Paljugi võib õelda veel.

Niisiis olen ma siin tagasi. Üle mitmete aegade ja muutuste. Kohe ei teagi, millest alustada, ja millest kirjutada.
Hetkel jookseb mu kahenädalase puhkuse teine nädal. Ja teatud asjaolusid arvesse võttes, otsustasin, et mingeid reise ma seekord ette ei võta, ja veedan sellesamase puhkuse hoopis kodus. Koristasin ja sorteerisin põhjalikult oma majapidamist, ehk siis kodukest, ja chillin seniajani niisama. Magan täitumatu isuga, ja kujutan ette, kuidas mu kortsud selle tagajärjel vaikselt haihtuvad.
Tegelikult on isegi mingisuguseid sündmusi juhtunud.


Korter sai igatahes klantsitud, ja tagajärjed on sellised, nagu ülemiselt pildilt näha on. Siin on hunnik riideid ja jalanõusid, mida mul enam vaja ei lähe. Pole neid enam aasta või veel rohkem kandnud, ei kanna ka. Minema ka ei raatsi visata, ja siit ka siis otsus, et ma parem lähen ligidal toimuvale kirbukale, ja müün nii palju, kui ma müün, seal võileivaraha eest maha. Noh, kokku peaks ju mingisuguse summakese saama küll.
Igasugu pabereid ja ja vanu ajakirju-ajalehti kogunes selline hunnik, et nende põletamiseks läheb vist ikka mitu kaunist õhtupoolikut.
Selge on see, et nüüd ma vähemalt tean, kus mul miski on, ja pole enam nii, et pean oma asju hullumiseni otsima.
Ainuke mis veel tegemata, on plaatide hunnik. Sealt saab kah päris korraliku noosi.
Ja riiulites sahtlites on lõpuks ometi ruumi!
Esimesel nädalal veetsin paar meeleolukat õhtut Illari juures. Dollar oli väga rahul, sest iga külaline on tema jaoks nagu isiklikult kohale tulnud tasuta massöör. Viskab end selili, ja vaatab suht nagla näoga otsa- süga. Babe mis babe. Minu pruut ikkagi.
Laupäeval oli siis meie isikliku sõduri, Tõnni, sünnipäev. Need Tõnni juures olemised on alati väga tähelepanuväärsed ja huvitavad. Sest sinna tuleb kokku karvaseid, sulelisi, ja ka siledaid olendeid. Suisa karvatuid, ütlen ma. Igatahes on need Eesti armeeohvitserid suhteliselt vaba ja tore kamp inimesi. Ja alati on päris huvitav see, et stsenaarium on enamvähem sama. Korduvkasutusel olev, peaks ma lausa ütlema. Turvaline ja tuttav. Poisid on viisakad ja viksid, teevad chit-chatti, siis võtavad kergemad napsid, ja kui juba napse piisavalt võetud, algavad tuttavad ja turvalised küsimused. Et hmmmm-khmm, kas te olete äkki homod. Nii, hakkab peale, ütleb hääl kuklas. Et ei-ei, meil pole midagi homode vastu, aga noh, niisama, huvi pärast uurime. Yeah, sure, huvi missugune, poisid. Oleme oleme. No, ja nii edasi. Et kuidas selle värgiga on, et kes kellega ja kes mida. Vahest tahaks kohe selle loengu eest paar rahatähte küsida, et mis me ikka siin tasuta ja kogu aeg seda ühte ja sama plaati keerutame. DJ- d ju ka saavad seti eest rahakest, või nii. Vahele peab muidugi info mõttes mainima seda, et enamus meie eesti ohvitserkonnast, ehk siis elukutselistest, on välismaal, läänes, õppimas käinud. Ja mujal maailmas õpetatakse ka seda, et inimene on inimene, ja minulegi üllatuseks tehakse neile seal suhteliselt ühemõtteliselt selgeks, et homofoobia on haigus, mitte vastupidi. Igatahes suhteliselt kergendav teadmine, kui sa nendega aega pead veetma. Niisiis on neis tõesti vaid uudishimu indiviidi vastu, mitte viha ega vastumeelsust.
Ja on ka juhtunud seda, et mul seal laua all säärt on silitatud. Mille peale ma kangestun, tehes näo, nagu ei juhtuks hetkel kohe mitte kui midagi, aga vastu ma igaks juhuks ei silita. Sest vaatamata oma liberaalsetele vaadetele, pole nad siiski valmis iseenda homoseksuaalsust tunnistama, kui neis mõnes seda on, kuigi nad seda ehk ise nii väga tahaks. Stambid on rasked kaduma, ja sõjaväekaaslaste ees millegi sellisega väljatulek oleks natuke liiast. Ja ma isegi mõistan neid.
Aga pole harvad ka juhud, kui poisid kambas meiega Tallinna gayurgastesse suunduvad, et seal meiega koos lõbusalt aega veeta. Sest meie keeldume ju loomulikult kuhugile mujale minemast, kui vaid sellistesse kohtadesse. Noh, ja ega baarides ju ei kepita, ja keegi päris füüsiliselt külge ka ei löö, selle on nad selgeks õppinud.
Nad meeldivad mulle, need Eesti sõjaväelased. Tundub, et nad on päris palju rohkem avatuma silmaringiga ja kosmopoliitsemad, kui nii mõnedki Eesti tegelased. Riigikogu ja poliitika eliit on meil ikka palju suletum, kolklikum ja rumalam. Noh, aga broiler ei peagi ju tark olema, ega oma kuudist kaugemale vaatama. Veel vähem teadma, mis kuudist väljaspool toimub.
Hetkel olen Lauril külas, kes kaarutab ennast homsest Londonisse. Ma armastan Londonit muide. Sest ma olin-elasin UK-s juba siis, kui meil siin paljud polnud veel Soomeski käinud. Ja mina kui eestlane olin seal ikka vägagi eksootiline tegelane. Aga see oli ka juba 18 aastat tagasi.
Praegust on UK igasugustest eestlastest ju lausa üle ujutatud, ja furoori asemel tekitad sa neis vahest ehk hoopis teistsuguseid tundeid. Omal ajal, need pool aastat, mis ma seal veetsin ja õppisin, polnud neil veel sõnavaras sellist omadussõna olemaski, nagu idaeurooplane. Oh olid ajad, olid majad. Millenium Dome´st ja Thamesi vaaterattast ei osanud keegi veel unistadagi, ja Sohogi oli teistsugune. Tegelikult oli siis UK gay-ärkamisaja algus. Midagi sellist, mis meilgi siin hetkel käimas on. Et asi on avalikkuse ees, ja ei taha kuidagi enam kappi tagasi minna, olematuks muutuda. Ärkamisaeg on ehk vale sõna, aga seda, kuidas see teema valulikult ühiskonda puudutab, ja suur osa Eesti inimestest selle teema olemasolu valulikult karjudes eitada ja ära tappa tahaks, selline oli see olukord siis ka seal. Ja see oli 18 aastat tagasi. Niisiis on meil pikk tee minna.
Ok, igatahes olen ma Lauril külas. Hakkame varsti wrap´e tegema. Ma pole suur wrap´i sõber, aga vahest on täitsa hea neid näksida.
Mis siis veel mu puhkusest.... käisin ka Munaristeily´l, ehk gaycruise´l. Oli lõbus...peaaegu. Aga see on juba teise kirjutise jutt.
Taimaal käib suur-suur veesõda, kuhu oleks hirmsasti ka ise tahtnud minna, aga ei mänginud välja. Nimelt on seal Songkran festival, ehk siis Tai uue aasta vastuvõtmine. Algas aasta 2553. Vahepeal olid sealsed uudised ikka vägagi ärevusttekitavad, ja kui aus olla, siis see ärevus pole veel läbi ega kuhugile kadunud. Nii veriseks pole seal asjad juba viimased 18 aastat läinud, ja need neetud punasärklased ei anna niisama alla ka. Neile ju makstakse, ja need kes maksavad, on vägagi huvitatud maksma, sest kui nad saavad võimule tagasi, teevad nad korrumpeerunult endile oma kulud mitmekordest tagasi. Elame-näeme. Ei tahaks Taid kaotada!
Niisiis oli siin mu mini-ülevaade mu jatkuvast puhkusest, ja eks ma siis kirjutan edaspidigi midagi siia juurde. See Facebook viib kogu mu aja, ja selle oma armasa blogikese pidamiseks ei jää kohe üldse aega.
Ilusat kevadet folks :)