saagi ilmarattaga sõitma, ja härra taas, et tema suurejooneline imelend jäi lendamata. Selline on elu, vastik vahest. Nagu ka see, et nädalavahetusel on pilves ja sajab vihma.